Arvustus. Araverelise sotsi mõtteid metsavendlusest ({{commentsTotal}})

Lavastuse
Lavastuse "Etturid" läbimäng. Autor/allikas: Heigo Teder

Nagu nüüdseks ajalooraamatuis kanoniseeritud, seisneb metsavendade suurim kangelastegu selles, et nende toel elab rahva alateadvuses teadmine, et me ei alistunud võitluseta. Taago Tubin küsib Ugalas Eno Raua teenimatult unustatud romaani "Etturid" lavale tuues, kas see kollektiivne mäluvõit kaalub üles laastava isikliku kogemuse ja küsitava omakohtu haavad? Kas me tohime seda perioodi idealiseerida ja romantiseerida?

Dramatiseerija ja lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Kaspar Jancis
Heli ja muusikaline kujundus: Lauri Lüdimois ja Taago Tubin
Liikumisjuht: Raido Mägi
Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo
Osades: Karl Robert Saaremäe (külalisena), Ringo Ramul, Martin Mill, Ilo-Ann Saarepera, Laura Kalle, Janek Vadi, Aarne Soro, Vallo Kirs, Jaana Kena, Gerda Sülla ja Siim Saarsen

Mihkel Raual on õigus, et Eno Raua "Etturid" on eesti kirjanduse teenimatult tunnustamata juveel. Legendaarse lastekirjaniku täiskasvanutele mõeldud romaan on ka kujutuslaadi ning vormi poolest huvitav, ent piirdugem siinkohal sisuga. 1940.–70. aastate nõukogude publitsistika ja belletristika, s.t. Gustav Naani, Karl Siilivase ja Viktor Maamäe eestvedamisel sepistatud ajalooraamatute ning Hans Leberechti "Valgus koordis", Vassili Valge "Metsa hämaruses" ja Malev Kitse "Haanjamaa monumendid" tüüpi jutustuste taustal on Eno Raua nägemus metsavendadest pööraselt revolutsiooniline.

Tõesti arusaamatu, kuidas 1968. aastal Raua raamatul ilmuda lasti? Siilivaskede ja Kitsede teemakohane retoorika oli seni olnud ühetooniliselt tülkjas: "Esimestel sõjajärgsetel aastatel esines Eestis banditismi. Osa saksa fašistlike okupantide aktiivsetest käsilastest varjas end metsas, lootes kapitalismi restaureerimisele. Bandiidid ja kulakud hirmutasid töötavaid talupoegi, panid toime terroristlikke akte. Bandiidil pole veendumusi, rahvust ega kodumaatunnet, bandiit on kiskja. Kulakutalu varjas, toitis ja kattis kõiki neid, kes kartsid päevavalgust ja uut võimu. Kulak vormistas enamasti ka tapmiskäsud..."

Raud läheneb teemale nõukogude trükisõna kontekstis täiesti kujuteldamatult. Metsavennad olid mitte sündinud saatanad, vaid lihtsate rõõmude, soovide ja lootustega tundelised inimesed. Anne Applebaum ja Timothy Snyder on kirjeldanud, kui massilised olid röövimised ja vägistamised, sh laibaröövid Teise ilmasõja ajal ja järel Ida-Euroopa kaosest laastatud veremaadel.[1] Raud kujutab kommunismi ja nõukogude okupatsiooni vastu võidelnud eesti sõdureid ent silmapaistvalt väärikate, tugeva moraali ja autundega tegelastena.

 

Väärikate poiste (lapsepõlve)maailma hukk

Raua romaani peategelane Valdur keeldub põlglikult marodööritsemisest, kui on õnnetu juhuse läbi vastu tahtmist maha lasknud paar venelast. Naistesse suhtuvad need karmi saatusega ja hulludes oludes elavad mehed väga lugupidavalt. Valdur arutleb, kas sõjajärgne omaalgatuslik vägivaldne sõdimine on ikka õigustatud? Seega vihjab Raud ju, et varasem vastupanu soomepoistena jne oli legitiimne. Lisaks annab Raud mõista, et metsavendluse tingis nõukogude režiim oma kuritegude, küüditamiste ja terroriga, pannes eesti mehed suuresti väljapääsuta ning valikuteta olukorda. 

