Eve Pormeister. Miks õitsesid Hamburgis 1943. aasta sügisel kastanid ja sirel? ({{commentsTotal}})

Hamburgi sadam pärast liitlaste pommitamist.
Hamburgi sadam pärast liitlaste pommitamist. Autor/allikas: akg-images/SCANPIX

Eve Pormeistri essee 1943. aastal alanud Hamburgi pommitamistest II maailmasõja ajal.

Kui paljud meist on kuulnud Teise maailmasõja viimastel aastatel Saksamaal toimunud õhusõja tegelikust ulatusest ja selle õudusest? Praegu olevat "raske jõuda isegi pooliti piisava ettekujutuseni sellest ulatusest,"1 kirjutab W. G. Sebald (18.05.1944, Wertach/Allgäu‒14.12.2011, Norfolk/Inglismaa) Zürichi ülikoolis 1997. aasta hilissügisel peetud poeetikaloengute "Õhusõda ja kirjandus" põhjal valminud raamatukese "Luftkrieg und Literatur. Mit einem Essay zu Alfred Andersch" (2005) ehk "Õhusõda ja kirjandus. Lisaks essee Alfred Anderschist" (2013) esimese peatüki avalauses. Õhusõja ohvriks langes ligi 600 000 tsiviilisikut; 131 linnast tehti mõned peaaegu täiesti maatasa; ainuüksi Royal Air Force heitis Saksamaa pinnale miljon tonni pomme2 ...

Dresdeni pommitamisest, Euroopa ajaloo suurimast veresaunast3, on kirjutanud oma 1969. aastal ilmunud romaanis "Tapamaja, korpus viis ehk Laste Ristisõda: sunnitud tants surmaga" saksa päritolu neljanda põlve ameeriklasest kirjanik Kurt Vonnegut. 2005. aastal ilmunud mõtisklustes "Kodumaata mees" teatab ta, et 13. veebruaril 1945 tapeti Dresdenis Briti süütepommidega umbes 135 000 inimest: "See oli täielik jaburus, mõttetu hävitustöö. Kogu linn põletati maha ning see oli Briti metsikus, mitte meie oma. Nad saatsid ööpommitajad ja pistsid terve linna oma uut tüüpi süütepommidega põlema. Ning kõik orgaaniline, kui minu väike POW-rühm välja arvata, sai tuleroaks. See oli militaareksperiment, mille eesmärk oli teha kindlaks, kas on võimalik kogu linn maha põletada, kui sinna süütematerjali peale puistata."4 Esimese lause üle tuleks küll diskuteerida: Mis on 'mõttekas hävitustöö'?

Juba Sebaldi ridu lugedes kangastus mu silme ette 1962. aastal ilmunud õõvastust ja hirmu tekitava raamatu "12 000" esikaas svastika ning ahastava naise ja mehega. Ma ei usu, et see ootamatult mälusügavustest pinnale tõusnud mälestusekild otsis alateadlikult mingit põhjendust või õigustust ülal loetletud arvudele. Arvudele, mis panevad lugeja õhku ahmima, aeg-ajalt ajaloo edastamise – eriti õppeasutustes – sügavuses ja tõepärasuses kahtlema, inimese mäluga manipuleeritavuse üle ahhetama, olgu siis tema enda või mistahes valitseva süsteemi poolt. See on õud sõja ja tapatööde ees, mis seob saksa kirjaniku ja kirjandusteadlase W. G Sebaldi poolt arvudesse pandud pilti "ajaloos seni ainulaad[sest] hävitusaktsioon[ist]" (9) ja minu raamatu-mälestust.

Kuigi Sebald ise ei pidanud sõjakoledusi kogema – sõja lõppedes oli ta üheaastane ja tema lapsepõlve ning nooruse maa, Alpide põhjaserv, sai lahingutegevuse vahetutest mõjudest säästetud –, oli tal fotosid või dokumentaalfilme sõjast vaadates igakord tunne, nagu pärineks ta sellest sõjast, "nagu langeks sealtpoolt neist koledustest" (54), mida ta ise läbi ei elanud, temale vari, millest ta "kunagi päriselt ei pääse" (54). 

