Ülevaade | Eestis filmi tegeva Christopher Nolani tee tipprežissööriks ({{commentsTotal}})

Christopher Nolan
Christopher Nolan Autor/allikas: AP/Scanpix

Juunis alustab Tallinnas oma uue filmi "Tenet" võtteid režissöör Christopher Nolan, kes on veidi enam kui 20 aastaga tõusnud maailma üheks olulisemaks filmirežissööriks. Oma kümne lavastajatööga on Nolan loonud silla kriitikute ning publiku vahel, pälvides harva esineva heakskiidu mõlemalt poolt. Seda väljendavad nii kiitvad arvustused, lugematu hulk auhinnanominatsioone ja -võite ning suured vaatajanumbrid.

Christophen Nolan alustas oma filmiteed vaikselt ja praktiliselt ilma rahata. Pärast inglise kirjanduse bakalaureusekraadi omandamist asus ta tööle eri filmiprojektide tehnilise töötajana, kuid hakkas vähehaaval ka ise katsetama. Esimeseks märgiks Nolani käekirjast on 1997. aastal ilmunud 3-minutiline lühifilm "Doodlebug", mille anekdootlik ja skisofreeniline lugu putukat taga ajavast mehest võib tunduda tühine, kuid tagasi vaadates avab hästi tema filmikeelt.

Mustvalge linateos mängib aja ja ruumiga, kuid ei tee seda nipsakalt ja kunstiliselt, vaid enesekindla lihtsusega. Selline lähenemine jääb saatma Nolanit läbi kogu karjääri – ta väänab oma filmides nii vormilisi kui sisulisi reegleid, ent ei kaldu siiski kordagi arthouse-lavastajaks, vaid tabab täpselt tasakaalu vaatajasõbralikkuse ning pöörase autorivisiooni vahel.

"Following"

1998. aastal ilmunud "Following" jätkab visuaalse keele poolest sama rada. Vaatamata sellele, et Christopher Nolan on pärit Londonist ning võiks justkui kuuluda sealsesse filmikoolkonda, on "Following" pigem õpikunäide Ameerika indie-traditsioonist. Mustvalge thriller, mis oma stiliseeritud visuaali ja müstilise sündmustikuga peegeldab protagonisti siseelu – sarnast lähenemist võib näha Jim Jarmuschi esimestes linatöödes "Permanent Vacation" ja "Stranger Than Paradise". Seda kõike saavutas Nolan ka naeruväärse, vaid 3000-naelase eelarvega, mille teenis hiljem kinodes tagasi mitmekümnekordselt.

Juba "Followingi" juures tegeleb Nolan aktiivselt vaataja eksitamisega ja meelega valele teele juhatamisega, millest on tänaseks saanud üks tema olulisemaid võtteid. Ta suudab oma täpselt timmitud montaaži ja eripärase, justkui tükkideks hakitud loojutustusega kerida vaataja lootusetult puntrasse, mis aga filmi lõpuminutitel kiirelt lahti harutatakse.

Tagasi vaadates võib mõelda, et mitmed Christopher Nolani hinnatumad tööd on lihtsakoelised krimkad  – ning teoreetiliselt ongi  –, kuid ta lõikab need valesti kokku, paneb tagurpidi käima ning pöörab fookuse sinna, kus vaataja jäetakse kavalalt kanapimedusse. Nolani filmid ütlevad: kinokunstis on võimalik visuaalsete vahenditega vaataja mädasohu meelitada, et siis tema selja taga salamahti suuri trikke korda saata.

"Memento"

Eriti hästi tuleb see välja Nolani läbilöögifilmi, 2000. aastal valminud "Memento" puhul, mis pöörab loojutustuse sõna otseses mõttes pahupidi. Guy Pearce'i kehastatud peategelasel on probleeme lühimäluga ning kõik värsked sündmused kaovad tal õige pea meelest. Sellele vaatamata üritab ta kild-killu haaval panna kokku oma naise mõrvamüsteeriumit. Ka vaatajale hakatakse lugu avama tagurpidi, kus lahendus antakse kätte filmi algul – saame teada mõrvari, aga kes ta on, miks ta seda tegi või mis seos on tal peategelasega, jääb teadmata.

Selline fragmentide abil tervikpildi loomine laseb vaatajal justkui ise filmi kokku panna, sest kuigi loo arenedes avanevad üha uued pildikesed, siis seosed seal vahel tekivad vaataja peas. See on muidugi illusioon, tegelikult lahendab Nolan kõik vaataja eest ära, aga film peabki suutma saalisolijat kavalalt ninapidi vedada.

Kuigi "Memento" on läbi ja lõhki žanrifilm, mis oma provokatiivse ja julge vormiga võinuks jääda vaid tipptasemel kultusfilmiks, on sellest kujunenud üks 21. sajandi parimaid linatöid, mida tuuakse välja enamikes tagasivaatavates tabelites – IMDb Top 250 tabelis paigutub film 51. kohale. Nolan pälvis filmiga parima stsenaariumi Oscari ja Kuldgloobuse nominatsioonid, kuid ei võitnud neist siiski kumbagi.

"Insomnia"

Pärast "Memento" edulugu oleks võinud eeldada, et koheselt jätkub Christopher Nolani tähelend, kuid sellele järgnes hoopis režissööri senise karjääri kõige madalama lennuga linateos, 2002. aastal ilmunud "Unetus" ("Insomnia"). Tema esimene suurstuudio Warner Bros. juures tehtud film räägib tumeda krimiloo, mis on tegelikult samanimelise Norra linaloo uusversioon. Peaosas astuvad üles Al Pacino ja Robin Williams, üritades lahti murda Alaska väikelinnas toimunud mõrva tagamaid. Vormimängude asemel keerab Nolan filmis fookuse hoopis psühholoogilisele segadusele, kus peategelane seisab oma unepuuduse tõttu reaalsuse ja unenäo piirimail.

Kui kõiki teisi Nolani 21. sajandil ilmunud filme on saatnud nominatsioonide või võitudena suur edu auhinnagaladel ja filmifestivadel, siis "Insomnia" jäi sellest ilma. Samal ajal teenis film aga enam kui kahekordselt tagasi 46 miljoni dollarise eelarve ning ka kriitikud olid helded. Kurioosumina on hiljem välja toodud, et kuigi Nolan oli filmi lõpliku stsenaariumi autor, pole teda tiitrites ega ametlikus infos stsenaristina mainitud.

"Batman Begins"

Olles saanud jala suurstuudio ukse vahele, pakkus Christopher Nolan 2003. aastal välja, et võiks teha uusversiooni Batmanist, mis liiguks eemale Tim Burtoni ("Batman", "Batman Returns") ja Joel Schumacheri ("Batman Forever", "Batman & Robin") loodud koomiksivisioonist ning avaks Bruce Wayne'i lugu realistlikuma vaatenurga alt.

2005. aasta suvel saigi filmiga "Batman alustab" ("Batman Begins") hoo sisse triloogia, mis on tänaseni koomiksifilmide vallas unikaalne. Kõrvale on jäetud klassikaline nn mehed liibuvates kostüümides superkangelasetüpaaž – selle asemel avatakse hea-paha vastasseisu lugu hoopis läbi tugevate karakterite ning tumeda ultrastiliseeritud maailma. Lisaks parima operaatoritöö Oscari ja kolme Briti filmiauhinna nominatsioonidele teenis film rahvusvaheliselt kinodes üle 374 miljoni dollari kassatulu.

Pärast tööd Batmani triloogia avafilmiga läks Nolan tagasi projekti "Lõppvaatus" ("The Prestige") juurde, millega ta alustas tegelikult juba aastaid varem, kuid pani vahepeal mõneks ajaks riiulile. 2006. aastal kinodesse jõudnud psühholoogiline thriller viib režissööri esmakordselt eemale kaasajast, rääkides loo 19. sajandi mustkunstnike võimuvõitlusest. Peaosades astuvad üles Hugh Jackman, Christian Bale – keda sai Nolani eelmises filmis näha Batmanina – ning Nikola Teslat kehastav David Bowie, kõrvalosades saab näha ka Scarlett Johanssonit ja Michael Caine'i.

Üllataval kombel jõudsid samal aastal kinodesse kolm suurt mustkunstist rääkivat linalugu, lisaks "The Prestige'ile" veel ka Neil Burgeri sarnastes toonides "The Illusionist" ning Woody Alleni "Scoop". Nolan aga edestas neid kõiki, kogudes ainsana oma filmiga ka kaks Oscari nominatsiooni parima operaatori- ja kunstnikutöö eest.

"The Prestige"

Kui koomiksifilmiga liikus Christopher Nolan ilmselgelt kommertslikuma kinokeele suunas, siis "The Prestige" on tagasivaade tema autorikäekirjale. Filmi hoiab käimas mitmekihiline narratiiv , kus ekraanil toimuvaga samavõrd oluline on ka see, mis jäetakse tegelikult näitamata. Tänu filmi sündmustikule, mis toimub mustkunstiringkonnas, on tegemist justkui topeltmänguga – vaatajat üritavad oma trikkidega ninapidi vedada nii filmitegija oma keeruka vormimänguga kui ka süžee oma keerdkäikudega.

Vaataja oli aga rahul, sest 40 miljoni dollarise eelarve juures teenis film kinodes pea 110 miljonit kassatulu. Märkimist väärib ka see, et juba kolmandat korda (varem ka filmides "Memento" ja "Batman Begins") tegi Christopher Nolan koostööd oma venna Jonathaniga, kes aitas tal kirjutada stsenaariumit. Tänaseks on nad koos stsenaariume kirjutanud veel kolme filmi juures.

Nolan jätkas Batmani triloogiaga 2008. aastal filmis "Pimeduse rüütel" ("The Dark Knight"), kus nimikangelase kõrval tõusis tugevalt fookusesse ka Heath Ledgeri kehastatud Jokker. Just filmiga "The Dark Knight" teenis ka Christopher Nolan oma esimese Oscari, kui Ledger, kes suri 28-aastaselt vaid mõni kuu enne filmi esilinastust, võitis postuumselt parima meeskõrvalosa Oscari. Üle miljardi dollari rahvusvahelist kassaedu ning mitmed "läbi aegade parima koomiksifilmi" tiitlid on kinnituseks režissööri oskusest teha samavõrd jõuliselt nii minimalistlikke, veiderdavaid ja sissepoole pööratud autorifilme kui ka üleelusuuruseid kassahitte.

"The Dark Knight" 

Enne kolmandat Batmani-filmi tegi Nolan taas tagasipõike hullumeelse aja ja ruumiga mängiva linaloo "Algus" ("Inception") juurde, mille ta viis esmakordselt filmikompanii Warner Bros. lauale juba 2002. aastal. Tol hetkel tundis režissöör aga, et vajab niivõrd mastaapse projektiga tegelemiseks rohkem kogemust ning alles aastaid hiljem julges ta selle uuesti käsile võtta.

2010. aastaks õnnestus tal saada ka piisavalt suur eelarve – 160 miljonit dollarit –, et enda visioon täide viia. Film, mille peaosas astub üles Leonardo DiCaprio, räägib loo meistervargast, kes tegeleb üsna ootamatu valdkonnaga – ta käib vargil inimeste alateadvuses, kuhu siseneb läbi mitmekihilise ning keeruka unetsüklite rägastiku.

Julgele filmikeelele ning vormilistele eksperimentidele vaatamata olid Nolani eelmised autorifilmid keskendunud siiski reaalsele maailmale, "Inception" aga viis ta esmakordselt ulmefilmi mängumaale. Filmi mitmetasandiline stsenaarium, mida ta kirjutas üle kümne aasta, oli algselt plaanitud õudusfilmiks, kuid loo arenedes mõistis ta, et soovib seada fookuse hoopis mujale. Teda inspireerisid 90ndate lõpu kultusfilmid "Matrix" ja "Dark City", kus tegelased ei saa olla kindlad, kas neid ümbritsev maailm on reaalne. Nolan arendas selle idee oma filmis maksimaalse jaburuseni – röövlid sisenesid alateadvuses veel teistkordselt inimese alateadvusesse, mõistes alles hiljem, et tegelikult olid nad juba enne kõike seda alateadvuses. Segane, või mis?

"Inception" 

Selline kahe-, kolme- või isegi neljakordne reaalsuse väänamine andis Nolanile võimaluse teha teoks ka kõige pöörasemad ideed, mida kusagil mujal ette ei kujutaks. Tänu sellele teavad ilmselt isegi inimesed, kes filmi näinud pole, stseeni kokku murduvast linnast, kus autod sõidavad ja inimesed kõnnivad pea alaspidi. Ei kujuta ette, et mõni teine režissöör suudaks niivõrd ambitsioonika ulmehullusega pääseda aasta edukamate kassahittide hulka, aga nii tõesti läks: kaheksa Oscari nominatsiooni, neli võitu (operaatoritöö, helimix, helitöötlus ja eriefektid) ning 828 miljonit dollarit kassatulu.

2012. aastal tõmbas Nolan joone alla ka enda Batmani-saagale, jätkates filmis "Pimeduse rüütli tagasitulek" ("The Dark Knight Rises") juba tuttavas tumedas ja halastamatus maailmas, kus uue pahalasena toodi sisse Tom Hardy kehastatud Bane. Stuudiobossidele selline plaan esialgu aga ei meeldinud. Nemad oleksid eelistanud uue karakterina hoopis Heath Ledgeri Jokkerile sarnanevat The Riddlerit, kes on samuti värvikirev ja jantiv tüüp. Nolan soovis aga filmi hoopis klassikalisemat pahalast, mistõttu otsustas just jõulise Bane'i kasuks.

"The Dark Knight Rises" 

Vaatamata sellele, et kolmas film osutus ülimenukaks ning on tänaseni Nolani kõige suuremat kassaedu – ligi 1,1 miljardit dollarit – teeninud linalugu, polnud režissööril esialgu plaanis sellega üldse tööd alustadagi. Ta on öelnud, et enamasti pole triloogiate kolmandad järjelood just kuigi head ning ta ei soovi olla seotud filmiga, mis talle emotsionaalselt maksimumi ei paku. Lõpuks töötas ta koos oma venna ning David S. Goyeriga aastaid filmi stsenaariumiga, enne kui see lõpuks siiski töösse läks. Publik võttis "The Dark Knight Rises'i" küll hästi vastu, ent auhinnagaladel jäi film suurema tähelepanuta.

Lavastajana lõpetas Nolan küll pärast Batmani-filme oma töö koomiksimaailmas, kuid tegelikult lõi ta stsenaristi ja produtsendina kaasa ka 2013. aastal valminud Supermanist rääkiva "Terasmehe" ("Man of Steel") juures. Zach Snyderi lavastatud linalooga jäi Nolan ise väga rahule, kuid tema muidu vaat et veatus karjääris võib just seda filmi pidada kõige vastuolulisemaks. Kassaedu mõttes oli tegemist õnnestumisega, kogudes rahvusvaheliselt 668 miljonit dollarit, kuid kriitikud heitsid heade eriefektide ning Hans Zimmeri õnnestunud muusika kõrval ette logisevat stsenaariumi ning ebausutavaid karaktereid. Kahjuks järgnes sellele aga veel halvem "Batman vs Superman: Dawn of Justice", mille kõrval on "Man of Steel" igati õnnestunud linateos.

"Man of Steel"

Pärast kaht järjestikkust hiidkassahitti võttis Chistopher Nolan käsile oma esimese kosmosefilmi, mida iseloomustas temale omane eepilisus. Kuigi varemgi oli režissöör töötanud väga nõudlike ja pretensioonikate teemadega, siis 2014. aastal kinodesse jõudnud "Tähtedevahelise" ("Interstellari") puhul otsustas ta rääkida hukkumise äärel oleva inimkonna lugu maksimaalse teadusliku täpsusega.

Koos Nobeli laureaadi Kip Thorne'i ja Jonathan Nolaniga sündis linalugu, kus Matthew McCounaughey kehastatud Cooper läheb koos suurema meeskonnaga otsima uut planeeti, kuhu inimesed elama lähetada. Mängud ajaga, mis on Nolani üks põhimotiive, said filmis aga täiesti uue mõõtme, kui relatiivsusteooriale tuginedes saime näha aastakümnete möödumist vaid mõne minutiga.

Kinokülastajatele võib tunduda "Interstellar" kui kõige pöörasem ja uskumatum vaatemäng, kuid tegelikult põhineb nii ussiauk, läbi mille pääsesid peategelased võõrastele planeetidele, kui ka filmi finaalis nähtav must auk täpsetel teaduslikel uurimustel. Ka eriefekte kasutati filmi jaoks võimalikult vähe ning kõik sürreaalsed keskkonnad ehitati võimaluse korral stuudioruumides valmis.

Filmi juures inspireerisid Nolanit ulmeklassikud "Metropolis", "2001: kosmoseodüsseia" ja "Alien", aga ka Andrei Tarkovski autobiograafiline draama "Peegel". Need mõjud annavad ka vihje filmikeelele – väga läbimõeldult segunevad valus ja inimlik lugu armastusest ning reaalsuse piire nihutav ulmevisioon. Viie Oscari nominatsioonist võitis film küll vaid ühe parimate eriefektide eest.

"Interstellar"

Kui eelmise filmiga katsetas Nolan esmakordselt kosmosefilmi žanri, siis 2017. aastal liikus ta kõiki reegleid ja traditsioone murdes sõjafilmi juurde. "Dunkirk" avab teise maailmasõja Dunkirki evakuatsiooni lugu, kus 400 000 liitlasvägede sõdurit ei pääsenud koju. Seda ennegi filmis kujutatud sündmust – varem näiteks 1958. aastal Leslie Normani samanimelises linaloos – andis režissöör edasi praktiliselt ilma sõnadeta. Rõhk oli pandud hoopis Hans Zimmeri erakordselt pinevale muusikale, detailirohkele helidisainile ning omapärasele montaažile, kus kolm erinevat lugu põimusid kokku, täiendasid üksteist ja seadsid kahtluse alla sündmuste reaalse kestuse.

Üldiselt oleme harjunud nägema sõjafilmides kangelasi, kes raskustele vaatamata tulevad välja võitjatena, kuid "Dunkirk" näitas vaatajale luusereid, kes üritavad sõja eest põgeneda. Režissöör hakkas filmile mõtlema juba 1990. aastatel, kui sõitis oma tulevase abikaasa Emma Thomasega mööda Inglise kanalit, ning plaanis toona loo täielikult improviseerida. Kakskümmend aastat hiljem, kui režissööril oli piisavalt kogemust, et film lõpuks ette võtta, kirjutas ta siiski 76-leheküljelise stsenaariumi, mis oli üldsõnaline ning pani paika vaid loo piirjooned. Omapärasele vormile vaatama on tegemist läbi aegade edukaima teisest maailmasõjast rääkiva filmiga, mis võitis ka kolm Oscarit parima montaaži, helimixi ja helitöötluse eest.

"Dunkirk"

Milline saab olema Nolani järgmine film? Eestiski filmitava "Tenet" kohta ei ole kuigi palju veel teada ning see on ootuspärane, kõiki tema filme ümbritseb kuni esilinastuseni saladuseloor. Jah, räägitakse küll, et tegemist on spioonifilmiga, aga Christopher Nolani puhul võib see tähendada ükskõik mida. On need spioonid reaalses maailmas või unenäos? Võimalik, et mõlemat. On nad inimesed, robotid või hoopis midagi kolmandat? Needki on kõik võimalikud. Parem on oodata mitte midagi ja lasta end lihtsalt üllatada.

Üks on aga kindel: õige pea algavad Eestis 2020. aasta suve – ehk isegi kogu aasta? – kõige olulisema filmi võtted ning see pole tühiasi. Pigem on see tohutu austusavaldus kohalikule turule, sest väike Eesti produktsioonifirma Allfilm on kohaliku nokitsemisega jõudnud sellisele tasemele, et maailma üks kõnekamaid lavastajaid kaasab nad enda uue linaloo tootmisesse. Ehk on see hoopis märk, et kodumaine filmitööstus on lõpuks täiskasvanuks saanud ja suured asjad hakkavad alles juhtuma?



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: