Ühes kauneimas isamaalises laulus, Lydia Koidula luuletuse põhjal loodud palas "Sind surmani", laulame aina: Mu õitsev Eesti rada, mu lehkav isamaa! Aga miks isamaa ikkagi lehkab?

Kuigi praegu on sõna lehkama tähendus 'haisema', oli Koidula luuletuse kirjutamise ajal sel sõnal laiem tähendus – veel 20. sajandi alguses tähendas sõna lehkama nii 'lõhnama', 'õitsema' kui ka 'puhuma'. Lehk tähendas ka õhku. Ja samas võis ka sõna hais tähendada praeguses mõistes head lõhna. Lehk on põline eesti sõna ja läänemeresoome sõnatüvi.

20. sajandi esimesel veerandil aga otsustati, et eesti keeles tuleb hakata tegema vahet hea ja halva lõhna vahel. Praegu teavad juba kõik, et lõhn on hea ja lehk ning hais halvad.

Kusjuures sõnade tähendused mitte ainult ei muutu aja jooksul, vaid osa varem tarvitusel olnud sõnadest kaob igapäevasest kasutusest. Nii on kasutuselt kadunud näiteks sõna teal. Johann Voldemar Jannseni sõnadele loodud hümnist leiame read: Ei leia mina iial teal see suure, laia ilma peal … Mida tähendab õigupoolest iial teal? Teal tähendab: siin. Seega iial teal tähendab: iial siin.

Keel muutub nii nagu elu meie ümber ja sõnade teed võivad olla keerulised. Ning ehkki me neid sõnu nendes tähendustes igapäevaelus enam ei kasuta, on siiski hea teada, millest me hingevärinal laulukaare all laulame.

Teksti autor: Tiina Paet

"EKI keelekillud" on ETV ja eesti keele instituudi koostööna valminud laulupeoteemaline videosari, kus keelekilde esitavad näitlejad Elisabet Reinsalu, Jan Uuspõld ja Tambet Tuisk. Tekstide autorid on eesti keele instituudi keeleteadlased.