Arvustus. Vanaisaduse head ja vead ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Andrei Hvostov
Andrei Hvostov Autor/allikas: Maanus Kullamaa

Raamat

Andrei Hvostov

"Kirjad Maarale"

Petrone Print, 2019

Mäletan, et lapsepõlves meeldis vanaisale mulle Puškinist rääkida. Luuletaja olevat olnud tema tädipoeg ja õpilane, kes sai kogu aeg mingite tobedate vempudega hakkama. Muu hulgas jäi ta järjepidevalt plagiaadiga vahele. Vanaisal oli isegi oma versioon luuletusest "A. P. Kernile", kust pärinevad vene poeesia kõige tuntumad read: "Kui ime jäi see tund mul meelde: / Just nagu põgus nägemus / Sa, kaunis, ilmusid mu teele, / Kui puhta ilu kehastus."[1] Tema sõnul tegi Puškin mõningad kosmeetilised muudatused ja müüs selle omaenda loominguna maha. Vanaisa ei olnud siiski noorema sugulase peale kuigi pahane ja hoolitses onu Saša eest edasi. Püüdis teda igapidi duellide eest hoida, ütles, et Dantesiga ei tasu tüli norida, aga lollpea ei kuulanud!

Võimalik, et viieaastasena jäin ma seda juttu uskuma. Olin küll täiskasvanute esituses tsaar Saltaani muinasjuttu ja "Talvehommikut" kuulnud, aga Puškinist endast ei teadnud suurt midagi. Näiteks osutus esimene kokkupuude luuletaja portreega üllatavaks kogemuseks: miskipärast arvasin, et ta peab umbes Carl Robert Jakobsoni moodi välja nägema. Ent vahet pole, kuivõrd ma tollal vanaisa juttu tõe pähe võtsin, sest igal juhul paistis sealt välja suurepärane trollimisoskus. Andrei Hvostovi "Kirjad Maarale" annavad aimduse, et ehk on niisugune võime kõikidel vanaisadel.

Mingis mõttes kujutab raamat endast trollimise apoloogiat. Hvostov ei püüa oma elulugu sidusalt ümber jutustada ega pakkuda mingit valimit pere või avalikkuse jaoks tähtsatest sündmustest. Sündmused on küll olemas ja neid on raamatus võrdlemisi palju, aga nendest jutustamine ei ole eesmärk iseeneses. Kui millegi juurde tagasi tullaksegi, on need eelkõige autori mõtted ja mõtteavaldused, rohkem või vähem poleemikat tekitanud probleemipüstitused. Nii saab Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda astumise kirjeldusest ettekääne enda loodud Facebooki kontode, liberaalse Sisserändaja Poja ja neonatsist Andres Rohtlaane poleemika meenutamiseks. See omakorda paneb mõtisklema sildistamise müstilise jõu ja interneti lõhestava mõju üle. 1990. aastate korralageduses suurema vaevata toimunud Tiesenhausenite maja ärastamine osaleb jällegi illustratsioonina arutluses anoomia (st normide lagunemise perioodi) ja sellele tavaliselt järgneva kruvide kinnikeeramise üle.

Lapselapsele maailma asjadest rääkimine pakub suurepärast võimalust kunagise trollimise (meil võib paraku mistahes rahvustunde vastu sihitud ironiseerimine trollimiseks liigituda) taas päevavalgele tuua. Kirjaformaat ei kohusta millekski. Puudub ajaleheartikli mahupiirang, ent ajaline eraldatus diskussiooni haripunktist võimaldab jällegi tooni maha keerata ja rääkida selgeks kõik, mis kunagi kripeldama jäi. Kuigi Sveta Grigorjeva nimetab raamatut "Sillamäe passiooni" jätkuks,[2] on see minu arust pigem "Lombaka Achilleuse" järelsõna. "Sillamäe passioonis" on refleksioon allutatud mälestustele, põhiline rõhk asetub nõukogude olustiku taasesitusele, "Kirjades Maarale" on kõik aga vastupidi. Niisiis parandab Hvostov oma esikromaani vigu. Ehkki "Lombakas Achilleus" oli tükiti nauditav, jäi see tervikuna hakituks ja lugejale kättesaamatuks. Eksistentsiaalsete teemade mõtestamine langes autori kunstilise nägemuse ohvriks. "Kirjades Maarale" seda probleemi pole, sest esiteks kasutab ta lihtsaid elulisi näiteid ja teiseks puudub selles romaani jaoks kehtiv terviklikkuse nõue.

Hvostov arutleb siin juba "Lombakas Achilleuses" püstitatud teemade üle: inimrühmade konfliktid ning meeste ja naiste suhted. Esimese puhul võib nõustuda Aro Velmeti väitega, et autori kinnisidee on läbireflekteerimata rahvuslus.[3] Niisugusel rahvuslusel on palju väljendusvorme: Savisaare väljajätmine viienda klassi ajalooõpikust; "huntide" ja "mäkrade" debatt selle üle, kas venelaste kõride läbilõikamine on eestlastele omane; või Pärnumaa rahva tungiv soov püstitada SS-mundris sõduri bareljeef. Hvostovi suhtumine sellistesse ilmingutesse on tavapäraselt pilkav. Ent mõneti üllatavalt väldib ta eetilise positsiooni võtmist, piirdudes vastuolude esiletoomise või pragmaatiliste argumentidega.

Arutledes oma debüütromaani Valhalla-peatüki üle, kirjutab Hvostov: "Ustavus kuningale, usutunded, isamaa-armastus, rahvuslus, ideoloogiline ajupesu, kõik see kaotab sealpoolsuses tähenduse" (lk 171). Ilmavaateline sehkendamine on liiga tühi asi, et päriselt poolt valida. Kõige selgemini ilmneb selline suhtumine peatükis "Kaitsevägi", milles Hvostov kirjeldab kokkupuudet vene rahvusest reservväelaste Eesti-vaenuliku suhtumise ja eestlaste ükskõiksusega. See paneb teda kaitseväe toimimises kahtlema. Probleemile lahendust otsides tahab Hvostov, "et ühiskonnas tekiks mingi diskussioon, kuidas me välistame Jugoslaavia-taolise kriisi .. puhkemise. Emba-kumba – kas õpetame absoluutselt kõik mehed, ja suure osa naisigi, Iisraeli eeskujul, sõdima või hakkame koduvenelaste suhtes hästi leplikeks .., võttes sellega maha võimalikud pinged. Kas üks või teine." (lk 136) Sidususe loomine on abinõu, mitte eesmärk. Loeb üksnes tulemus, st Eesti turvalisus, mille saavutamiseks on ka padumilitarismi sukeldumine täiesti aktsepteeritav abinõu.

Kõige vanaisalikumaks muutub Hvostov aga sugudevahelistest suhetest kirjutades. Kui "Lombaka Achilleuse" peategelane Viktor otsib ja juurdleb, võideldes pidevalt "naiste mõtestamist" segava sugutungiga, siis Maarale adresseeritud kirjade autor räägib teadjapositsioonilt. Kogemust ja kompetentsust kinnitab ta rohkete avameelsete näidetega kooselust kolme naisega. Vabadus, millega Hvostov truudusetusest, endiste elukaaslastega peetud tülidest ja seksist jutustab, paneb lapselapsele mõeldud teksti puhul kohati kulmu kergitama.

Aga kõik see näib lõppkokkuvõttes täitvat õilsat eesmärki. Suhete vallas võtab Hvostov oma ühiskondlikule künismile vastupidise hoiaku ja pakub Maarale siiraid nõuandeid õnne saavutamiseks. "[P]aradiisist kaasa antud suhtepagasit arvestades on ülimalt oluline leida endale selline elukaaslane, kellega on enam-vähem üksmeel põhiküsimustes" (lk 23), kirjutab ta Eeva ja Aadama lugu kommenteerides. Selle võrdlemisi lihtsa järelduseni viivad isiklikud hädad, alustades erimeelsustest Wagneri puhul ja lõpetades lahknevustega elu tähtsamates eesmärkides – eksnaine oli raudse sihikindlusega tippjuht, autor ise aga tagasihoidlike nõudmistega kulturnik. Ent üksmeelt propageerides tahab Hvostov oma pojatütart ikkagi toetada: "Maara, ära sa suureks saades oma sisemuses peituvat Eevat nii väga alla ka suru. Kas siis õuna ihaledes või tüütu mao peale kitudes. Kui on õige Aadam sinu kõrval, siis anna aga minna. Ja kui pole sattunud õige, siis leiad uue ja parema." (lk 27)

Meeste-naiste suhete arutlemisel ei lähtu Hvostov siiski pelgalt isiklikust kogemusest. Ta tunnistab meeste kollektiivset süüd naiste ees, #MeToo kampaania tähtsust kiskjate paljastamisel, aga ka meeste taipamatust olmeküsimustes. Grigorjeva nimetab teost lausa feministlikult relvastatud raamatuks, ehkki Hvostov pole ise sugugi ideaalne. Näiteks tunnistab ta ausalt, et omal ajal motiveeris teda ajakirjanduses naiste huvisid kaitsma muu hulgas nice-guy-mentaliteet, soov, et naised õhkaks "oo, milline mees, kui hästi ta meist aru saab!" (lk 205).

Seejuures ei kuku naistest arusaamine tal alati hästi välja. Näiteks naiste vastuseisu tema kunagisele ettepanekule siduda häälte arv laste arvuga seletab Hvostov järgmiselt: "Kõike, mis puutub nende lastesse, võetakse väga konservatiivselt. Neuronites-sünapsides tekkis seoserida "poliitika – minu laps – katk"." (lk 161) Pole kuigi keeruline mõista, miks feministidele ei meeldi naiste põhiõiguste sidumine viljakusega, ent Hvostov eelistab oma läbikukkumise õigustuseks sildistada pigem emasid irratsionaalseks. Jaburaid kohti on veelgi. Peatükis "Naised" avaldab ta arvamust, et perekonnaõpetuses tuleks hoiatada tüdrukuid meestele südamepuistamise eest, "sest mees võib peast lolliks minna ning jumal teab mida korraldada" (lk 22). Hiljem, võttes kokku mõtted meeste soovimatust ligitükkimisest, nõustab Hvostov mitte tõlgendada seda lolluse või pahatahtlikkusena. "See on kõigest isikliku kogemuse puudumine" (lk 229), sõnab ta meeste õigustuseks.

Niisiis muutub Grigorjeva iseloomustus mõneti küsitavaks. Jah, raamatus on feministlikke motiive, aga on ka lõike, mille eest võiks grupis "Virginia Woolf sind ei karda" vabalt bänni saada (piisab juba transnaise nimetamisest tissidega meheks). Miks siis progressiivsete vaadetega luuletaja (ning tegelikult on sama progressiivsed oma arvustustes ka Vilja Kiisler ja Aro Velmet) seda pahaks ei pane? Arvan, et vastus peitub Hvostovi isiksuses või vähemalt kuvandis, mille "Kirjad Maarale" loob. Kõikidest konfliktidest ja keerdkäikudest õhkab krõbedat sorry-not-sorry-suhtumist. Ta kirjutab nagu inimene, kes on teadlik oma raskest iseloomust, kuid ei kavatsegi muutuda. Hvostov on algusest peale küüniline ega jäta kasutamata head võimalust trollimiseks. Ta kaitseb massile vastandumiseks Edgarit ja kuulutab end viisakate haritlaste kõrvu riivates avalikult tiblaks. Ent just niisugune sarkastiline hoiak muudab tema siirad mõtteavaldused eriti armsaks. Selle eest antakse palju andeks.

"[K]ui sulle on mingi asi väga oluline ja kallis, küllap sa hakkad tema eest võitlema igasugu tõotuste ning vanneteta. Mina pole andnud tõotust, et ma armastan ja hoian oma lapselast Maarat. Aga see ei takista mind sind armastamast ja hoidmast" (lk 125), konstateerib Hvostov kaitseväeteemalises kirjas. Eelmistel lehekülgedel kuulutas ta, et sai ohvitseriks eelkõige soovist olla kodusõja kaoses hästi relvastatud, ent mulle näib toodud tsitaat tema karakteri hindamisel tähtsam. Tahtmatult tuleb silme ette Jack Nicholsoni McMurphy filmist "Lendas üle käopesa" – keda muide Hvostovi raamatus põgusalt mainitakse –, kaost külvav paharet, kes osutub siiski heaks tüübiks.

Erinevalt McMurphyst pole Hvostov aga vabaduse ega tahte jünger. Tema filosoofia on märksa staatilisem, konservatiivsem. "Sa pead tahtma seda, mida sa saad," tsiteerib ta oma naist, et juhatada lugejat õnne valemi poole. "Igal inimesel on elus oma koht, mida peab otsima ning selle leidnuna, seal püsima" (lk 57), soovitab kirjanik. Võib-olla on Hvostov 2050. aastaks – just siis peaks Maara tema jaoks kirjutatud raamatu läbi lugema – meelt muutnud. Ent ühes asjas ma ei kahtle: lapselaps püsib endiselt esikohal. 

Arvustus ilmus Värskes Rõhus nr 61. 

[1] Aleksandr Sergejevitš Puškin. "A. P. Kernile" – "Luuletused. Poeemid", tõlkinud August Sang, lk 49.

[2] Sveta Grigorjeva. "Paljunege, persevestid, pungumise ja kloonimise teel!" – Sirp, 05.07.2019.

[3] Aro Velmet. "Kirjad Maarale". Raamat, mille lõpuks on kõik öeldud" – Eesti Päevaleht, 22.05.2019. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Värske Rõhk

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: