Mulle meenub hoopis üks teine lugu. India ookeanis asub viimane saareke, millel puudub igasugune kontakt tänapäeva ühiskonnaga. Seal elavad kohalikud saavad hakkama omapäi ning kui mõni laev hakkab saarele lähenema, haaravad nad vibud ning odad ja peletavad lähenejat seni, kuni ta oma plaanist loobub. Aeg-ajalt on õnnestunud küll kohalikega kontakti saada, aga ega see neid eriti huvita. Tallinna linnavalitsuse praegune käitumine on sellega kahjuks liigagi sarnane.

Kohalik filmitööstus on hinge kinni hoides teinud kõik endast oleneva, et rahvusvaheline koostööprojekt Christopher Nolani ning filmikompanii Warner Brothersiga saaks võimalikuks. Võib kindel olla, et selleks on korduvalt võõrustatud siin produtsente ja muid filmiga seotud inimesi, veenmaks neid ikkagi Eesti, Tallinna ning eelkõige siinsete tegijate väärtuses. See pole olnud lihtne.

Nagu Eesti Ekspressist selgub, siis sõideti Nolaniga mööda Tallinnat ringi, kus talle jäigi silma just Laagna tee ning Lasnamäe kanal. Kümme aastat tagasi oleks sellise jutu peale arvatud, et tegu on mõne liigentusiastliku Eesti Filmi Instituudi töötaja unistusega. Täna on see aga käega katsutav reaalsus.

Kogu see töö ja vaev võib jäädagi vaid lootuseks, sest Mihhail Kõlvarti ettekujutus Christopher Nolanist – või pigem kogu filmitööstusest, kultuurist ning meelelahutusest – on asjatundmatu ja ääretult vaenulik. Retoorika, millega pressikonverentsil kommunikeeriti võtete jaoks Laagna tee sulgemist, jätab mulje, nagu tuleks Nolan Eestisse nalja tegema.

Linnavalitsus eeldab, et sadade, ehk isegi tuhandete filmiinimeste minut-minuti haaval läbiplaneeritud töögraafiku kõrvalt jagub aega veel ka rändtsirkuseks, et kohalik rahvas lõbustatud oleks. Kas see on mingi tavaline Tallinna praktika? Mõni suurettevõte või tuntud kultuuritegelane soovib oma töödega Tallinnas kanda kinnitada, aga meer paneb käed ette: ainult siis, kui kohalikele tänavanurgal nalja teed. Kuulen midagi nii jaburat esimest korda.

Samuti tundub väiklane – ja hirmutavalt autokraatlik – arusaam, et filmitegija hakkab linnaga kooskõlastama, millise nurga alt Tallinna näidata. Muidugi, Laagna tee ja Linnahall ei esitle ehk sellist Tallinna, nagu me 2019. aastal tahaksime väljapoole näidata, aga Nolan ei hakkagi tegema uut "Welcome to Estonia" promovideot. Võib minna üldse nii, et siin küll filmitakse mingeid stseene, kuid filmis ei mainita sõnagi Eestist. Ehk peab siinne keskkond kujutama hoopis mingit kauget minevikku või väljamõeldud imedemaad?

Põhja-Korea on selle probleemi hästi lahendanud – kui mõnel turistil tõesti õnnestub nende riiki pääseda, siis käib temaga kaasas reisisaatja. Koledatesse ja sobimatutesse kohtadesse turistil ligipääsu polegi ning reisisaatja esitleb vaid pompoosseid tseremooniaid, tulvil poeriiuleid ja vägevaid isikumonumente. Kas Tallinnaga peaks samamoodi käituma? Peidame ära oma aastakümneid pika keerulise ajaloo, millele peaks tagasi vaatama pigem uhkusega, ning palume Nolanil patseerida mööda südalinna ja vaadata viimastel aastatel ehitatud vägevaid maju. Sorri, aga pilvelõhkujate ja võimsa linnakeskkonna kujutamiseks küll keegi Eestisse tulema ei hakka, selleks on palju paremaid kohti.

Selline valehäbi näitab pigem, kuidas me pole tegelikult valmis, et üks tipprežissöör oma uue filmi võtted Eestis korraldaks. Edasiste probleemide vältimiseks loodan isegi, et kokkuleppele ei jõutagi ning koostöö jääb praeguses seisus katki. Suuremat kahju hetkel veel tehtud pole, aga kui linnaisad hakkavad keset võtteid loominguvabadust piirama, avastades, et Nolan tõesti filmibki mõnd koledat nõukaaegset maja, siis jääme kogu riigina lihtsalt naerualusteks. See oleks aga veel palju-palju hullem.