"Etturite" lähenemislaad pole oma ajas põhimõtteliselt enneolematu. Metsavendade teema käsitlemine muutus neil aegadel koguni nõukogude publitsistikas mitmekesisemaks, seda küll pigem uute andmete käibessetoomise, mitte suhtumise poolest.[2] 1966. aastal eestindati Jerzy Andrzejewski "Tuhk ja teemant", mille põhjal Andrzej Wajda 1958. aastal oli loonud ühe filmiajaloo suurteostest. Tõenäoliselt mõjutas Rauda ka üle kogu N. Liidu suurt tähelepanu pälvinud Vytautas Žalakevičiuse 1966. aasta film "Keegi ei tahtnud surra", mis tõi metsavendade kujutamisse hulga nõukogude must-valges propagandas puudunud varjundeid ja kus kogu sõjajärgset külaelanikkonna olukorda näidati omamoodi ummikuna?

Raud tegeleb samade teemadega sarnases tundetoonis, ent hullult julgemini. Ometi jätavad karm elu ja lakkamatute samaka- ja viinasõõmude haaval kummikusse tilgutatud ajud etturitesse lõpuks alles vähe inimlikku. Romaani kangelased terroriseerivad ja tapavad agoonias üsna arutult ja valimatult. Neistki saavad Czesław Miłoszi "korralikud kodanikud", kes veremaade õhustikus riiklike struktuuride hävinedes ei pidanud enam banditismi kuritööks, kuna "neil tuli üle elada senise tsivilistatsiooni häving, näha oma lapsepõlve hooneid ja maastikke kokku varisemas ning mõista, et vanemate ja õpetajate moraalset maailma ei ole enam olemas."[3]

 

Kas ja millal on omaalgatuslik vägivald õigustatud?

Pelgan, et Raud tahtis muuhulgas öelda, et nii need asjad omaalgatusliku vägivaldse võitlemisega paratamatult kord lähevad. Peategelast Valdurit vaevab sissivõitluse suvalisus, sedasorti vägivalla õigustatus, ta igatseb aega, kus võitlus oli aus, mundrite ja selge rindejoonega ning toimus käsu ja korralduse peale, nii et riik oli selja taga. Taago Tubin otsustas Raua teose täna teatrilavale tuua mh seetõttu, et ""Etturid" ei rüüta metsavendlust rahvusromantilisse loori ega püüa teemat taasiseseisvumisajale omaselt mütologiseerida". Metsavendi ei idealiseerita, selle asemel esitatakse mitmeid valusaid küsimusi.

Kelle vastu ja kui kaua on võitlus õigustatud? Kas siia saabunud venelasi võis kimbutada sõja lõpuni, küüditamise järel uuesti, kuni päevani, mil viimane sõja ajal vastupanu alustanud siss on lõpetanud või on olemas mingid muud vastused? Või polegi vaja vastata, kõik teavad justkui niikuinii peale mõne eilase ja lolli? Minu pereringis lähiajaloost kunagi ei räägitud, saksa sõjaväes teeninud onuga seonduv jm jäi traumaatiliseks katkuhauaks, mida ei parandatud mälutöö, vaid unustamise ja eluga edasi minemisega. Nõukogude kool oli teadagi milline ja nii täitis ilmavaate kujundamise ja ka ajalootunni aset paljuski punkkultuur.

Hendrik Sal-Salleri pärli Generator M-i repertuaar oli üldiselt "tasakaalustatud", loomulikult varjamatult nõukogudevastane, ent ka sõjavastane, patsifistlik, koguni antifašistlik, sarkastiline ja eneseirooniline, progresiivselt keskkonnateadlik jne, kui kasutada suuri sõnu, nagu neid toona armastati. Tuntuimast metsavendade laulust "Seal metsaserval väikses majas" oli Saller teinud näiteks mõnitava loo Ida-Viru kaevuritest. Ent noorel Salleril oli ka üks äärmuslik neonatsilugu, äsja Tallinn Music Weekil taas eestlasi rõõmustanud legendaarse Pelle Miljoona muudetud sisuga kaver "Noored sangarid".

