Arvustus. Mõtteränd 18. sajandi maailmapilti ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Johann Gottfried Herder Saksa postmargil.
Johann Gottfried Herder Saksa postmargil. Autor/allikas: Anton Graff / Wikimedia Commons

Uus raamat

Johann Gottfried von Herder
"Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast"

Tõlkinud Krista Räni

Avatud Eesti Raamat

Ilmamaa

 

Kõigepealt natuke autorist. Johann Gottfried Herder sündis 1744. aastal Morągis, Preisimaa kuningriigis, mis tänapäeval asub Poolas. Ta kasvas üles vaeses peres, harides end algul lihtsalt piibli lugemisega. 17aastaselt astus ta Königsbergi ülikooli, kus kohtus nii Immanuel Kantiga kui Johann Georg Hamanniga. 1764. aastal asus Herder Riiga õpetajaks, kus sündisid ka esimesed kirjatööd. Edasi töötas ta Saksamaal, kuni 1776. aastal sai ta tänu Goethele tööd Weimaris. Hilisemail aastail asus Herder jõuliselt toetama Prantsuse revolutsiooni, mistõttu läks paljude kolleegidega tülli. Weimaris ta 1803. aastal ka suri, saades aasta enne surma aadlitiitli, mis muutis ta perekonnanime Herderist von Herderiks.

,,Kuidas jõudis siis Euroopa oma kultuurini ja saavutas taseme, mis talle kõigi rahvaste ees kuulub? Koht, aeg, vajadus, asjade seis, sündmuste vool -- see kõik tõukas teda ühes suunas, eeskätt aga lõi talle selle taseme paljude kollektiivsete pingutuste tulemus, tema enda tubli töökus." Just nii võtab Johann Gottfried von Herder kokku põhjused, miks tema arvates on Euroopa maailma edukaim ja valgustatum kontinent, kirja on pandud see 18. sajandi lõpus. Herderi kiituseks võib öelda, et ta põhjendas töökust ja edumeelsust Euroopa erilise geograafilise asendiga, kus tähtsat rolli mängisid soodne kliima, jõed, rannikualad ja saared. Lugeja peab kindlasti arvestama kirjutamise ajastu tõekspidamistega.

Oma mammutteoses inimkonna ajaloost, mille eestikeelne väljaanne koosneb kahekümnest peatükist ja on ligi üheksasada lehekülge lugemist, vaatleb Herder maailma, inimkonda ja selle ajalugu. Seetõttu on mõistetav, miks autor alustab esimeses osas just universumist ja päikesesüsteemist, jõudes nii ruttu välja planeet Maani, kus autor proovib selgitada, miks just siin selline elu ja ökosüsteem tekkis. Tuleb arvestada, et sellal polnud Charles Darwini evolutsiooniteooriat olemas ja leppida, et endiselt oli ka bioloogililselt tähtsal kohal kõigevägevam looja. Herderi sõnul leidus tollal 230 liiki imetajaid, linde 946, kahepaikseid 292, kalu 404, putukaid 3060 ja roomajaid 1205.

Autor jõudis järeldusele, et elusolendite klassid laienevad vastavalt sellele, mida enam nad inimesest eemalduvad. Mida aga lähemal inimesele, seda vähemaks jääb niinimetatud täiuslikumate loomade liike. Inimene on Herderi jaoks selgelt looduse kroon, jumala ülim kink maailmale. Kuna inimene on Maa loomade hulgas keskne olend, siis ka taimestik on pandud teda teenima, sest paikneb alamal astmel.

Pärast ülevaadet loomadest, taimedest ja ökosüsteemist laiemalt liigubki autor oma keskse tegelase, inimese juurde. Arvestades ajastu konteksti, suutis Herder anda küllaltki põhjaliku ülevaate Maal valitsevatest tingimustest. Arusaadavalt esineb omajagu faktivigu, mis tänapäeva teaduse raames tunduvad naljakad, isegi kummalised.

Näiteks on autor veendunud, et inimkonna algne sünnipaik pidi asuma Aasias, kuna seal olid soodsaimad tingimused. Herder pakub välja oletuse, et inimkonna häll võis asuda Himaalaja mäestikus. Aafrika välistatakse peamiselt seetõttu, et siis oli see eurooplastele veel võõras koht, eriti sisemaa, mis kaardistati lõplikult alles 19. sajandi lõpus. Aafrika siseosa on autori hinnangul lihtsalt valge laik, kus elavad metslased ja peavad julmi sõdu. Kuigi raamatu peafookuses asub inimene, tema käitumine ja ajalugu, leidub ka omajagu geograafiat, mis muudab Herderi kirjapandu veel ambitsioonikamaks. 18. sajandi teine pool oli pöördeliste avastuste ajastu, Cooki ekspeditsioonid (mida ka Herder mainib), India, Hiina ja Kesk-Aasia tundmaõppimine, rääkimata eurooplaste enamast mobiilsusest kontinendi sees. Seetõttu sobis raamat omal ajal ülimalt hästi reisikirjaks, mis kahtlemata on mõjutanud mitmeid generatsioone.

Herderi kasuks räägib see, et ta kirjeldab kõike argumenteeritult, ei pea end ilmeksimatuks ja jätab sageli lahtisi otsi, kuna tunnistab piisavate andmete puudumist vastaval teemal. Kuigi tema geograafia-alased teadmised on 21. sajandil aegunud, saab Herderi oskust kirjutada analüüsivalt ja puudusi tunnistades tänapäevalgi kasulikuks pidada. Lisaks jääb silma lugupidav suhtumine lugejasse, mida samuti ei tasu alahinnata.

Teose kaheksandat osa alustab Herder nii: "Inimsoo praktiline mõistus on kõikjal kasvanud eluliste vajaduste tingimustes, kuid see on igal pool rahvaste geeniuste õis, traditsiooni ja harjumuse poeg". Autor jõuab pärast Maa, looduse ja loomade käsitlemist ühiskonna ehk siis tsivilisatsioonide juurde. Autor asub filosofeerima inimese olemuse üle, miks ta on mõnes kohas võimeline ehitama jätkusuutlikku, arenenud ühiskonda, teisal aga jääb endiselt lihtsaks kütiks ja korilaseks.  Siin jõuab ta järeldusele, mis on üldiselt aktsepteeritav ka sajandeid hiljem, et kõik sõltub keskkonnast, kus inimene välja areneb. Ta väidab, et inimeste õnn on alati indiviidi hüve, järelikult määratletud klimaatiliselt ja orgaaniliselt, harjutamise, traditsiooni ning harjumuse tulemus. Järgnevalt arutleb autor pikemalt inimloomuse üle, jõudes järeldusele, et kuigi inimesel on ellujäämisinstinkt ja seetõttu peab ta regulaarselt röövima Maa vilju, on ta siiski sündinud armastuse tulemusena ning oma sisemuselt siiski hea ja positiivne. Lisaks vaatleb ta erinevaid kultuure ning seda, miks erinevas keskkonnas kasvanud rahvastel on erinev füüsiline väljanägemine ning arvab, et kõige ideaalsemad inimkehad, samuti vaim asusid Antiik-Kreekas.

Eestikeelse väljaande teises pooles asub Herder analüüsima erinevaid riigikordi konkreetsete näidete varal. Ta alustab Aasiast, mis lisaks inimsoo sünnikohale on tema hinnangul ka meie kultuuri häll. Peab arvestama, et sellal olid teadmised Kaug-Ida tsivilisatsioonidest ja eriti nende ajaloost üsna puudulikud. Hiinat ja Jaapanit vaadeldakse põgusalt, veidi pikemalt Tiibetit ja Indiat. Herder leiab oma hinnangus Hiina kohta, et tegemist on iidse ja võimsa tsivilisatsiooniga, mille puuduseks on aga kaasaegne mahajäämus, kuna aastatuhandeid pole edasi arenetud. Huvitava järeldusena leiab autor, et eurooplased on juba olemuselt reisijad, kes jätavad maha kodud ja pered, et minna avastama ja seiklema, samal ajal kui iidsed Aasia tsivilisatsioonid on rohkem endasse tõmbunud ja vähem altid omaks võtma uusi leiutisi.

Erinevuse peamise põhjusena toob Herder Euroopa eeltoodud geograafilise asendi. Autor viitab, et isegi 18. sajandi teisel poolel on Inglismaa pinnas vähem haritud kui rahvarohketes piirkondades Hiinas või Indias. Põgusalt vaadeldakse teisigi Aasia rahvaid, pikemalt peatutakse arusaadaval põhjusel Mesopotaamial ja selle ajalool.

Autori erilise sümpaatia pälvivad foiniiklased, kes olid eeskujuks kreeklastele. Foiniikiast pärinevad ka eurooplaste tulevased kirjakeeled. Pikemalt ja põhjalikumalt peatutakse antiik-kreeklaste ja roomlaste juures. Kreeklastes hindab ta enim nende vabadust, leidurivaimu ja demokraatiat. Roomlasi peab ta rohkem vallutushimuliseks sõjarahvaks, kus kogu ühiskond oli üles ehitatud laienemiseks ja teiste ekspluateerimiseks. Eriti kahju on tal just Rooma sõjakäikudest Kreekasse, mis mõjusid sellele maale laastavalt. Rooma allakäik algas Herderi hinnangul selle vabariigi lagunemisega, ning Julius Caesarit ja Augustust vaadeldakse üsnagi negatiivselt. Kõige pikemalt peatub ta muidugi Euroopa juures, kus kõige suuremat mõju ajaloo jooksul on omanud Saksa rahvad. Eraldi peatükk on Euroopa võõrrahvastest. Need olid Herderi arvates hunnid, türklased, juudid, mustlased, ent armeenlased on tema silmis lihtsalt läbirändajad. Juutidele on autoril huvitav lähenemine. Algselt kirjutab ta neist kui parasiittaimedest, kes on kleepunud Euroopa rahvuste külge, toitudes nende mahladest. 

Kuid ülevaate neist lõpetab autor tõdemusega, et loodetavasti tuleb aeg, kus enam ei tehta vahet, kas oled juut või kristlane ning kõik elavad seaduste järgi ja annavad oma panuse riigi hüvanguks. See on 18. sajandi kohta erakordselt progressiivne lähenemine, mis kindlasti on heaks näiteks, miks Herderit peetakse tänapäevalgi Suureks inimeseks.

Kokkuvõttes sobib raamat neile, kes huvituvad viisist, kuidas vaadeldi maailma sajandeid tagasi, ning teejuhiks on oma ajastu üks tunnustatumaid õpetlasi. Isegi tänapäeval on Herderilt palju õppida, eelkõige üksteisemõistmist, oskust aktseptida teistsugust eluviisi ja saada aru, miks inimkond on nii kirju ja eripalgeline, ent samas kohati täiesti sarnane. Tekst on lihtsalt loetav, teost võib vaadelda kui käsiraamatut, mille iga peatükki saab lugeda eelmisest sõltumatult.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: