Arvustus. Stalinism kui totaalne kunst
Uus raamat
Boris Groys
"Stalinismi totaalne kunstiteos"
tõlkinud Kajar Pruul
sari: Bibliotheca Controversiarum
Tallinna Ülikooli kirjastus
Boris Groys sündis 1947. aastal Ida-Berliinis nõukogude inseneri ja elektritehniku peres, kuid lapsepõlv möödus 1940. aastate lõpu ja 1950. aastate Leningradis. Seal sai ta 1967. aastal kõrghariduse matemaatilises loogikas ning noore intellektuaalina tekkis ka huvi mitteametliku kunstiringkonna vastu. 1970ndate keskel hakkasid Leningradi korterites koos käivad intellektuaalsed ringid välja andma oma samizdat-ajakirju. Neil koosolekuil osales ka Groys. 1976. aastal asus ta elama Moskvasse, kus kohtus romantilise kunstitiiva esindajate Ilja Kabakovi ja Erik Bulatoviga, kelle mõju tema raamatule "Stalinismi totaalne kunstiteos" ei saa alahinnata. Samuti olid tähtsad Moskva kontseptualistide ringi analüütilisemad esindajad Komar ja Melam. 1981 emigreerus Groys Lääne-Saksamaale, kus paguluses ilmuski 1988. aastal avaldatud teos, pealkirja all "Gesamtkunswerk Stalin", ehk siis esmalt saksakeelsena. Eesti keeles on "Stalinism kui totaalne kunstiteos" varem ilmunud 1998. aastal Akadeemia neljas osas.
Uues eestikeelses trükis on eessõnas korralikult lahti seletatud Groysi elulugu ning selgitatakse laiemalt, millises seisus oli Stalini järgse Venemaa postutopistliku põrandaaluse kunsti olukord. Saab teada huvitavaid fakte Groysi enda arvamusest raamatu kohta, nimelt pidas ta postutopismile pühendatud osa kõige olulisemaks, kuna see võimaldas täita läänele iseloomulikke lünki Ida-Euroopa kunsti tundmises. Isiklikult pakkus mulle kõige rohkem huvi just Vene avangardism pärast 1917. aastat, kuna just siis pandi alus Nõukogude Liidule ja selgitatakse, miks see režiim oli nii radikaalne ning sageli võis esialgu tunduda, et selles puudub igasugune loogika. Eestikeelse eessõna puuduseks on kahtlemata keerulised võõrsõnad, millest aru saamiseks peab lugeja olema kursis kunstimaailma terminitega või siis pidevalt kasutama sõnaraamatuid, et raskesti mõistetavast tekstist aru saada. Sarnast probleemi autori loomingus ei esine. Välisautorid pigem ei kasuta nii keerulisi termineid nagu nende Eesti kolleegid. Ent nagu raamatu autor ise on hästi kirjutanud: "Asub ju kritiseerija vaid teatud kohal ühiskonnas ja nii puudub tal võimalus kõikehaaravaks pilguheiduks tervikule, mille avab alles võim". Seetõttu tuleb arvestada, et see arvustus on kirjutatud ajaloolase vaatenurgast, kus proovitakse lähtuda ajaloo ja siis kunsti seisukohalt.
Viljakas põld utoopiale
Mida rohkem me kannatame maailmas valitseva kaose ja mõttetuse ning oma tähtsusetu rolli all selles, seda köitvamad võivad tunduda fantaasiad heast korrast. Üks esimesi selliseid hea valitsemise ja juhtimise ideaalriike oli Platoni filosoofide riik, mille üle teoretiseerimine on köitnud suuri mõtlejad aastatuhandeid. Pärast 1917. aastat asuti Venemaal utoopiaid praktikas ellu viima, mis oli palju radikaalsem kui lääne analoogid. Borys Groysi arvates oli sellise äärmuse peamiseks põhjuseks see, et Venemaale oli revolutsiooniideoloogia imporditud läänest, sel puudusid juured. Kuid lääne revolutsioon polnud valmis minevikku hävitama nii halastamatult kui Venemaa, kelle traditsioon seostus mahajäämusega ja alaväärsusega arenenumate maade suhtes ning seetõttu kutsus see pärimus intelligentsis ja rahvas üles vastikust.
Kuid nagu autor märgib, oli Venemaa revolutsiooniks ette valmistatud esteetiliselt, olles valmis kogu elu ümber seadma seninägematuis vormes ja sel eesmärgil nõus laskma korraldada endaga kirjeldamatus mõõtkavas kunstieksperimenti. Seetõttu saame aru, miks raamatul on selline pealkiri, mis pikemalt lahti seletamata võib tunduda provokatiivne, eriti endises Nõukogude Liidu vabariigis.
Uus Venemaa revolutsioonijärgne kunst algab avangardismi domineerimisega. Groys seletab hästi, miks avangardkunstnikud hõivasid alguses hulga võtmekohti uutes võimuorganites. Enamk avangardkunstnikke ja literaate teatasid kohe toetusest uuele enamlaste riigikorrale ja seda sellises olukorras, kus valdav osa intelligentsist suhtus sellesse võimu alguses eitavalt. Autor põhjendab seda sellega, et avangardikunstnik, kellele väline maailm on muutunud mustaks kaoseks, seisab vajaduse ees luua tervikuna uus maailm ning sellepärast on tema kunstiprojekt paratamatult totaalne, piirideta.
Järelikult on kunstnikule selle projekti teostamiseks vaja totaalset võimu maailma üle ning sellepärast ka poliitilist tuge, et allutada ühiskond oma tahtele. Seetõttu tegi värske võimuga algusest peale koostööd tänapäevalgi tuntud suurkuju Malevitš, kes väitis, et tema ei tunnista religiooni ja teadust, sest nood kuuluvad teadvuse, mitte alateadvuse valda. Samuti uue ajastu loomise nimel tegi võimudega koostööd Hlebnikov, kes nimetas end Maakera esimeheks ja Aja kuningaks, sest arvas, et on leidnud seadused, mis aega liigendavad ja uut vanast eraldavad. Vähem tuntud nimed pole ka Majakovski ning Rodšenko.
Avangard konkureerib riigiga
Avangardi peamine probleem oli see, et võistelda tuli riigiga, mis samuti tahtis tungida inimeste alateadvusse. Enamlased hindasid avangardi toetust, kuid olid häiritud selle püüdlustest kunstidiktatuurile. Paljud partei liidrid olid kasvanud traditsiooniliste kunstielementide varjus. Autor toob hästi välja, et isegi revolutsiooni juht Lenin oli näiteks Beethoveni fänn. Seetõttu ei saa pidada raamatut ainult kunsti käsitlevaks, vaid vaadeldakse selle mõju ühiskonnale laiemalt ning proovitakse heita pilk tollaste juhtide hingemaailma. Kuna avangardistlik kunstnik oli siiski riigi konkurent, oli vaja riigile ja selle juhile midagi uut ning seetõttu leiab Groys, et Stalini aegne sotsrealism oli selle otsene järeltulija, kus kogu kultuur sai osaks üldisest parteitööst. Majakovski ise oli soovinud, et valitsus kontrolliks tema värsse, ja luuletaja nagu iga parteilane peab riigi ees aru andma.
Stalini ajastu asuski autori väitel ellu viima avangardismi põhinõuet. Kunstist sai vahend elu ümberkujundamisel totaalses esteetilises projektis, kus kunstnikest said inimhingede insenerid. Lisaks ei sobinud parteile, et avangardi programm seadis õigustamata piiranguid varem ajaloos kogutud vara kasutamisele. Heaks näiteks tuuakse prolekulti luuletajate nõudmine Raffaeli teoste põletamiseks, milles parteivõimud nägid lihtsalt riigivara rikkumist, mida oleks võinud näiteks maha müüa või kasutada propagandistlikul eesmärgil. Seetõttu asutigi Stalini ajal minevikust välja valima kunsti, mis sobis uuele võimule ja mis kuulutati kõlblikuks.
Stalini ajastu sotsrealismis sai alguse hea ja kurja vaheline võitlus, mida puhus lõkkele Stalini ja Trotski rivaliteet. Groys selgitab üsna loogiliselt, miks tollane võim kujutas stahhanovlasi tõeliste kangelastena ja mks kunstnike ülesanne oli omistada neile müstilisi võimeid, mille algallikas oli raudne usk parteisse ja selle liidrisse Stalinisse, ent kahjurid nagu Trotski agendid suutsid hävitada palju enam kui tavalise inimese võimuses.
Sotsrealismi hääbumine
Pärast Stalini surma alanud destaliniseerimise käigus kaotas selline kunst vajaduse. Riik pöördus tagasi traditsioonide juurde, sotsialistlik realism pidi teed andma traditsioonilisele Vene realismile, mille kõige mõjukamaks esindajaks peab autor Aleksandr Solženitsõnit. Ta leiab, et lääne vaatlejad saavad pahatihti valesti aru, kuna väliselt tundub, et Solženitsõni uusslavofiilsed ideed on valitseva ideoloogiaga opositsioonis. Groysi arvates Solženitsõn väljendas seda lihtsalt liialt radikaalselt ja kiirelt, kuid kergelt maskeerituna sai sellest Nõukogude ametlik ideoloogia, mida jutlustavad miljonites tiraažides ,,külaproosa" kirjanikud Valentin Rasputin, Viktor Astafjev, Vassili Belov jne ning nemad olid juba keskesel kohal kultuuritööstuses, mitte enam opositsioonis. Seetõttu pakuvad autorile palju rohkem huvi põrandalused kunstnikud nagu Bulatov ja Kabakov või siis Vitali Komar ja Aleksand Melam, keda ta nimetab Stalini parimateks õpilasteks ja kelle loodud maal on raamatu esikaanel.
Kokkuvõttes leiab autor, et uus põrandaalune Stalini-järgne kunst tahab ise astuda mütoloogilisse perre, kus saaks suhtuda Stalinisse ilma vimmata, üleolekutundeta ja toob välja huvitava märkuse: mädamuna peab ka vahel pesas leiduma. Kindlasti ei õigusta Groys raamatus vähimalgi määral stalinlikku diktatuuri, küll aga vaatleb seda värske vaatenurga alt, pannes mõtlema ja nägema seda ajastut teises valguses. Ütles juba Malevitš, et uurida reaalsust tähendab uurida midagi, mida pole ja mis on arusaamatu. Seetõttu sobib Groysi raamat kõigile huvilistele, kes tahavad aru saada tollasest kunstist, riigist ja selle juhtidest, sest kahtlemata leiab lugedes teavet ebatraditsioonilisest vaatenurgast ning samas avaneb võimalus laiendada arusaama Stalini aja ühiskonnast.
Toimetaja: Valner Valme