 

Mis on lubatud okupandi vastu, mis migrandi kimbutamiseks?

See rääkis paljakspöetud peadega noortejõugust, kellest "osad on miilitsas arvele võetud ja teised peagi lähevad, kes käib õhtuti väljas hirmsas kakluse näljas ja peksab armutult vaenlasi, keda on ilmatu palju ning vaid süütuid armsaid eestlasi ei puutu, sest kord on valju". Genekale ebatüüpiliselt ei olnud see mingi kodeeritud satiir, vaid uljas vägivalda ülistav natsionalistlik võitluslaul. Kunst ja elu ei liikunud lahus. 1980. aastate keskel kogunesid mu kodulähistel Mustamäel Marja poe juures kõrghetkil lausa mitmesajapealised noortejõugud, kelle üks keskne idee oli minna venelasi peksma.

Geneka laul meeldis mulle, ent oli muidugi kohe selge, et siis ja selliselt ihu ja verega rahvuslik-patriootilise võitluse edendamine on absurdne. Inimese löömine oli ja on olnud mulle väga vastumeelt. Pidasin venelasi küll okupantideks ja migrantideks, ent nende vastu ei olnud mul tegelikult midagi. 80 protsenti mu majaelanikest olid venekeelsed, mõned kiusasid veidi lapsepõlves, kuid enamik olid osavõtlikud ja oma katkuhaudade pärast kannatavatest, endassetõmbunud, umbusklikest ning väikekodanlikest eestlastest sõbralikumad.

Täisselguse, et seal Marja poe juures küll mingit rahvuslikku võitlust ei toiminud, andis mu lapsemõistusele see, kui nägin kümneid ja kümneid kordi, kuidas tänaval noortekampade vahel otsitud põhjuste pärast ohjeldamatuks peksmiseks läks. Löömahimulised uljaspead lihtsalt pidid oma kakluse saama, kui oli end õhtu- ja ajuhämarikku joodud. Toimuva õigustamiseks käiku lastud rahvus- vm tunnuseid (diskopersed vs rockivennad jne) pidi veetud meie-nemad vastandused olid seejuures naeruväärselt asjapuutumatud.

Liikusime siis ajaloo pärituultes, tegime läbi imeilusa vägivallatu laulva revolutsiooni ja saime iseseisvuse tagasi. Kuidas aga võidelda vabaduse ja iseolemise eest, kui elad totalitaarses, tšekaa kontrolli all olevas hirmuühiskonnas, kus valikut ja tulevikku justkui polegi? Mis on lubatud okupandi vastu ja mis migrandi kimbutamiseks? Kustmaalt muutub üks teiseks ja millal saab rahvuskaaslane okupantide käsilaseks? Lauri Vahtre jaoks on fraas "tapsid kommuniste" metsavendade ülistamise kontekstis midagi sama tervitatavat ja loomulikku nagu rätikusse nuuskamine.[4] Kas mitte aga nii mõnelgi toona tapetud kommunistil pole mitte pelgalt vähem süüd (koolilapseeas komsomolipreilid), vaid ka palju isiklikumad ja valusamad põhjused kommunistiks hakata kui näiteks Vahtre võitluskaaslasel Mart Nutil, kes pelgast oportunistlikust karjäärihimust viimasel minutil NLKPsse astus?

Metsavendade kangelastegu seisneb, nagu nüüdseks ajalooraamatuis kanoniseeritud, "rahva alateadvusse teadmise kinnistamises, et me ei alistunud võitluseta". Mil määral kaalub see kollektiivne idealiseeritud mäluvõit üle halastuseta kõleda isiksusliku kõhetumise, millega metsavendade kadunud põlvkond pidi paratamatult silmitsi seisma? Kas me tohime seda laastavat isiklikku kogemust romantiseerida? Tänaseks on kirjutatud metsavendadest ja okupatsiooniaegsest vastupanust riiulitäis raamatuid, ent sedasorti keerdsõlmedega tegeletakse harva, rahvusromantilistes üldkäsitlustes minnakse neist täiesti mööda. 

