Tamur Tohver: Eestis on läbi ajaloo tehtud vähe halbu otsuseid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kuuldemäng
Kuuldemäng"Must luik" Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

9. mail tähistab oma 50. aasta juubelit näitleja, lavastaja, teatripedagoog ja -juht Tamur Tohver, kes rääkis ERR-i kultuuriportaalile oma mõtetest uue elukümnendi künnisel, teatrile pühendatud aastatest, selle rollist ühiskonnas ja oma teatri Polygoni käekäigust.

Kuna me räägime juubelisünnipäeva eel [7. mail – toim], siis ei saa üle ega ümber sellest numbrist. Kas 50. sünnipäev tuleb meelelaadi mõttes ka kuidagi teistmoodi kui tuli näiteks 40?

See on alati omamoodi küsimus. Eks iga kümnend tuleb natuke teistmoodi. Aga vähemalt minul on praegu hea tugev tunnetus ja meesterahvastel on tihtilugu see, et teatud küpsus ning arusaamad asjadest saabuvad just selle poole sajandi paiku. Eks teda sellepärast ka keskeaks nimetatakse. Teine asi on see, et paratamatult öeldakse, et mehed on vaimselt 50.–60. aastates kõige produktiivsemad, kõige jõulisemad ja eks see vastab ka tõele, kui on hästi läinud ja on kogemust, mida heas mõttes jagada. Kogemuse jagamise all pean silmas teistele toeks olemist küsimustes, millega mul on olnud kokkupuude või milles mul on teadmine, kuidas asjad toimivad või ei toimi. Kindlasti võimaldab see 50. sünnipäev kümne aasta võrra pikemat tagasivaatamist kui 40. sünnipäev. Selles loos, mida me praegu Kruusvalli näidendite "Sild" ja "Kustutage kuuvalgus" põhjal teeme ["Kuuvalgus // Sild" – toim], on mehel tore tekst, et "55 – on seda palju või vähe?" Nii et ega ühest vastust on vist raske anda. Mina arvan küll, et see on küll hoopis teistsugune number kui 40. Palju rohkem on sellist kaalutletud, tasakaalukat kõrvaltvaatamist. Ei jookse asjadega kaasa.

Korra mainisite seda lavastust [Kuuvalgus // Sild], mis 14. mai esietendub. Kui palju on selles sisulist kommentaari algavale uuele elukümnendile?

Sellega on iseenesest üks huvitav lugu. Soov need kaks näidendit lavastada oli juba ammu ja ma eraldi nendest liiga teadlik ka ei olnud. Aga seda "Silda" õnnestus mul kord lavastada Raadioteatris Kalju Komissaroviga mehe rollis ja sealt jäi ta kuidagi hinge külge. Teine asi, Kruusvall on kindlasti üks nendest toredatest kaasaegsetest eesti klassikutest, kelle keel ja kõnetus – ehk kõnetamise viis, mitte kõnetus selles mõttes, et ilma kõneta olemine – on väga tore ning omapärane ja tihtilugu tituleeritakse teda beckett'likuks. Pigem ütleks, et seal on päris palju Tennessee Williamsit ja veel mõnda muudki autorit. Oli teadmine, et sellises eas oleks tore ise mängida üle hulga aja midagi, mida saab ise korralikult ette valmistada, et ei pea olema kahe tooli peal, lavastaja ja näitleja korraga nagu lavastajatega tihtilugu juhtub. Kolmas teadmine oli, et see peaks olema minimalistlik, see peaks olema väikevorm, see peaks olema intiimne, sest tegelikult on olnud see endale hingelähedane juba nooremast ajast, aga mida aega edasi, seda rohkem tulebki see tagasi või rohkem esile. Ega enda vastu ei saa. Sealt kuskilt jõudsime teisi asju lugedes kuidagi ikka ringiga jälle nende kahe näidendi – "Sild" ja "Kustutage kuuvalgus" – juurde. Nüüd korraga seda tehes saan aru, et need kaks lugu ei ole küll päris üks ühele minu elust maha kirjutatud, aga nende sõnumite ja ka reaalsete faktimainimiste taga tunnen ma väga palju ära enda elukäiku.

Siiamaani on "Silda" tõlgendatud ja ka lavastatud hüvastijätuna, positiivse tagasivaatena tervele elule. Meie käsitluses sealt alles elu algab. See on üks vaatepunkt. Teine vaatepunkt on pigem üksiolemise või üksinda jäämise teema. Mitte ainult sellel mehel, vaid ka naistegelasel ja sealt edasi juba üleüldse kellel tahes. Üksindus või üksildus – ükskõik, kuidas seda nimetada – ka see leiab sealt toreda sõlmitluse, nii et need nii harali olevad inimesed leiavad kokkupuutepunkti ja vägagi jääb kõlama mõte, et sealt on potentsiaali koos edasi minna. Nii et kaks sellist tugevat elujaatamist. Kui võtta see jutt, mis ma enne rääkisin, siis on siin üks nüanss veel. Kui sul ei ole hirme, sisemist enda kallal kraapimist ja kratsimist ega pidevat kriitikat teiste aadressil, siis saabki võimalikuks tingimusteta armastus iseenda ning teiste vastu. Sellel on hoopis teistsugune kvaliteedimõõde.

Kuivõrd teatrile olete sellest 50 aastast pühendanud ikka üsnagi suure osa, siis kas see põhimõte või lähenemine, mis te just mainisite, on oluline ka selleks, et oleks värsket meelt ja jaksu teatriga tegeleda? Näiteks, mina teise valdkonna inimesena kujutan ette, et inimene võib-olla ei taha terve elu ajakirjanik olla. Teatrimaailmas tundub, et [teatri]inimesed pigem tahavad terve elu teatriga tegeleda. Kust tuleb see värskus või loominguline meel teatrit [nii pikalt] teha?

Tänapäeval nimetame esitus- või teatrikunsti päris suuresti ikkagi läbielamiskunstiks. See on teatud eluviis, maailmavaade. Selles on teatud paindlikkus. Muidugi on seal tihtipeale ka päris palju hirmu, et mis mu tänane päev toob, kuidas ma saan hakkama mulle pandud ülesannetega ja kas ma saan kõigest aru, mis minult oodatakse. Igasuguseid asju on. Aga teisest küljest on see kutsumus. Sellepärast on eesti keeles ka tore sõna – elukutse. See on teatud viisil elu elamine ilma, et ta muutuks tööl käimiseks. See on üks asi, miks teatriinimesed sellest nii väga naljalt ka ära ei tüdi. Vanasti – ma ei ütle, et Vene ajal, aga veel aegu tagasi – öeldi, et ega teatrist lahkutakse ainult jalad ees. See oli selline sümbolistlik väljend.

Teine asi – ma pean tunnistama, et kui mina näitlejana lavale lähen, siis ma teen seda ikka iseenese lõbu pärast. Mul on õnnestunud elus teha päris mitmeid suuri rolle, aga igapäevaselt kõikides näitemängudes kaasa nühkida ma ei jaksaks. Kolmas asi on see, et kui sa oled pigem lavastaja positsioonis, siis üldjuhul inimesed ootavad, et ettepanek tuleks sinu poolt. Väga harva, kui keegi teeb sulle ettepaneku, et tule ja ole. Neljas nüanss kõige selle juures on, et ma olen tänaseks käinud seda teed niimoodi, et teatrit hakkasin õppima 7–8-aastaselt ja esimese kutselise rolli tegin 13-aastasena, sealt juba 18-aastasena kaks rolli ning niimoodi ta pisitasa läks. Kuskil 20. aastate keskpaiku hakkasin ma juba lavastama ja tänaseks on ka neid lavastusi täpselt muide 80. Seda on päris palju. See numbrina ei tundu võib-olla midagi, aga võtke kätte ja arvestage, et ühe lavastuse peale läheb keskeltläbi kaks kuud aktiivset perioodi, lisaks ettevalmistus. Lisaks, läbi selle 80 lavastuse olen ma aastate jooksul siiski töötanud enam kui 500 näitlejaga. Seda on palju inimesi. Mis seal salata, ega neid müsteeriume väga palju enam lavastada ei ole, aga iga kord saab küsida, et "kuidas seekord" ja see paelub, kütkestab.

Minu jaoks teater pole tegelikult meelelahutus, isegi kunst mitte. Pigem on ta tseremoonia või rituaal. Miks? Läbi teatri me saame kõrgendatud meeleolusse. Me saame puhastatud. Me saame õnnistatud. Me saame ülendatud. See on nii nagu kord aastas on paraad ja on hea meel kuulata oma hümni. See on see sama tunne. Inimene vajab seda ülendust. Tal on argielus raske ja ma arvan, et see on kordades parem ülendus kui juua viina. Nii et siin on mitu asja või otsa. Ma tunnen end teatris väga hästi. Mul on seal hea olla. Teater on kindlasti minu vahend, minu keel, ja mida rohkematele korraga, seda lihtsam. Ei pea mitu korda rääkima. Mul hea meel, sest ainult niimoodi saab hoida ja luua seda armastust, mida täna kipub jõle väheks jääma. Ma ei hakka rääkima viimastest valimistest; see on selles mõttes tore, et lõpuks ometi inimesed vaatavad üksteisele otsa ja räägivad, mis nad mõtlevad ning vahel räägivad ka niimoodi, et ei mõtle. Isegi see on hea.

Kõige selle juures on üks väike aga, et ma südamepõhjas kindlasti elan teatrit elu lõpuni, aga kui ma nüüd puhtalt arve vaatan, siis tegelikult ma olen ikka üle poole oma eluajast – ilma igasuguse huumorita, see on see aeg, mis meile on antud – istunud pimedates ruumides: kas proovisaalis, kas etendusel, kas tundi andes, kas stuudiotes, kas kuskil filmivõttel. Ma tahaks rohkem olla looduses. Ma tahaks rohkem päikest näha. Kindlasti ei söösta ma enam sellise aplusega iga materjali kallale nagu kunagi varem. Nooremana oligi kohutavalt palju kogu aeg kõigile öelda, nüüd on toimunud selginemine ja sõnumid on lihtsad ning selged. Enam nii palju ressurssi ei lähe.

Mainisite teatrikutsumuse läbielamist pakkuvat loomust ja seda, kuidas see on vahend suhtlemiseks ja kommunikatsiooniks. Mainisite ka valitsust, kaudselt ka poliitikateemat. See on küll üldistav märkus, aga tundub, et kultuurivaldkonna ja eriti teatriinimesed on ühiskonnas toimuvat jälginud natuke suurema tundlikkusega kui teised. Milliste mõtetega olete ise kodaniku, ka näitleja-lavastajana neid ühiskondlikke nihkeid kõrvalt vaadanud?

Lihtsalt on juhtunud, et inimesed on auhinnajagamiste ajal tõesti avalikult välja öelnud päris palju ja samaaegselt ning jaganud ka isiklikku kogemust. Ma ei kommenteeri kedagi, aga tean kas või sotsiaalmeedia kaudu, et tegelikult ootab ühiskond loomeinimestelt selgemat, teravamat ja konkreetsemat käitumist. Võib-olla ka teatud moel vastust viimase aja poliitilistele liigutustele või sündmustele. Loomeinimesed on küll võtnud seisukoha, on teatud moel millegi ja kellegi järel ootel. Kindlasti teavad need, kellel on harjumus, omadus ja kas või kutseoskus arutleda pikemalt, sügavamale, kaugemale, juba täna ette mitmeid vastuseid, mida mõned teised ringkonnad ei soovi ette teada, näha või endale teadvustada, sest nad on ühest või teisest asjaolust pimestatud. Need ei ole mitte ainult loomeinimesed. Võtame näiteks teadlased. Võtame näiteks antropoloogi, kes on ka teadlane, aga sedamoodi teadlane, kellest ei oskaks seda esmapilgul arvatagi. Kindlasti kuulub sinna hulka kogu haritlaskond, arstid. Ma ei piiritleks seda nii kitsalt. Kuskil on kõigil natuke õigus ja eks me ise teame, mis me selle asjaga teeme. Eestis on õnneks läbi ajaloo tehtud väga vähe väga halbu otsuseid. Eesti ajalugu ei ole muidugi liiga pikk ka. Võib-olla on kuskil siin alati toiminud ka mõistlik eneseregulatsioon. Kindlasti osad loomeinimesed usuvad, et see toimib ka nüüd. Eks suuremal skaalal paneb üldjuhul loodus ise asjad paika nii või teisiti. Niimoodi ju sünnib ka ajalugu, evolutsioon.

Kui rääkida neist väljaütlemistest auhinnagaladel ja -üleandmistel, siis teinekord on neid inimesi süüdistatud liigses dramaatilisuses või ebaproportsionaalsuses. Kas sellised süüdistused on õigustatud?

See sõna "süüdistama" juba ise – mida see siis tähendab? Et keegi räägib valesti või? Inimene räägib seda, mida ta tunneb. Inimene on emotsionaalne. Aga kas meil poliitikud ei ole emotsionaalsed? Aga kui poliitikud või mingisugused vaheastmed, näiteks kaitsejõud peaksid olema teatud mõttes ja piirini mittepoliitilised ning langetavad otsuseid inimlike omaduste baasil, sest et nad on inimesed, siis kuidas saab kedagi süüdistada milleski, kui ollakse ise samasugune? Miks on näitleja sõnal vähem kaalu kui parteilase omal? Aga mis siis saab, kui näitleja on parteilane? Arutelud on lõputud. Enamasti inimestele meeldib arutleda. Enamasti.

Kui ma vaatan viimase aja liikumisi kas või Facebookis, kus ma paratamatult sellega kokku puutun, siis ma näen tendentslikku liikumist, et ühest küljest on maskid väga maha visatud – haugutakse, sõimatakse, ropendatakse. Arvatakse, et otse ütlemine ongi nüüd see ausus. Seda teeb seal mingi osa tasakaalutumaid inimesi, kellel võib-olla ei ole ka piisavalt elukogemust või piisavalt laia haaret. See on liikumine, mis väga silma torkab – kõik on korraga võrdsed. Ajaloost me teame, mis siis juhtuma hakkab, kui kõik korraga võrdseks saavad. Aga mitte ainult Nõukogude liidus. Üle maailma on neid näiteid, ka teistsugustes riigikordades. See nõuab nii või teisiti tasakaalukat meelt, rahulikku arutamist, aga tundub, et praegu inimestele väga arutleda ei meeldi. Mis siit siis üle jääb? Eks see paratamatult kuhugi ju kulmineerub ühel või teisel moel, ja see on ka meie enda valik. Ega kedagi kättpidi midagi tegema sundida ei ole väga mõistlik. Aga ikka sunnitakse, ikka pettutakse jne.

Viitan Margus Tsahkna hommikusele intervjuule Toomas Sildamile, et valitsus ei peaks olema torumees, vaid moraalne majakas. Siit mu küsimus, et kas ja mida saab teater teha ära ühiskonna moraalse kompassi häälestamisel, kui see ei tundu piisavalt hästi enam paigas olevat?

Ikka seda, mida ta läbi aastatuhandete on teinud. Pigem võiks küsida, et mis siis saab, kui inimene ei soovi enam üldse teatrisse tulla? Mis siis saab, kui ta keeldub etendusele tulemast? Vot siis on probleem ja siis on väga tõsine probleem. Ma julgen arvata, et see tekib kahel moel. Esimene põhjus on see, et teater ei kõneta. Teater vähemalt Eestis ja ka laiemalt Euroopas ei ole ammu enam meelelahutuses kinni ning teater kogu maailmas läbi ajaloo on ühel või teisel moel käinud ühiskonnast ees. Kui me commedia dell'arte't tunneme peamiselt selle järgi, et keset laadaplatsi tõmmati vankri kaarikul pool eesriiet üles ja kogu näidendi sisu oli selles, et üks rahvatola-käpiknukk peksis teist kaikaga, siis see ei olnud ainult sellepärast, et nii oli lõbus vaadata. See oli võetud otse elust ja see oli otse meie ühiskonna kriitika. Seda on kahtlemata ka lõbus vaadata, aga selle algne tõukejõud on siiski kriitika.

Kriitika kõlab võib-olla kehvasti, aga kriitika on teinekord ka positiivne tagasiside ehk üldse mitte negatiivne hinnang nagu meie oleme harjunud seda tarvitama. Nii et tegelikult on probleem selles hetkes, kui inimene enam ei soovi näha elavat esitust. Ainus asi, mille poolest teater täna suuresti meelelahutusest erineb, on see elav esitus just täna, just siin. Ma ei räägi eri žanritest, nagu stand-up või improteater vms, mis on hoopis teistsugune nähtus ja mis ongi ka täna, siin ja elavast peast. Aga ma räägin pigem seda, et mis siis saab, kui teater enam ei kõneta. Täna pole saalid kindlasti enam puupüsti täis, aga mida hullemaks aeg läheb, seda rohkem kasvab meie vajadus saada tsirkust ja leiba ehk majandust ning meelelahutust, et ellu jääda – et vaim oleks terve ja kõht oleks täis. Inimeste primaarsed vajadused. Ainus, mida teater saab teha, on teavitada enda olemasolust. Ma ei arva, et materjalide sisus on midagi väga korrast ära. Võiks mõelda selle peale, kas meil on vaja lihtsalt ajaviitetükke nagu kümmekond aastat tagasi ja kas suured majad võiks oma repertuaarid natuke kriitilisemalt üle vaadata. Aga meie vestlus ei ole sellest ajendatud, et kellelegi ette öelda, mida võiks teha või kas peaks tegema. Pigem sellest, et ega teater midagi muud väga teha ei saa. Teater jääb ikka südametunnistuse juurde, on teinud seda kogu aeg ja igal viisil, ka kõige raskematel aegadel ning ma usun, et ta teeb seda ka täna. Eks siis ole näha. Kõigil on hirm, kõigil on väga suur hirm praegu igasuguste asjade ees, aga need, kes hirmutavad, ei oska seda isegi päris korralikult.

Tulles Polygoni enda juurde, siis osalesite Polygoniga tegelikult ühena paljudest ka teie endise NO99 teatri ruumide ideekonkursil. Aga nüüd on läbirääkimiste laua taha valitud teised. Kas see oli ka pettumus?

Ei, see ei olnud pettumus, sest nagu ikka, ega kõik faktid ei ole teada. Me nimelt ei osalenudki sellel konkursil. Me ise ärgitasime seda maja teistele andma, see on tõsi. Aga me ei võtnud sellest konkursist osa.

Selge, siis on mul vale info.

Selles mõttes ei ole vale info, sest me mõtlesime seal osaleda kuni viimase minutini. Olime väga tõsiselt kaasas kõigi nende mõttekäikudega ja uurisime väga täpselt oma võimalused järele ning leidsime, et see maja ei ole ainuke. Leidsime veel, et ilmselt oodatakse sinna majja teatud liiki kosilasi ja me ei sooviks kellegi ootusi petta.

Teisest küljest, tehes seda, mida me soovime teha, ei oleks see meie jaoks kõige parem keskkond, kui arvestada seda, et asjaolud kandideerimiseks või konkureerimiseks olid natukene segased. Viimase minutini ei öeldud, kes on selles komisjonis või nõukogus, mis selle maja saatust otsustama hakkab. Ühest küljest oli väga hea – konkursi tingimused olid laiad, aga teisest küljest ka laialivalguvad. Sooviti väga palju ja jäeti väga vabad käed, mis teisest küljest tähendaks seda, et kui seal ei ole piiritletud eelarve suurust või tegevussuundi täpsemalt või ka seda, millist tulemust täpsemalt oodatakse, siis on väga raske hiljem seda kõike õigustada. See tegelikult ei ole hetkel ka kõige olulisem. Igasuguste majade püsti pidamise juures peab alati arvestama maja püsti pidamisega – suur osa jõudu läheb selle peale, et olla majahoidja.

Mainisite seda ka, et Polygonil tuleb end üleval pidada oma vahendite ja inimeste heast tahtest. Aga kuidas Polygonil praegu läheb?

Polygonil läheb selliselt, et ka käesolevaks hooajaks me toetust ei saanud. Meile ei ole seda kümne tegevusaasta jooksul antud, me küsime seda iga aasta. Me hindame on võimalusi, oma tegevusi, nende mahtu väga realistikult ja läheb selliselt, et täpselt nii palju, kui teeme, täpselt niimoodi ka läheb. Me jutustame neid lugusid, mida arvame õigeks jutustada. Me valime jutustamisvormi selliselt, et inimesed ei ehmataks ära mingitest väga kõrgelennulistest kunstilistest lahendustest, mis mõjuksid õõvastavalt ja eemaletõukavalt, sest jutustada tuleks lugusid, mis inimesi kõnetavad. Aga mis sellest kasu on, kui nende vorm on selline, et peletab eemale juba enne, kui hakkad aru saama, millest üldse jutt käib. Me peaks jääma kuskile teatud tasandile.

Polygonil läheb seesmiselt selliselt, et meil on alati olnud ka teatrikool, mida me ei tee mitte ainult laste lõbustamiseks, vaid sisuliseks teatrikunsti uuringuks. Näiteks, pärast mõningat sooviavaldamist eraldas kultuurkapital mulle stipendiumi, et ma kirjutaksin lavastamisalase käsiraamatu. Eestis ei ole ühtegi sellist teost. Mul on sellega see side, et ma tegin oma magistritöö audiokunsti teemadel. See oli "Akustiline märk audiokunstis" ehk kuidas tehakse kuuldemänge, mis moodi neid kuulata ja mis moodi tekib seal semiootika ja kuidas kuulaja seda tajub. See oli ka väga selge käsitööjuhis, mis seal maailmas üldse toimub ja mis moodi seda kuuldemängu tehakse. Ilmselt tuleb sellest lavastamisraamatust samasugune asi. Ta on ühest küljest kogemuslik, teisest küljest puhas teoreetiline ehk praktiline ning metoodiline materjal, kuidas lavastust teha. Kolmandast küljest on seal kindlasti laiendused, mida lavastaja võiks veel oma maailmapildis näha või kus ta end kas või harida saaks.

Plaanime järgmisel sügisel ja kevadel tegelikult kahte suurt rahvusvahelist lavastust ning endiselt jätkata koostööd Vana Baskini teatriga, kelle tegutsemismudel on põhimõtteliselt üsna sarnane meie omale. Välja arvatud see, et nemad sõidavad palju ja kogu aeg üle Eesti ringi. Meil on teatrist ja publikust väga palju ühiseid toredaid arusaamasid ning mul on väga hea meel, et meie polygon'likud mõtted või ideed leiavad Vana Baskini publiku hulgas vastukaja. Me taotleme taaskord tegevustoetust ja mine tea, praegusel ajal nii või teisiti oleks tark oodata oma majade ja asjadega. Esiteks majanduslikel põhjustel. See ei ole mitte meis kinni, vaid ühiskondlik – majanduslangus on tulemas ja Eestis on väga palju teatreid. Eestis on publik piiri peal. Viimased uuringud ütlevad, et 1,1 miljonit teatrikülastust aastas. Paneme siia rahvaarvu kõrvale.

Siit ka viimane küsimus, et kui palju teatrit Eestisse mahub?

Õnneks on nii, et iga asi, mis teatrina sünnib, ei jää teatriks. Teine asi on see, et kõik teater, mis on olemas, ei ole alati võrdse kvaliteediga ja vahel tuleb ka kahjuks öelda, et on ebakvaliteetset teatrit. See tähendab, et see on ka jälle evolutsiooniline. See tasakaal tekib iseenesest ja sellepärast mahub teda lõputult. Nii et tegelikult ei ole küsimus selles, et kõigil peaks olema kogu aeg keskmiselt 200 vaatajat saalis, vaid küsimus on selles, et kuidas inimesed õiged lood üles leiavad. Aga kui inimesed teatris käivad, siis järelikult on seda vaja. Sellepärast ma ütlengi, et mahub alati ja mahub lõputult ja mida parem ... seda parem.

"Kuuvalgus // Sild" Polygon Teatri lavastuses esietendub 14. mail Tallinnas Sõltumatu Tantsu Laval.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: