These New Puritansi senises trajektooris peegeldub teatud stabiilsus ja püsivus. Eklektilisevõitu pundi esimesed kolm albumit ilmusid ühtlases rütmis aastatel 2008, 2010 ja 2013. Neljas album "Inside The Rose" saabub juba kuueaastase pausi turjal. Kas sellega kaasneb ka mingi drastilisem suunamuutus?

Ütleks pigem ei. "Rose" näib liikuvat varasemal loomingulisel kursil, aga teisel sõidureal või kiirusel – visuaalselt sobiks viimane paremini, sest just kiiruse tõusul muutub maantee katkendlik valge punktiirjoon üheks kulgevaks valgeks ambientsuseks. Midagi samalaadset on järk-järgult juhtunud puritaanide muusikas, millel on iseloomulikke jooni ilmnenud algusest saati, kuid iga järgneva plaadiga ollakse sujuvamaks ja terviklikumaks kujunenud. Esimesi albumeid ühendab esiletungiv perkussiivsus, mis teise albumi, pulseeriva ning sõjaka "Hiddeni" ilmumise ajaks oli rohkem paika loksunud. Tolle albumi lõpuloo "5" hoogsamate hetkede peal ja all looklev kellamäng mõjub siinse plaadi avapala "Infinity Vibraphones" eelkajana ja sillutab tee 2013. aasta "Field Of Reedsi" neoklassikalise ja meditatiivse muusikani.

Viimasega on ka "Rose" tugevalt seotud, aga põhiline erinevus peitub mitte maalitus, aga lõuendis: kui "Fieldis" leidub ka õhku ja vaikust, siis siin on õhustik alati laetud gootiliku tumedusega, mille varjus kohtuvad sakraalsed mõjud, vihmane noir, industriaalsemalt bassisemad varjundid ja 80ndate süntpopi hing.

Õhustik on keskne element ja selle tekitamine ka levinuim kompositsiooniline kehtestamismeetod: "Infinity Vibraphonesi" vibrafonimotiiv, nimiloo voogavad keelpillid ja "Beyond Black Sunsi" vokaalikaja ja bassine kick dikteerivad kohe meeleolu ja lükkavad käima subtiilselt muutliku teose, kuhu reeglina natuke hiljem ka laulusõnad ilmuvad ja tausta suubuvad. Sõnakasutus peegeldab helikeelt ja on pigem impressionistlik, mõõdetud. See album ei pajata, vaid astub platsi, muudab taeva tumedaks, puhub õhku suitsuringi ja annab võimaluse tekkinud pilti soovi korral tõlgendada. "Beyond Black Sunsis" kuuldav "all these words they say nothing" mõjub albumi märgilisima fraasina.

"Inside The Rose" on nagu plastiliinist häärber: peen, detailirohke struktuur, mis loob hoobilt tugeva tervikmulje, aga iga järgmise kuulamisega hakkab venima, hargnema ja eri tõlgendamisvõimalusi pakkuma.