Metsavendi oli kümneid tuhandeid. Igaüks toimis vastavalt vaadetele, isikuomadustele ja situatsioonile, kuhu ta sattus. Seda kõike tuleks hinnata eraldi. Pole põhjust mitte usaldada Evald Laasit, Mati Mandelit, Tiit Noormetsa, Tõnu Tannbergi jt, kelle lõppjärelduse kohaselt väärivad metsavennad mitte ainult mõistmist, vaid ka sügavat austust. Ka vene uurija Jelena Zubkova on leidnud, et metsavennad tegutsesid poliitilistel motiividel ning puhtalt kriminaalse iseloomuga tegudel oli nende pärandis väike osa.[5] Peab nõustuma Mati Mandeliga, et üldiselt kogesid metsas olijad külaelanike mõistmist ja toetust.

On mõistetav, et metsavendadest tehti nõukogude perioodi järel sangarid. Lisaks pendliloogikale rahvas ka vajas kangelasi ja 1939. aasta hääletu alistumise alanduse mahapesijaid, kelleks said 1941. aasta Suvesõjas ja hiljem tegutsenud metsaläinud. Ent iga inimese surm on kohutav, eriti vägivaldne surm väljaspool sõjaolukorda. Metsavendade hingel on niisuguseid tapmisi sadu ning tapetute perekondade mälust see ei kao. Ehkki punane terror, hävituspataljonide tegevus jms toimus kõigepealt, on sellele järgnenud natsiokupatsiooni aegse omakaitse ja sellega seotud metsavendade vägivald jätnud niipalju valusaid jälgi, et Mart Laari ühekülgne metsavendade ülistamine on põhjustanud massiivse valulise vastureaktsiooni.

Metsavendade vastu pole, tõsi, üksjagu lahmivalt, sõna võtnud mitte ainult sirgeselgne Jaak Urmet. Viimastel aastatel on üllitatud lausa mitukümmend raamatut sarjast "Metsavenna-eri". Jätkuväljaande põhitees on, et lisaks varju otsijaile ja ideelistele võitlejatele oli metsas veel üks arvukas kategooria tegelasi: julmad ja moraalitud bandiidid. Sarja autorid näevad metsavendade tegevuses pelgalt kuritöid. Ja ehkki nende raamatute erialane kvaliteet on vilets ning tuginetakse paljuski nõukogude julgeoleku protokollide allikakriitika- ja kontekstivabale ümberjutustamisele, on sõnum selge ja aktseptitav. Rahvuslikku kangelasmüüti ei saa rajada nimetajale, mille alla liigituvad kommunistide ja uusmaasaajate perekondade kaupa mõrvamised, arvukad suvalised tapmised jm mõttetud vägivallatsemised.[6]

 

Kas tohime laastavat isiklikku kogemust romantiseerida?

Lavastaja Taago Tubin ei soovi pelgalt Eno Raua teenimatult tähelepanuta jäänud romaani unustusehõlmast tõsta. Raua teos võimaldab tal mõtiskleda ülaltõstatatud valusatel teemadel. Tubin näib uskuvat, et Raua etturite ning Ene Mihkelsonilt ja Eneken Laaneselt laenatud traumaatilise katkuhaua metafoorid võimaldavad meie sissisõja olemust tõetruumalt ja sügavamalt avada kui rahvusromantiline heroiseerimine. Tubin pelgab, et ajalugu kordub ning metsavendade lugusid tuleb ilustamata ning detailselt tunda just seda silmas pidades.

Et teaksime nüanssideni, millega tegu ning ei lähtuks samasuguste valikutega silmitsi olles üht tüüpi valijaskonnale meeldivat mütoloogiat levitada armastavatest ideoloogidest. Mart Helmel on küll vingelt kõht kummis, mees armastab uhkustada oma julmusega ja praalib seatapu harrastajana, et verd ta ei karda (!), ent nõukogude ajal toimetas Helme kommunistliku partei manifesti, Marxi ja Engelsit.[7] Kõhe on mõelda kodumaa kaitsmisele sellise lodeva oportunistliku lõuapooliku taktikepi all, romantiseerigu pealegi omakaitselasi.

Suur osa teise ilmasõja aegsetest ja järgsetest koledustest olid reaktsioonid omaalgatuslikele, sageli liig- või üliinnukatele arveteõiendamistele oma rahvuskaaslastega. "Võõras sõda", millest juba enne laulvat revolutsiooni punkis üks 1980. aastate söakamaid dissidente, Villu Tamme, seades kangelaseks vanaisa, "kes ei tahtnud sõdida, keda ei huvitanud sakslaste ja venelaste sitane sõda" ja kes oli hoopis desertöör. Alla ei tohi anda ja võitlema muidugi peab, ent enne vägivalla kasutusele võtmist tuleb raudselt veenduda, et selle taga on kõigutamatu moraal, omakasu- ja kättemaksujanuta süda ning erakordselt tark pea. Mustvalged ideoloogiad ja ajalookäsitlus nende omaduste esilolu ei soodusta. Sedasorti asju tunnistamata jääb möödunud sajandi keskpaiga katkuhaud igavesti kummitama.

 

Harjumatult soe lavastus

Liigitaksin lavastajana Taago Tubina meie lähikümnendite teatripildis uuendusliku, otsapidi koguni avangardse laadi viljelejate hulka. Tõsi, Tubina töödes uuenduslikkuse ja eksperimentaalsuse nägemine eeldab pealispinnast sügavamale vaatamist. Tubin ei ole teinud lihalikke ja vahetuid performansse, edendanud rõhutatult postdramaatilist lähenemisviisi ega pakkunud postmodernistliku kõigesegamise ja piirideületuse õpikunäiteid. Nõnda on Tubin olnud vastavaid lähenemisi hindavate nooremate teatrikriitikute seas teenimatult alahinnatud, nagu Eno Raua romaan meie kirjandusloos.

Samas on Tubinat iseloomustanud kaasaegne ainevalik, teda on huvitanud teemad nagu identiteet postmodernse segaduse ja kõikelubavuse ajastul, kultuurilise teise ja võõra mõju identiteedi kujunemisele, üldse võõra ja vähemuste hulka kuulujate identiteet ja vajadus seda mõista. Samuti on Tubin püüdnud arendada värsket karikatuurset, koguni David Lynchi meenutavat omamoodi veidra alatooniga karakteriloome- ning loojutustamiskeelt, mis on muutud Tubina eemalseisjaks ka traditsioonilisel psühholoogilise teatri skeenel.

Tubina värske töö on uudne eelkõige sisuliselt. Lavastuslaadi poolest liigitub "Etturid" meil üsna tuntud ja tavapärase Pedajase, Kasterpalu ja Nüganeni teatri elemente sünteesiva psühholoogilise realismi alla. Korralikult väljaarendatud karakteritega põhitegelaste loole lisavad vürtsi koomiksi ja groteskivõtmes lahendatud karikatuursed pisiosatäitmised. Loojutustamist toetavad Kaspar Jancise minimalistlikult funktsionaalse kujunduse ning Mari-Riin Paavo valguse toestatud temaatikat silmas pidades ehk liigagi soojad atmosfäärid.

Tubin on Eno Raua romaani omajagu tuuninud. Raua külma ja lakoonilise kujutuslaadi üks-ühele lavale üle kandmist pole eesmärgiks seatud, see tundubki keeruline ja kaelamurdev. Lugu on küll sama, aga tegelastele on tuntavalt värvi lisatud, nad on saanud endale varasema eluloo, perekondliku saatuse ning hariduse. Peategelasi esitletakse veel hulga soojemas ja soodsamas valguses kui romaanis. Raamatus pigem labase ja südametu tümikana kujutatud Agugi on laval erakordselt tore, metsavennad on nunnud poisid, mitte Raua süvenevalt võõranduvad kalgid sõnakehvad rondid.

Peategelast Valdurit kehastaval Karl Robert Saaremäel on loomulikku sarmi ja lavakarismat, mida lavastuses ekspluateeritakse ehk enamgi, kui raske aines lubab. Saaremäe Valduris on sedavõrd sooja headust, elutervet uudishimulikkust, õiglussjanu ja -tunnet jne, et esimeses vaatuses tekib hirm, kas niisuguse ülimat sümpaatiat esile kutsuva karakteri toel suudetakse lavastuse kõle probleemistik lõpuks tajutavaks teha? Ülipositiivne üllatus on seni rohkem lavastajana tegutsenud Ringo Ramuli nooruke Heiki, keda on romaaniga võrreldes tublisti haritumaks, lausa intellektuaaliks muudetud.

Intellektuaalsuse kõrvale on mahtunud ka groteskset karikatuursust ning deliirset rahvalikkust. Ramulil on lavastuse hoo hoidmisel kindlasti üks võtmerolle. Loomulikult ei jää viimastel hooaegadel Ugala üheks esinäitlejaks kerkinud Martin Mill omanäoliselt muheduselt noortele kolleegidele alla. Tubina etturid moodustavad isemoodi Naksitrallide väärilise trio. Lavastuse parima etteaste teeb Janek Vadi argliku taluperemehe karakterrollis. Tema arglik ebakindlus on õnnestunult stiliseeritud, ühtaegu koomiline ent ka ajastu hirmuõhkkonda ilmestav. Sama võib öelda Vallo Kirsi suurepäraste minietteastete kohta.

Aarne Sorole on antud lavastuses ehk liiga patriootlik ja tõsine roll. Loomulikult saab ta sellega eeskujulikult hakkama, ehhki ei ilmuta ehk samasugust lavajõudu, nagu oleme näinud marginaalsemaid ja pikantsemaid karaktereid mängides, Naisosatäitmised on kõik kvaliteetsed, ent siiski pigem taustaloovad. Lavastajana oleks ma Ilo-Ann Saareperal peale venna mõrvamist tema silma all lasknud südantlõhestavamalt, õõvastavamalt ja kestvamalt "ema" röökida. Samas on Tubin leidlikult rakendanud lavastuse tugijõude, lavameister Siim Saarsenit ja Gerda Süllat.

Romaanis eelneb kulminatsioonile kuuepäevane lakkamatu jooma ja lausdeliirium. Tubin on sedagi mahendanud, lavastus mõjub romaani lugenule läbivalt kuidagi liiga lustaka ja mahedana. Ometi kaldub ka ainese traagiline ja mõtlemapanev pool tilkhaaval vaatajateni. Järelikult said valu, ülekohus, väljapääsutus ning lootusetuski psühholoogiliselt parajalt välja mängitud. Niigi heas seisus "Ugala" repertuaar on saanud tubli ja sisuka täienduse.

 

[1] Vt Timothy Snyder, Veremaad. Anne Applebaum, Raudne eesriie.

[2] Kadi Mikk, Metsavendade kujutamine nõukogude propagandakirjanduses. TÜ 2013.

[3] Anne Applebaum, Raudne eesriie, lk 52.

[4] Lauri Vahtre, Eesti rahva lugu, lk 216.

[5] Jelena Zubkova, Baltimaad ja Kreml 1940 – 1953, lk 154.

[6] Nt Meleskist pärilt Ville Dreving kasutab oma metsavendade vägivallatsemisest rääkivate raamatute pealkirjades samuti etturi metafoori. Vt nt Ville Dreving, Etturite lõppmäng. Ville Dreving, Etturite valatud veri.

[7] Karl Marx, Friedrich Engels, Kommunistliku partei manifest. Eesti Raamat 1974. Toimetaja M. Helme.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: