Bruno Maçães "The Dawn of Eurasia: On the Trail of the New World Order". Penguin Books. London 2018. 304 lk.

Bruno Maçães on poliitikaanalüütik, kirjanik ja endine Portugali Euroopa minister. Ta on õppinud Lissaboni ja Harvardi Ülikoolis. Maçães on töötanud ka Carnegie Euroopa keskuses, tema uurimistöö fookuses oli Euroopa Liidu integratsioon, kaubanduspoliitika ja laiemad globaalsete trendide muutused.  Harvardis sai ta 2007. aastal doktorikraadi poliitikateaduses, peale seda on ta õpetanud Yonsei Ülikoolis Soulis ja Bardi kolledžis Berliinis, lisaks on ta töötanud mitmes konsultatsioonifirmas, aidates kaasa poliitiliste riskide vähendamisele.

Oma viimatises raamatus "Euraasia koidik" tugineb ta nii oma akadeemilistele kui praktilistele kogemustele. Teos ilmus pärast mitut kuud reise Euraasias, mis tänapäeval on tunduvalt lihtsam, kui näiteks külma sõja ajal, mil raudne eesriie oli veel aktiivne reaalsus. Nüüd võib sõita rongiga Lissabonist Shanghaisse, mis 30 aastat tagasi oli mõeldamatu. Seetõttu on arusaadav, miks autor usub, et superkontinendi esiletõus on kõige murrangulisem sündmus uuel ajastul. See 21. sajandi uus ajastu ei saa olema ei Ameerika, Aafrika ega Aasia ajastu, vaid uus epohh maailma ajaloos, kus domineerivaimaks jõuks on Euraasia.

Sümpaatseks muudab raamatu seegi, et kuigi autor on tunnustatud teadlane ja ühiskonnategelane, lahkus ta mugavustsoonist ja tulemuseks on oskuslik akadeemiline analüüs koos autori vahetute reisikirjeldustega. Oleme ju endiselt harjunud kujutluspildiga, kus lugupeetud teadlane ei lahku oma ruumest ja nagu Immanuel Kant kirjutab kõik valmis hubases professorikabinetis. Sellist lähenemisviisi pilkas Isaac Asimov juba aastal 1942 legendaarses Asumi-novellis "Entsüklopedistid", kus allakäinud ühiskonnateadlased ei otsinud enam ise uusi materjale, vaid tuginesid mineviku uurimustöödele. Sellepärast on vahva lugeda, kuidas prominentne isik suhtleb tavaliste töölistega konteinerlaevas Kaspia merel või kogeb oma silmaga kõrgtehnoloogiliste linnade ülikiireid ehitusi Hiina-Kasahstani piiri ääres.

Teos ise jagunebki kahte ossa, esimeses antakse lühike ajalooline ülevaade Euraasia kontinendist. Eelkõige käsitletakse kolme peamist võtmemängijat: Euroopat, Venemaad ja Hiinat. Maçães leiab, et tänapäeval peame käsitlema Euraasiat ühtse superkontinendina, mis ei koosne enam lihtsalt kahest kultuuriliselt täiesti erinevast kontinendist – Euroopast ja Aasiast. Autor toob näiteid ajaloost, kus võim oli jagatud erinevates tsoonides ja igal poliitilisel korral oli oma visioon ning nad kõik suutsid eksisteerida üksteise kõrval. Heaks eeskujuks on kolm impeeriumi, Qingi oma Hiinas, Mogulid Indias ja Habsburgid Euroopas. Kõigil neil olid erinevad vaated religioonile, kaubandusele, hierarhiale ja muule, kuid nad olid sel ajal suhteliselt isoleeritud ja said nii rahulikult omas ruumis eksisteerida.

Tänu globaliseerumisele on see tänapäeval võimatu, kuid ometi esineb erinevaid visioone, kuidas meie ühine maailm ja selle kord peaks välja nägema. Väärtused, mis domineerivad tänapäeva Euroopas, Venemaal ja Hiinas, ei ole omavahel sarnased ja ei ole ka märke, et need peaksid mingil ajal kattuma. See, kui erinevad väärtused peavad eksisteerima samal mänguväljal, ei tee neid kohe automaatselt ühtseks. Seetõttu leiab autor, et veelgi enam on vaja üksteisemõistmist ja kõige tähtsam – lugupidamist. Aasia riigid on tänapäeval etendamas maailma majanduses üha suuremat rolli. Maçães toob huvitavalt välja, kuidas globaalse majanduse keskpunkt on aja jooksul muutunud. XX sajandi kui 50-60ndatel asus see Atlandi ookeani keskel, tänapäeval Ida-Euroopas, ent 2050 võib ta asuda juba India ja Hiina vahel. See kõik on muidugi spekulatsioon, mida rõhutab autor isegi. Tegureid, mis võivad tulevikku muuta, on lihtsalt tohutult palju.

Seetõttu üllatab meeldivalt, et autor ei torma ajas ette ega tugine lihtsalt maailmapanga andmetele, et Hiina on kindlasti sajandi keskpaigaks maailma võimsaim majanduslik riik. See on lihtsalt üks võimalustest, kuid ühiskond on täis ootamatusi, tulevik ettearvamatu. Näiteks Maçãesi arvates on Ameerika Ühendriikide tõusmine läbi aegade kõige võimsaimaks riigiks ajalooiroonia, tulles väljastpoolt kõige suuremat ja rikkaimat maamassiivi, on USA keskseimaks välispoliitiliseks küsimuseks pärast Teist maailmasõda alati olnud olukord Euraasia mandril. Vaevalt, et seda suudeti veel isegi 20. sajandi alguses ette kujutada, et USA nii ülekaalukalt ja võimsalt asub maailmas domineerima.

Teine osa koosneb reisikirjeldustest, kus autor jagab vahetuid kogemusi reisimisest Ida-Euroopast Vladivostokini ning näitab, kuidas Hiina eraturvafirmad valvavad Pakistanis Hiina pankade rahastatud teede turvalist ja õigeaegset valmimist. Teekonna käigus puutume kokku kohaliku kultuuriga, külastades näiteks mošeesid ja turuplatse-basaare. Parema ülevaate saamiseks on autor lisanud fotosid kohtadest ja inimestest, kellega kokku puutus. Kõik see lisab tavalisele poliitanalüüsile inimlikku mõõdet, mis aitab lugejal mõista Euraasiat mikrotasandil: kokkuvõttes on igal pool inimesed oma rõõmude ja muredega ning lootusega leida helgemat tulevikku. Fookuses sel rännul on uus Siiditee, Hiina juhitud projekt eesmärgiga ühendada Euraasia kaks suurimat majanduspiirkonda Hiina ja Euroopa Liit. Reisi jooksul ilmneb, et tegemist pole lihtsalt majandusliku kavatsusega, vaid hiinlased kasutavad projekti ära mõjuvõimu laiendamiseks.

Põhivalem on lihtsustatult selline: Hiina valitsuse toel tegutsevad pangad annavad kohalikele Kesk-Aasia riikidele nagu Türkmenistan või Pakistan laenu, selle raha eest peavad nad palkama Hiina ettevõtjad, mis siis oma spetsialiste kasutades ehitavad valmis uued megaprojektid nagu maanteed, raudteed või isegi megalinnad. Selle kõige käigus ei hoolita kohalikust loodusest, traditsioonidest, ammugi mitte enam inimestest, kelle esivanemad on seal juba sajandeid elanud, eriti kehvasti läheb rändrahvastel. Järsud muutused tulevad alati karmi hinnaga ning Aasia pole selles erand. Oma investeeringute kaitseks palkavad hiinlased sageli kohalikke turvatöötajaid või toovad ise emamaalt juurde lisajõude.

Samuti toob Maçães murekohana välja, kuidas Hiina firmad saavad rahastust riigilt, olles nii sageli palju konkurentsivõimelisemad kui Euroopa omad, mis peavad hakkama saama ainult erakapitaliga. Autor leiab, et Euroopa Liidu jaoks on eksistentsiaalne küsimus osaleda oma Siiditee projektiga, pakkudes samaaegselt Hiinale nii konkurentsi kui tehes koostööd ning seetõttu peavad eurooplased tõsiselt läbi vaatama oma praegused Aasia-suunalised strateegiad. Reisikirjeldus oli küllaltki meeliköitev, eriti huvitavad olid seigad kusagil Kaukasuses Groznõis või Hiina mõne aasta vanuses megalinnas. Samas on uue Siiditee tähtsus saanud aina aktuaalsemaks ja sellelaadseid reisikirju tulemas aina rohkem, mille eesmärk ongi olla ainult reisikiri, mitte poliitiline ülevaade. Veelgi mugavamate inimeste jaoks on näiteks Deutsche Welle teinud sellest 2019. aastal ka dokumentaalfilmi.

"Euraasia koidik" on kahtlemata aktuaalne raamat ajal, mil üha ilmsemalt on senine Ameerika domineeritud maailmakorraldus lõppemas ja senisest mitmekülgsem ning tõenäoliselt kaootilisem tulevik maailma ees ootamas. Tuleb välja, et Berliini müür ei sümboliseerinud lihtsalt raudset eesriiet, mis poolitas Euroopa kaheks, lääneks ja idaks vaid tegelikult oli sellel laiem kontekst, mis lahutas tööstuslikku ja arenenumat Euroopa osa Aasiast, küll õnneks ainult ajutiselt. 2018. aastal, kui see raamat avaldati, aimas Maçães ette, et tulemas on kaubandussõda Hiina ja USA vahel. Autor pakkus välja kaks suunda, kuidas USA asub seda pidama. Üks suund saab olla lihtsalt Hiina majandusliku võimekuse nõrgestamine või teine siht on tuua Hiina lähemale ameerikalikule majandusmudelile.

Praegu on mõlemad variandid endiselt lahtised, kuigi ohu märk on, et Hiina ei taha mingil juhul Trumpi administratsioonile järele anda ja tunneb end nurka surutuna, mis võib senist olukorda veelgi eskaleerida ja lõpuks välistada Hiina lähenemise ameerikalikule majandusmudelile. Kuna globaalne olukord aina pingestub, peab Euroopa olema eriti ettevaatlik, et jääda 21. sajandil domineerivaks jõuks ning mitte tehnoloogiliselt ja kultuuriliselt maha jääda. Seetõttu tasub Bruno Maçãesi raamatut kindlasti lugeda neil eurooplastel, keda huvitavad arengud ühiskonnas ning geopoliitika.