Steni filmimuusikutee algas Esto TV dokist "Vali kord" aastal 2004, filmist, mille puhul on kohustuslik kasutada epiteeti "skandaalne". Tema viimatine linateos filmiheliloojana on midagi hoopis teistsugust: "Eia jõulud Tondikakul". Sinna vahele mahub viieteistkümne aasta jooksul "Jan Uuspõld läheb Tartusse", "Kirsitubakas", "Minu näoga onu" ning dokke ja seriaale. Tema viimatine töö on Taani režissööri Carl Olssoni dokumentaalfilm "Samtidigt på Jorden"/ "Meanwhile on Earth". Vaadates neid mitutkümmend filmi muusika kaudu, on aru saada, et isegi kardinaalselt erinevates helipiltides kumab mingi sarnane tunnetus, Šeripovi käekiri. Mis see on, mis tema filmimuusika nii äratuntavaks teeb? Püüame järgneva vestluse käigus sellest aru saada. Ette rutates olgu öeldud, et ma vist tean: juured on indie's ja house'is.

Sten tuleb ERRi uudistemajja sellisena, nagu ta alati on: värske, täpne, terav, moodne, särtsu täis, alati valmis kergeks lõõbiks ja naljaks, aga sisimas, tundub, täitsa tõsine inimene, teab täpselt, mida teha ja tahta. Tema põhjalikkust arvestades on iseloomulik ka see, et pärast ametlikku vestlust jääme umbes pooleks tunniks hoovi päikese kätte elektroonilisest muusikast ja muusika produtseerimisest diipi juttu ajama.

Sa ütlesid hommikul, et vaatad enne kohtumist ühe filmi ära. Mis filmi sa vaatasid? Kui palju sa üldse filme vaatad?

"Roma". Mul on viimasel aastal jälle olnud rohkem võimalik filme vaadata ja olen seda ka usinalt kasutanud. Mul on selle üle hea meel, sest mulle meeldib filmikunst. Ja kuna mu abikaasa on filmikriitik, siis on õnneks ka professionaalne suunav käsi olemas — ta tabab alati hästi ära, mida ma peaksin vaatama ja mis mulle võiks huvi pakkuda.

Kas sa vaatad filme ka selle pilguga, et kuidas seal on muusika lahendatud ja heli tehtud?

Absoluutselt. See on selline asi, millest enam lahti ei saa, kui sel alal juba tegutseda. Ma mõtlen muusika peale üldse peaaegu kogu aeg ja filmide puhul on üpris raske end sellest välja rebida.

Kuidas sa jõudsid filmiheli loomiseni? Ma vaatasin Eesti filmi andmebaasist, et 2004. aastal tuli sul esimene asi ja sealtpeale oled viisteist aastat järjest teinud seriaale, dokke, mängufilme. Kas sa ise tead, mitmele filmile sa muusika loonud oled?

Ei tea. Päris huvitav oleks teada.

See nimekiri pole võib-olla täielik, aga mängufilme on kolmteist, dokke üheksa, seriaale kuus. Lisaks lühifilmid ja videod.

See on päris palju, jah. Ma jõudsin sinna nii, nagu tihti jõutakse — et sõbrad hakkavad tegema filme ja mõtlevad siis muusika peale. Ja minul esimene mängufilm oligi vist Raini (Tolk) ja Maimikuga "Jan Uuspõld läheb Tartusse". Enne seda tegin ka väiksemaid asju. Filmimuusika huvi on olnud kogu aeg.

Kes on olnud su lemmik-filmiheliloojad ja kas sa võtsid neist eeskuju või üritasid kohe algul teha oma­moodi?

Eks neid ikka oli, aga päris alguses vast ei olegi tehniliselt võimalik neist eeskuju võtta. Iseasi, kui võtta õppust laiemas mõttes, seda küll. Aga tähtis on, millised on need filmid, millele satud muusikat tegema. Kas need eeskujud sinna sobivad. Filmi puhul määrab žanr paljuski muusika.

Räägiks sellest muusikast, mida sa ise noorena tegid: indie, house, elektroonika. Oled mänginud indie- ja punkbändides ja teed seda mingil määral siiani.

Kui punk välja arvata, siis on sealt kaasa tulnud teatav esteetiline lähe­nemine. Helimaailm peab olema täpselt ja peenelt läbi mõeldud. Samas ei tohiks ka äärmustesse laskuda. Peaks säilitama oma loomingulise vabaduse. Teame ju —
ja see ei ole ainult muusikas nii —, et tihti peetakse end otsinguliseks, joondudes samas kindlate kirjutamata reeglite järgi.

Mäletan, et üheksakümnendate al­gul, kui me kuulasime ikkagi juba nii-öelda noortepärast, uut ja uuenduslikku muusikat, tulid sa ühel päeval Jimi Hendrixi kassetiga ja siis kas mina või igatahes keegi seltskonnast ütles, et kuule, see on ju selline vanainimeste muusika, kuidas sa seda kuulata saad. Uut vastu võttes kehtisid teatud dogmad. Kui palju sa mõtlesid ja mõtled kastist välja?

Hendrix on selline kitarristide jaoks eriline artist. Ta ei ole jah võib-olla melomaanide tavaline lemmik. Noorena ma unistasin ikka väga heaks kitarristiks saamisest.

Noorel inimesel on üliraske kastist välja mõelda. Ta on ikkagi ümbritsevast mõjutatav. Aga see muusika, mida meie tollal kuulasime, seda kuulasid tegelikult väga vähesed. Praegu kuu­leb moodsat saundi kaubamajades ja igal pool, aga üheksakümnendate algul helistati üksteisele, kui kuskil kohvikus oli normaalne muusika. Siis oli see sündmus, seda peeti mainimisväärseks.

Sa tegid ju ka ansamblit Holmes, mis oli üheksakümnendatel ja oleks siiani üsna erandlik nähtus Eestis. Arvuka koosseisu ja pärispillidega bänd, mis viljeles house'i, kuigi ei kuulunud päris elektroonilise house-muusika kaanonisse — seal olid küljes jazz, funk ja muud võnked. Aga selle muusika mõju oli nagu house'il.

Õigesti ütlesid, et house oli selle keskmes või südames, kuigi mitte võib-olla nende reeglite järgi tehtud. Aga sealt seest tuksus ta alati läbi ja kogu seda perioodi iseloomustas üks suur house'i-vaimustus. Mulle oli see lõbus aeg, rõõmu ja entusiasmiga mingite asjade tegemine.

Nullindatel lõid ka ise elektroonilist tantsumuusikat. Jälle üks meenutus. Kuku klubis oli Turbodisko ja ma mängisin parasjagu plaate, kui sa tulid puldi taha, ulatasid CDRi ja ütlesid: "Just tegin uue loo, pane peale." Panin ka. Oli ülimalt nakkav moodne house'i-pala.

Väga huvitav on selliseid asju kuulda, endal ei jää kõik alati meelde. Jah, tollal, kui arvutid muutusid kättesaadavaks, siis tegin ise ka mõned tantsulood.

Selle kõige kontekstis ei olekski sind punkbändis ette kujutanud. Kuidas sa J.M.K.E-sse sattusid?

See oli aastal 1995 või 1996. Sattusin tolleaegse trummari Mõmmi (Andres Aru) kaudu. Villut pean andekaks laulukirjutajaks, kohati isegi ge­niaalseks. Ta on jäänud pungile truuks, aga see ei ole kerge žanr, milles kogu elu tegutseda. Heliloojana võiks ta olla võimekas mis tahes žanris.

"Valge liblika suvi" on ju täielik progelugu.

Just. Punk on muusikalise retoorikana ju tihti lihtne, aga Villu on sellest loonud oma kõneviisi.

Röövel Ööbik on ka su eluloos tähtis etapp. Kuigi te viimasel ajal eriti ei tegutse.

Üks asi on muidugi muusika, aga teine asi on inimesed, kes meid mõjutavad, kellega me koos oleme. Röövel Ööbiku seltskond on pehmelt öeldes värvikas ja nende isiksustega koos olemine annab alati midagi. Koostööd alustasime sellega, et tahtsime teha popmuusikat, mis oli sel ajal meie kontekstis võib-olla pisut ootamatu.

Popi tegemine nullindate keskel oli suht rebel.

Oli suht rebel, jaa. Mingis mõttes ka lahtirebimine sellisest maskist, mida sult oodati.

Nüüd, kui üldse, teete rohkem elektroonikat.

Eks Ööbik vahetab kogu aeg oma nahka ja nägu.

Indipoproki — kõige laiemalt nime­tades — teed ka koos Vaiko Eplikuga. Kuidas need erinevad koosseisud sind mõjutavad?

Ka kõige laiema nimetamise puhul jääb see termin Vaiko muusika puhul kitsaks. Tema muusikaline ampluaa on palju mitmekesisem. Olen muidugi tänulik nende erinevate võimaluste eest, mida mulle on pakutud. Sellepärast meeldib mulle ka filmimuusikat teha, et seal harva midagi kordub. Uus film, uus režissöör. Uued karakterid ja uus lugu. Ja kui ma saan mängida Vaikoga laval tema suurepäraseid lugusid, on see jälle täitsa omaette maailm.

Ma saan aru, et sulle on tähtis bändi- või gängivaim.

Jaa, ma olen üsna sotsiaalne inimene ja õnneks need, kellega olen kokku sattunud, on ka huvitavad inimesed. Õnneks ei ole ma kunagi pidanud läbi käima inimestega, kes mulle ei meeldi või kes on kohutavalt igavad.

Ma loen ikka välismaa musapressist aeg-ajalt intekaid artistidega, kes tee­vad küllaltki köitvat muusikat, ja siis imestan: jumal, kui igavad inimesed! Kas sa oleksid võimeline tegema ägedat muusikat igavate tüüpidega?

Kahtlen selles. Aga kui palju selline muusikaintervjuu, nagu meiegi siin teeme, üldse pakub võimalust huvi­tavat juttu ajada?

Mingi vihje sinu vastustele see nüüd küll ei olnud. Aga ma püüan järgmise küsimuse küsida huvitavama.

Meie praegu siin ei esinda ka sellist klassikalist briti või ameerika muu­sikaintervjuud, aga need formaadid tõesti sageli ei võimaldagi eriti huvi­tavalt rääkida.

Nad lähevad ikka peensusteni, jah. Aga tulekski siis filmide juurde tagasi. Milliseid pakkumisi sa alati vastu võtad?

Selliseid, mis võimaldavad teha midagi uut. Mida Eestis pole enne tehtud. Kuigi kuulan järjest rohkem klassikalist muusikat, võiks öelda, et ma olen neofiil, uus muusika, uuenduslikud filmid. Näiteks seriaal "Pank". Mulle tundus, et sellist asja pole Eestis varem sellises mastaabis tehtud.

"Panga" muusika puhul oli uuenduslik see, et sa aimasid ajastu ja skeene muusikat, aga ei lahendanud seda helikeelt mitte retrona, vaid peegeldusena. Ja ma tajusin seal isegi mingit irooniat. See oli tolle aja vaimsus, kõik need klubistseenid ja meeleolud.

Võib-olla on sul õigus, jah. Oligi nii, et me ei tahtnud seda teha sellises "ENSV" vaimus, et teeme nüüd retroseriaali. Sellele muusika tegemine oli nagu tsitaadi lugemine või peegelduse peegeldus. Esimene osa oli ajastukeskne, sealt edasi läks vaade iga seeriaga laiemaks ja ajastu suhtes hägusemaks.

Kuidas sa üldse suhtud teleseriaa­lidesse? Ma muidu Eesti seriaale ei vaata, aga kui lugesin su filmograafiat, sain aru, et olen vaadanud ainult neid, kus on sinu musa. "Süvahavva" ja siis, mis oligi see suusadõubi sari?

"Alpimaja".

Ja siis "Pank". Need ei ole ikka need…, mis ta on, "Pilvede vahel" või…? Need ei ole need.

Need ei ole need. Mulle on tähtis, et mul oleks muusika loojana mingi autoripositsioon. Et ma ei oleks lihtsalt tellimuse täitja. Aga ma loodan, et selliseid sarju tuleb Eestis veel.

Ma saan aru, et "Pank" ei olnud kõigile vaatajatele, ütleme siis diplomaatiliselt, nii roosiline kogemus, aga mina jäin enda tööga seal, julgen öelda, küll rahule.

Mingi kriitika on alati asjakohane, aga "Pank" sai seda ikka liiga rängalt. Kui kritiseeritakse mingit filmi või sarja, kuhu oled muusika teinud, siis elad kriitikale ikkagi kaasa, kuigi ei kritiseerita ju muusikat, aga…

Jaa, ikka solidaarsusest elan kaasa. See on siiski meie film, mida me koos tegime. Ma olen päris lojaalne. Sellepärast ma ei tahagi rääkida filmidest, mille juures ma töötan, kui sõbrad küsivad, et noh, kuidas on. Ma ei ütle kunagi, et see on küll üks hea film, või et oi, see on paha. (Naerab.)

Teine asi on see, et ta on mul arvutis ja kui ma olen ühte stseeni millisekundi haaval vaadanud võib-olla kakssada või kolmsada korda, siis on mul võimatu vaadata filmi värske pilguga. Ma ei suudagi seda siis enam adekvaatselt hinnata. See, kuidas film välja tuli, selgub alles esilinastusel. Siis ta hakkab elama, siis tuleb saalist publiku reaktsioon. Ja isegi siis ei ole film veel valmis, sest esilinastus on eriline sündmus ja publik on kuidagi erutunud ja kõik on superhüpertrofeerunud. Alles siis, kui film hakkab jooksma, omandab ta positsiooni ühiskondlikul kultuuriväljal. Ja isegi siis on mul keeruline hinnangut anda, sest olen nii kaua ja sügavalt selle asja sees olnud.

"Võta või jätaga" (võitis Aubagne'i filmifestivalil parima filmi auhinna — V. V.) oli ses mõttes huvitav, et ma polnud seda näinud umbes aasta aega. Siis käisin Prantsusmaal ja vaatasin seda festivalil, istusin saalis koos prantslastega. Seal on filmivaatamiskultuur üldse hoopis teine — nendele on kinoskäimine nagu teatriskäimine, see on neil DNAs sees, inimesed on lõhnastatud, ollakse üles löödud. Seal Eesti filmi vaadata oli kihvt kogemus.

Tahaks seoses filmimuusikaga võtta ette paar käibetõde. Üks on see, et hea filmimuusika on selline, mida sa filmi vaatamise ajal ei märka.

Üldiselt on küll nii. See sõltub muidugi muusika funktsioonist konkreetse stseeni ja ka filmi kontekstis. Aga laiemalt, kui sa tahad teha ainult muusikat, siis tee plaat. Filmi puhul sa teed ikkagi eelkõige filmi. See on see, mille pärast sa seal oled, mille pärast on seal kõik, režissöör ja näitlejad ja valgustajad ja grimeerijad ja nii edasi.

Sellest johtuvalt tahakski letti lüüa teise käibetõe: filmimuusika ilma filmita ei ole eraldi teos. Kas lükkad selle ümber?

Sõltub. On sellist filmimuusikat, mis on eraldi teos. Tavaliselt on see romantilisem muusika. Nagu näiteks Morricone.

Samas näiteks Lynchi filmide saund­träkid on ka eraldi teosed.

Üks asi on muidugi niinimetatud saundträkid, teine on originaalmuusika. Aga Lynchi puhul on originaalmuusika oma helikeelelt ka kohati päris romantiline. Võtame kas või "Twin Peaksi".

Kolmas aspekt ei ole niivõrd käibe­tõde kui miski, mida ma ise olen mõelnud. Ma enam nii palju ei kirjutagi muusikakriitikat, aga loen seda endiselt tonnide kaupa. Ja alati on üks positiivne kategooria muusika hindamisel see, kui leitakse albumil midagi, mis on filmilik, kinematograafiline. Siin on väike vastuolu. Ühelt poolt väidetakse, et filmiheliloome ei ole päris tõsiselt­ võetav žanr ja teisalt oodatakse elektrooniliselt või instrumentaalselt muusikalt, et ta oleks filmilik. Ja hästi palju on ka filmimuusikat ilma filmita. Kas sinu meelest on filmimuusika omaette esteetiline kategooria, sõltu­mata sellest, kas ta on filmis või ilma filmita?

Kahtlemata on. Väide, et kaasaegne filmimuusika ei ole tõsiselt võetav žanr, saab, leebelt väljendudes, kuuluda ainult mitteinformeeritud inimesele. Aga mis puudutab filmilikkust väljaspool filmimuusikat, siis inimesed ju armastavad lugusid ja selleks, et üldse millestki aru saada, peame tihti mõtlema läbi lugude ja müütide. Selles mõttes on filmilik muusika kindlasti arusaadavam kui lihtsalt mingi mitte­dramaturgiline heli. See on isegi elektroonilises tantsumuusikas nii — inimesele hakkab see meeldima hetkel, kui talle hakkab sealt välja kooruma mingi dramaturgiline kaar. Inimesed vajavad lugusid, mille sees neil on mingi oma roll.

Muusika osas olen mina samuti neofiil ja selles mõttes ma saan sust aru. Aga meie ajastul on omad miinused. Inimesed kaovad ära nutimaailma.

Seda on nii lihtne kritiseerida. Lööd hambad külge ja hakkad järama.

Ja niipea, kui sa seda kritiseerid, oled kohe masinapurustaja. See ma ei ole. Lihtsalt võib-olla peaks ekraanieluga piiri pidama nagu iga asjaga?

Üks enim läbi uuritud asju on ju see, kas arvuti ja mängud tekitavad lastes hiljem vägivaldsust. Täiskasvanud hõõ­ruvad käsi, et nüüd me teeme selle selgeks, aga tegelikult ei ole seal eriti selget seost. Samamoodi oleneb, milliseid raamatuid sa loed. Väga lihtne on vaadata tänapäeva maailma, kohkuda ära ja öelda, et kõik on halb. Ma oskaksin ise ka teha seda vähemalt kakskümmend minutit järjest, aga ma olen sellega pigem ettevaatlik.

Ja kus seda kriitikat tehakse? Inter­netis. Online-väljaannetes.

Just. Ja mingi noorteviha on ka selle asja taga. Kui noored on rõõmsad ja istuvad telefonis, siis peaks neilt selle ära võtma. Ma saan sellest aru, mul on oma laste puhul ka üpris karm režiim peal, aga laiemalt võttes läheb digitaalse maailma kriitika pisut liiale.

Ma enda laste pealt vaatan, et kui nad on teatava piiri nutiseadmetes ületanud, siis nad muutuvad süve­nemisvõimetuks.

Loomulikult on ohud olemas, aga teisest küljest on mulle arusaamatud ka need lehmakellakõlistajad, kes ütlevad ei televiisorile, ei sellele ja teisele. Tasub vaadata ETVst dokfilme; vaadake Netflixi, seal on ilusaid ja lahedaid asju. Oluline pole mitte platvorm ise, vaid see, mida sealt saad.

Mis sind inspireerib?

Parim inspiratsioon on deadline. (Naerab.) Teiseks inspireerib mind tehnika. Mõni uus instrument, uus tarkvara. Muusika on alati olnud seotud tehniliste vahenditega.

Kas selline romantiline kujutlus enam ei kehti, et helilooja jalutab mööda alleed ja jõuab tiigini, toidab tiigi kaldal parte, mida tegelikult ei tohi enam teha, aga ütleme, kujundina, ja siis voogavad helid pähe ja film hakkab peas käima ja tuleb meloodia?

Ja siis ta võtab paberi ja paneb kirja, aga siis kärtsutab paberi kokku ja viskab prügikasti. Tegelikult aitab selline füüsiline harjutus vabas õhus kaasa küll ja sellepärast ma sõidangi jalgrattaga stuudiosse tööle. See on väga hea. Inimese aju vajab hapnikku.

Kas Eesti elu on ilus? Või on siin ikkagi mingi lõhe?

Eesti elu on väga ilus. Ja lõhe on paratamatu. Kunagi ei saa elada ühiskonnas, kus mingit lõhet ei ole. Mõlemal poolel on romantiline ettekujutus, et kui saaks kuidagi teise poole elimineerida või nad ümber rääkida, siis saabub paradiis ja kõik võtavad kätest kinni ja hakkavad laulma. Seda niikuinii ei tule. Lõhe on vaba ühiskonna tunnus. Ma olen üldiselt optimist. Optimism ei tähenda muidugi ükskõiksust, kaugel sellest. Pigem seda, et ma usaldan inimesi, kellega me siin koos oleme.

Või vähemalt mõningaid nendest.

Või vähemalt mõningaid nendest.