Roger Silverstone (1945-2006) oli Briti meediauurija ja üks mõjukamaid -uuringute eestvedajaid. Andreas Hepp (sündinud 1970) on saksa meediauurija. Mõlemad autorid on tunnustatud teadlased, seda tõestab juba see, et Silverstone´ist sai esimene Londoni majandusülikooli meedia ja kommunikatsiooniuuringute professor, Hepp samas on Bremeni ülikooli professor. 2019 aastal asub Londoni majandusülikool (LSE) Times higher educationi pingereas 27. kohal, Bremeni ülikool jagab 350.-400. kohta. Võrdluseks Tartu ülikool püsib kohal vahemikus 301-350, Tallinna Tehnikaülikool 601.-800. kohal.

Mõlemad professorid on avaldanud mitmeid raamatuid, Silverstone koguni 12, millest tuntuim on interdistsiplinaarselt eri lähenemisnurki põimiv manifest meediauuringute suurtest küsimustest ,,Milleks uurida meediat?", mis ilmus 1999. aastal. Heppi "Meediakultuur. Meediastunud maailmade kultuur" ilmus esmakordselt saksa keeles 2011. aastal. Tähelepanu väärib nende raamatute puhul autorite mitmekülgne lähenemine, kus meediat võetakse kui keskset nähtust ja vaadeldakse seda koos ühiskonnas toimivate muutustega.

Silverstone´i "Milleks uurida meediat?" fookuses on rohkem indiviid, Andreas Hepp paistab silma kultuuriteooria ning sotsioloogiliste ja institutsionaalsete vaatenurkade käsitlemisega. Mõlemad uurijad tuginevad ajaloole ja 20. sajandi tuntumatele sotsioloogidele. Tuntuimaks eeskujuks neile mõlemale on Max Weber, Saksa sotsioloog, filosoof ja majandusteadlane, keda koos Emile Durkheimi ja Karl Marxiga peetakse kaasaegse sotsioloogia asutajaks ja tema käsitlused pärast külma sõja lõppemist on 21. sajandil ilmselt kõige levinumad ja tsiteeritumad.

Meedia meie argielus

Seetõttu saab mõlemaid raamatuid käsitleda koos, mõlemad keskenduvad meedia mõju uurimisele meie argielus, samal ajal põhjendades, miks eriti tänapäeval on oluline mõista meediat. Tähtsal kohal on autorite vaatlustes inimese mälu ja kuidas selle pärast nii tuliselt võisteldakse. Möödunut kirjeldatakse erinevalt ja keeldutakse piirdumast ühekülgse sündmuste tõlgendusega. Nagu Silverstone oma raamatus kirjutab: "Ajalugu on alasi, millel sepistatakse identiteete, mälu on nii paljude väidete ja vastuväidete paik – rahvuse kohta, inimese kohta. Ja rahvalik ajalugu, rahvalik mälu on aina enam kaalul – mitteametlik teadmine, mille üle meedia valitseb".

Hepp jõuab oma uurimistöös selleni, miks meedia mõjul on meie mälu ja teadvuse üle hakanud tekkima juba deterritoriaalsed kogukonnad. Kuna mõlema raamatu väljaandmise vahele jääb üle kümne aasta, siis just Heppi uurimistöös vaadeldakse põhjusi, miks on viimastel kümnenditel tänu meediale hakanud tekkima uued kogukonnad. Et paremini aru saada kogukonna määratlusest, tuleb pöörduda Max Weberi klassikalise definitsiooni juurde, mida mõlemad autorid aktsepteerivad. Weber defineeris seda 20. sajandi alguses järgnevalt: Kogukonnaks tuleb mingeid sotsiaalseid suhteid nimetada siis ja sedavõrd, kui ja kuivõrd osaliste ettekujutus sotsiaalsest tegevusest – kas üksikjuhtumina või keskmiselt või puhta tüübina – tugineb subjektiivselt (afektiivselt või traditsiooniliselt) tajutud ühtekuuluvusele. Kui niisugune ühtekuuluvustunne suunab inimeste tegevust, viib see kogukonna kujunemiseni.

Miks tuntakse ühtekuuluvust?

Silverstone vaatleb, miks tuntakse ühtekuuluvust inimrühmadega, kes eristuvad (ja tahavad eristuda) mingite iseloomulike tunnuste poolest, samal ajal kui nad ei pruugi füüsiliselt enam elada isegi samas riigis. Tema ajal on näiteks Euroopa kogukond endiselt vaid poliitiline fantaasia. Kogukondi ei määratle ainult ühisosa, vaid ka eristuvused. 1999. aastal, juba massimeedia ajastul, toimis Silverstone´i arvates endiselt rahvuslikkus ja see omadus peegeldas kogukonna väärtusi ja ideid. Siiski tõdeb ta, et kõik kogukonnad on tegelikult virtuaalsed. Need on kujuteldavad ja me osaleme neis nii näost näkku kui üksteist nägemata, nii puudutades kui puudutamata. Siiski jätab ta otsad lahtiseks, kas uued, vahendatud foorumid nagu internet suudavad luua päris kogukondi, tõdedes et need on küsimused edasiseks uurimustööks.

Tema peamiseks fookuseks jääb siiski meedia kui vahendamisprotsess, see ulatub kõikjale ja kokkuvõttes mõjutab meie igapäevaelu. Nagu ta ise kirjutab: "Meedia kaudu vahendamine seevastu on lõputu protsess, see toimub, kui argielu sõnade, tegevuste ja kogemuste tekstid avavad oma tähenduse, kui neid pakutakse  kas kogu avalikkusele või mõnele spetsiaalsele auditooriumile".

Hepp uurib, kas samad spetsiaalsed auditooriumid on saamas meedia kaudu uueks kogukonnaks. Kommunikatsiooni üha kasvav meediastumine ja globaliseerumine on kaasa toonud uusi erinevaid väljendusviise. Ta toob välja interneti ja mobiilside esile tõusu, millist Silverstone ei osanud 1999. aastal veel ette näha. Heaks näiteks on Prantsuse sotsioloogi Michel Maffesoli mõiste uushõimud, mis ei ole tema arvates tekkinud kindlate funktsioonide või eesmärkide pinnalt, vaid kujutavad endast ühest temaatilisest tuumast lähtuvaid emotsionaalseid kogukondi. Sellised kogukonnad on posttraditsioonilised, kuna kogukonda ei kuuluta enam lihtsalt traditsioonist – nagu rahvusriik, vaid ajutisest individuaalsest, tunnetuspõhisest osalusest. Kõik need kogukonnad on täielikult meediastunud, kuna just selle kaudu suudavad nad püsida kontaktis, kusjuures igal indiviidil võib lojaalsussidemeid olla mitme kogukonnaga.

Kompleksne Euroopa

Seetõttu on oluline kommunikatiivne mobiilsus, see algas juba televisiooni võidukäiguga, kui loodi esimesed stabiilsed tsentreeritud kommunikatsiooniruumid inimestele, kes liiguvad erinevate kohtade (töökoht, elukoht jne) vahet. 21. sajandi tehnoloogia areng on seda protsessi veelgi kiirendanud, mis on toonud tänapäeva Euroopasse juurde ohtralt uusi deterritorialiseerunud kogukondi, kuid samas tugevdanud traditsioonilisi lokaalseid kogukondi. Nii võib Heppi kirjeldatud Euroopa ühiskonda mingil määral võrrelda uuskeskaegse maailmakorraga (see näeb tulevast globaalset maailmakorda sarnaselt kõrgkeskaegse Euroopaga, kus riik, kirik, ega teised jõud ei omanud täielikku suveräänsust, selle asemel oli kompleksne, ülekattuv juhtimine, kus kõik osapooled proovisid saavutada ülemvõimu), mida esmakordselt käsitles Hedley Bull juba 1977. aastal oma raamatus "The Anarchical Society: A study of world order in world politics", mis nüüd, tänu meediatehnoloogiale ja globaliseerumisele on Euroopas reaalselt toimumas.

Silverstone´i raamat on varasem, kirjutatud 20. sajandi lõpus. See on lihtsamalt loetav, seda nii sõbralikuma stiili pärast, kui ka seetõttu, et keskendutakse põhiliselt tänapäeva anglosaksi kultuurile, mis on eestlastele juba inglise keele oskuse tõttu tuttavam kui Kesk-Euroopa oma. Seal tuuakse näiteid filmideest, muusikast, televisioonist, mis tänu kaasaegsele meediale on jõudnud samuti kohaliku tarbijani, näiteks klassikalised Hollywoodi filmid või teleseriaalid nagu Dallas. Siiski on Heppi teos ajastukohasem, intrigeerivam ja annab parema ülevaate kaasajal Euroopas toimuvatest protsessidest ja selle edaspidistest arenguvõimalustest. Teosest paremaks arusaamiseks peab lugeja olema kursis tuntumate sotsioloogiliste ja ajalooliste sündmustega, taustateadmistega, mida Silverstone´i uurimus niipalju ei nõua.