Arvustus. Mida sa küll öelda tahtsid, Richard?
Uus film kinolevis
"Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?" ("Where'd You Go, Bernadette?")
Režissöör: Richard Linklater
Osades: Cate Blanchett, Kristen Wiig, Laurence Fishburne, Billy Crudup, Judy Greer jpt.
5,5/10
Richard Linklateri ebaühtlases loomingus leidub sedavõrd mitu pärli, et tema uusi teoseid tasub alati oodata. Nii oli ka "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?" puhul, mis põhineb seitse aasta tagasi ilmunud Maria Semple'i samanimelisel bestseller'il. Samuti meelitab film vaatama peategelast kehastava Cate Blanchettiga. Kurjakuulutavalt mitme edasilükkamise järel kinno jõudnud draamakomöödia on aga kahjuks režissööri pehme ebaõnnestumine, mis oma sisulise ja tonaalse ebamäärasusega ei ärrita, ent jätab vägagi ükskõikseks.
Ühe kunagi maineka ja tööka arhitekti, ent nüüd ärevushäire all kannatava ema enese taasleidmise lugu asetatakse kõrgema keskklassi maailma. Tehnoloogianovaatorist isa (Billy Crudup) rügab tööd, tubli teismeline tütar (Emma Nelson) tasakaalustab oma vanemate vahelisi maetud pingeid ja agorafoobne ema püüab iga hinna eest vältida talle ebasümpaatset sotsiaalset reaalsust.
Et asetada peategelane Bernadette ennast ümberkujundavale teekonnale, annab film talle väljakutse. Tütar Bee soovib minna perekondlikule reisile Antarktikasse, mis nõuaks Bernadettelt oma vaimsete murede lahendamist. Kuna pealkirjale vastatakse tegelikult juba esimeses stseenis – näeme peategelast kajakiga sõitmas –, siis määravaks saab, kuidas ta sinna vaimselt jõuab. Filmi käigus näeme, kuidas Bernadette taasavastab oma argimurede ja tööalaste ebaõnnestumiste tõttu kadunud põhiülesande – olla loominguline.
Linklateri, Holly Genti ja Vincent Palmo Jr. stsenaarium aga sätib selle vaimse teekonna üsna vedelaks faabulaks, millelt puudub ühtlasi ka terviklik tonaalsus ja süžeeline pinge. Nende asemel on igavalt ja kohmakalt üles ehitatud ekspositsioone, mis võimendavad narratiivi nõrkusi veelgi. Jääb tunne, et stsenaristidel puudus jagatud arusaam sellest, kuidas ja millist lugu täpsemalt peaks ekraniseering rääkima. Tonaalne hägusus lahustab nii Bernadette'i seisundist tulevat draamat kui ka Linklaterile omast tugevat humoorikust.
Hoolimata Cate Blanchetti ja tema tütart kehastava Emma Nelsoni pingutustest ja karakterite potentsiaalist, kandub nõrga stsenaariumi ja sellega sihitult töötava režii mõju ka tegelaste väljakutsete tõsiseltvõetavusse. Pinged, üsna kitsalt tegelaste sotsiaalmajandusliku sfääriga seotud väljakutsed ning lahendused mängitakse välja sedavõrd poolikult, et nendega on raske emotsionaalset kontakti leida. Elulisust pärsivad ka raamatus kindlasti motiveeritud, kuid filmis süžeelise kaaluta tegevusliinid, mis ei päästa filmi seda saatvast irrelevantsusest.
Mulle meeldib idee filmist, mis räägiks emadusest, argielu tõkestavatest minevikumuredest, loovusest ning ärevushäirete kohtumisest. Kahjuks ei suuda aga ebamääraste rõhuasetustega "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?" tekitada sisu ega empaatiat oma visandlike tegelaste ja pinnapealseks jääva maailma ümber.
Toimetaja: Kaspar Viilup