Küllap see sisemine võrdlusmoment ja need tarduma panevad õudused ei lase tal mõista, miks saksa kirjanikud "ei tahtnud või ei suutnud kirjeldada Saksa linnade hävitamist, mida kogesid miljonid inimesed" (59), nende hulgas saksa filmilavastaja ja kirjanik Alexander Kluge. Viidates tekstile Halberstadti õhurünnakust, mida 13-aastane Kluge napilt üle elas, võrdleb Sebald kolleegi pilku oma hävitatud kodulinnale Walter Benjamini ajaloo ingliga IX. ajaloofilosoofilisest teesist essees "Über den Begriff der Geschichte" (1940) ehk "Ajaloo mõistest". See ajaloo ingel, kes valmis inspireerituna Paul Klee pildist "Angelus Novus" (1920), vahib õudusest tardunud pilguga üksisilmi minevikku, ja ta näeb seal "ühtainust katastroofi, mis lakkamatult kuhjab varemeid varemete peale ja paiskab need tema jalge ette" (51)5.

Sebaldi küsimus on seda mõistetavam, et kirjanikke on ikka peetud rahvuse kollektiivse mälu alalhoidjateks ja kirjandust inimkonna mäluks. Mälu ja mälestuse tähendus ning funktsioon on ka siinsete ängistavate mõtiskluste üks läbiv teema. Iseäranis huvitab Sebaldi, kuidas individuaalne, kollektiivne ja kultuuriline mälu käivad ringi taluvuspiiri ületavate kogemustega (vrd 59).

Pärast Zürichis peetuid loenguid olevat Sebaldile saadetud kirjad kinnitanud, nagu ta postskriptumina III osas seletab, "et kui järeltulevad põlved tahaksid kõiges usaldada ainult kirjanike tunnistusi, suudaksid nad vaevalt luua endale pilti selle katastroofi käigust, mõõtkavast, loomusest ja tagajärgedest, mille Saksamaa kohale tõi pommisõda" (52). Isegi nn varemetekirjandus ei märka või ei taha, nagu nähtub Sebaldi arutelust, mitmesugustel põhjustel märgata kõiki varemeid. Ometigi tõstab just Heinrich Böll oma 1952. aastal avaldatud artiklis "Bekenntnis zur Trümmerliteratur" esile märkamise, nägemise vajadust ja vihjab ka selle võimalikule väljenduslaadile: kirjaniku "tööriistade" hulka peab kuuluma hea silm: see peab olema terav, inimlik ja äraostmatu ning pisut niiske (sõna "niiskus" ehk "Feuchtigkeit" ladinakeelne vaste on 'huumorʻ)6. See äraostmatult tegelikkust peegeldama pidav kirjandus osutub Sebaldi sõnul "lähemal vaatlemisel juba individuaalsele ja kollektiivsele mälukaotusele eelhäälestatud ja tõenäoliselt enesetsensuuri eelteadlikest protsessidest juhitud instrumendiks, et varjata seda maailma, mis käis juba üle igasuguse mõistuse. Vaikimisi sõlmitud ja kõiki ühteviisi siduva kokkuleppe alusel ei tohtinud kirjeldada selle materiaalse ja moraalse hävingu tegelikku seisundit, milles asus kogu maa" (14).

Mäletada mitte tahtmise või mitte tohtimise või mitte suutmise n-ö kompenseerib Saksa ülesehitustöö, uue alguse kuulutamine, mis saab teadvustamatuse, märkamise ja mäletamise "apaatia vastandiks" (10) ning "juba ennetatavalt igasuguse mälestuse" kustutajaks, "rahva eranditult tuleviku poole" (12) suunajaks. "Teadvustamatus" (15) aga oli, nagu kinnitab Sebald Hans Magnus Enzensbergerile osundades, sakslaste edukuse tingimus sõjajärgse ülesehituse ajal. Seega oli Saksa majandusime katalüsaator "puht immateriaalne dimensioon; tänini ammendamata psüühilise energia tulv, mille allikaks on ühiselt hoitud saladus meie riigi alustaladesse sisse müüritud laipadest. See on saladus, mis sõjajärgsetel aastatel sidus ja veel praegugi seob sakslasi tugevamini kokku, kui eales suutis ükski positiivne sihiseade näiteks demokraatia teokstegemise mõttes" (15–16). See "imetlusväärne Saksa ülesehitustöö" (12), mis kohustas rahvast temaga juhtunust vaikima, näis olevat mõjunud otsekui psüühiline tõrjemehhanism (vrd 15), mäletamise elimineerimisvõte: "Inimeste võimet unustada see, mida nad ei taha teada, mitte näha seda, mis on neil silme ees, on harva pandud paremini proovile kui tookord Saksamaal. Esialgu puhtast paanikast otsustatakse jätkata nii, nagu poleks midagi olnud." (34) Taolised tõrjemehhanismid on seotud "arvatavasti meie teadvuse keskmes"7 tekkiva "pimeda laiguga", mis tõrjub ebameeldivat ja, nagu usub Christa Wolf, varjab "arusaamise ja tunnetamise tsentrumit"8. Väga kõnekalt ja kujukalt on valinud Sebald oma loengute ja mõtiskluste motoks sõnad Stanislaw Lemi 1973. aastal avaldatud filosoofilisest teosest "Imaginaarne suurus": "Iga eksperdi tõrjerefleksiks on elimineermisvõte."

Sebaldi arutelude taustal omandab ka sõjajärgsel Saksamaal kasutusel olnud mõiste Stunde Null ehk nulltund, aga ka mõiste vaakum, selgemad kontuurid ja mõjub tõepoolest pigem müüdina (vrd 65). Need mõisted tunduvad samuti mõjuvat omamoodi tõrjemehhanismidena (vahetult pärast sõda eluliselt siiski ehk vajalikud?) elimineerimisvõttena.

Sebald ei kahtle sugugi, et "on olemas üks või teine asjassepuutuv tekst" (52), et on ajatunnistajaid, kelle mäluruumidesse on paljugi neist hävingutöödest talletunud. Kuid ta kahtleb stereotüüpsetes raamides, millistes toimub meenutuste protokollimine, ja nende usaldusväärsuses. Ta pelgab "nende kalduvus[t] kasutada etteformuleeritut, korrata ikka ühte ja sama" (60). Ta "ei usalda vormi", milles need mälestused "end ka kirjanduslikult väljendavad". Ja ta ei usu, "et nad Liitvabariigi konstitueeruvas avalikus teadvuses oleksid olnud nimetamisväärseks teguriks mingis muus tähenduses kui taasülesehituse mõttes" (60). Need mälestused, mida kirjandus meile pärandas, ei seisvat ei kvantitatiivses ega kvalitatiivses mõttes "mingis vahekorras tolle aja ekstreemsete kollektiivsete kogemustega" (52).

See vaikimine või lünk ei puuduta mitte üksnes kirjandust, vaid ka teisi diskursusesfääre, "alates perekondlikust jutuajamisest kuni ajalookirjutuseni välja" (52). Sebaldile meenutavat aga see "skandaalne defitsiit", et ta kasvas üles selle tundega, nagu hoitaks tema eest "midagi salajas – kodus, koolis ja ka saksa kirjanike poolt" (52).

Vähesed saksa keeles kirjutatud meenutused, aruanded pärinevad "endiste pagulaste või muude ääremaalaste, nagu näiteks Max Frischi sulest" (12). Kõigist neljakümnendate aastate lõpus kirjutatud kirjandusteostest annab Sebaldi arvates ainult Heinrich Bölli romaan "Ingel vaikis" "ligilähedase ettekujutuse selle õuduse sügavusest" (14), mida seal varemete keskel tunda võis. Ent seegi teos avaldati alles 1992. aastal.

Pärast Zürichi loenguid sai Sebald küll veel teada kirjandusest kohutavate õhurünnakute kohta, kuid see kuulub "iseloomulikul viisil", nagu ta irooniliselt mainib, "kadumaläinud" (68), "kultuurimälust" väljaarvatud teoste hulka, "sest nad ähvardasid läbi murda sellest cordon sanitaire'ist, millega ühiskond ümbritseb tõeliste antiutoopiate surmatsoone" (69–70). Ta nimetab siinkohal saksa kirjaniku Gerd Ledig'i (4.11.1921, Leipzig–1.06.1999, Landsberg Lechi ääres) romaane, mis ei jäävat millegi poolest alla 1950. aastate autorite nendele töödele, mida veel praegugi tuntakse. Kui kõik erandid kõrvale jätta, võib Sebaldi meelest üldiselt "rääkida ainult läbivast vältimisest või takistamisest" (67).

Miks siis ikkagi ei ole Saksamaal kunagi toimunud avalikku arutelu selle üle, kas see pommitussõda oli strateegiliselt ja moraalselt õigustatav? Juba raamatu algusosas käib Sebald välja saksa rahva süü mõtte ja leiab et paljud õhurünnakutes kannatanud "tajusid hiiglaslikke tulekahjusid õiglase karistusena, kui koguni mitte kättemaksuaktina kõrgema jõu poolt, kellega ei saanud vaielda" (16). Süü või kaassüü mõttega lõpetab ka Sebald oma esse "Õhusõjast ja kirjandusest". Kõlama jääb mõte, et sakslased lausa provotseerisid oma linnade hävitamise: "Enamik sakslasi teab praegu, nii vähemalt loodame, et me suisa provotseerisime nende linnade hävitamise, milles kunagi elasime. Vaevalt kahtleb keegi tänapäeval, et lennuväemarssal Göring oleks Londoni maa pealt minema pühkinud, kui tema tehnilised ressursid oleksid talle seda lubanud." (73–74) Sakslaste mitte lõppeda tahtvale, paljudele juba kohati arusaamatuna mõjuvale, igavesele süütundele vastavalt paneb esseele punkti võrdluspilt "Stalingrad–Dresden".

Kuid suurt mõistmatust mitte mäletada tahtmise üle väljendav W. G. Sebald mõistab samas, miks nii mõnedki inimesed, kelle "elukellad" pärast taolisi pommitamisi seisma jäid, ei suutnud nende traumaatiliste kogemuste kordamisega hiljem toime tulla. Ta mõistab igati, et on "võimatu loodida traumade sügavikke nende hinges, kes pääsesid katastroofi epitsentritest" (65), ja tunnistab ka nende isikute vaikimise õiguse puutumatust. Sebald tõmbab siin paralleeli Hiroshimas ellujäänutega, kellest paljud ei suutnud 20 aastat pärast pommi plahvatamist rääkida sellest, mis oli tol päeval sündinud (vrd 65), ja nimetab saksa kirjanikku ja kirjandusteadlast Hans Dieter Schäferit (sünd 7.09.1939 Berliinis) ning saksa lauljat, laulukirjutajat ja luuletajat Wolf Biermanni (sünd 15.11.1936 Hamburgis). Kuigi Biermann võiks ta enda sõnul "kirjutada romaani Hamburgi tuletormist, kus tema elukell kuue ja poole aasta juures seisma jäi" (68), ei ole ta suutnud seda teha. Oma kirjutises "Elbwasser", mis ilmus 28. augusti 1999. aasta ajalehes "Hamburger Abendblatt", võtab ta läbielatu vaid kahe lausega kokku: "Minu kõige esimene pesa põles ära 1943. aasta tuletormis pommivaiba all. Schwabenstrasse't Hammerbrook'is pole enam olemas."9

1943. aasta kuumal südasuvel, ööl vastu 28. juulit, tegi Royal Air Force Ameerika 8. õhulaevastiku toetusel "Operatsioon Gomorra" nime all terve rea rünnakuid Hamburgile (vrd 24–27, 65). Selle aasta sügisel, mõni kuu pärast suurt tulekahju, õitsesid Hamburgis "iseäranis kastanid ja sirelid, teist korda" (33).

Kirja pandud kevadel 2018.

 

Kasutatud kirjandus

Benjamin, Walter 1991. Gesammelte Schriften. Bd. I.2. Abhandlungen. Hrsg. v. Rolf Tiedemann u. Hermann Schweppenhäuser. Frankfurt am Main: Suhrkamp, 693–704; siin: 697–698.

Biermann, Wolf 1999. Elbwasser. — "Hamburger Abendblatt", 28.08.1999. Võrgufail.

Böll, Heinrich 1952. Bekenntnis zur Trümmerliteratur. — "Die Literatur", 15.05.1952, Nr. 5.

Lemmik, Karl ja Martinson, E. (koostajad) 1962. "12 000". Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Sebald, W. G. 2013. Õhusõda ja kirjandus. Lisaks essee Alfred Anderschist. Tallinn: SA Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu nr. 17–18/2013.

Toona-Gottschalk, Elin 2017. Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust. Tallinn: Varrak. Tlk Kersti Unt.

Vonnegut, Kurt 2008. Kodumaata mees. Tallinn: Tänapäev. Tlk Tiina Randus.

Wolf, Christa (2010): Stadt der Engel oder The Overcoat of Dr. Freud. Berlin: Suhrkamp

 

Viited

1 Sebald 2013, 9. Edaspidi tähistatakse W. G. Sebaldi raamatust "Õhusõda ja kirjandus. Lisaks essee Alfred Anderschist " tsiteeritud tekstilõike leheküljenumbriga.

2 Vaata Saksamaa tsiviilelanike pommitamise kohta ka Elin Toona-Gottschalki mälestusraamatut "Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust" (2017).

3 Vonnegut 2008, 35.

4 Sealsamas, 35; vrd 19, 21.

5 Vt ka Benjamin 1991, 697.

6 Böll 1952.

7 Wolf 2010, 48.

8 Sealsamas, 121.

9 Biermann 1999.

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: