Intervjuu | Graafik Lembit Lõhmus: margikunst ei ole marginaalne! ({{commentsTotal}})

Graafik Lembit Lõhmuse loominguga on kokku puutunud ilmselt iga eestlane, seda ise teadvustamata. Eesti euromündi reversi ja loendamatute postmarkide autor saab 25. septembril 70, ent on töiselt tegus ja tippvormis ning loodab, et parim taies on veel tegemata.

Lembit Lõhmus ärkab igal hommikul vara, saadab abikaasa tööle ja asub ise mikroskoobi all pooleliolevat graafilist teost meisterdama. Ja nii iga päev. Sadade Eesti postmarkide autor ja Eesti euromündi reversi kujundaja tähistab oma juubelit näitusega ERM-is.

ERR käis juubilariga ümmarguse sünnipäeva puhul tema kodus juttu puhumas, millest sündis hoogne intervjuu graafiku töövahendite - iseehitatud trükipressi ja mikroskoobiga töölaua - vahel.

Palju marke sinu käe all üldse kuju on saanud?

Viimane number oli 232. Ma olen üles kirjutanud kõik need tööd, mida ma Eesti Postile olen teinud.

Milline postmargiseeria kõige keerulisem on olnud teha?

Keerulist ei ole seal midagi, kui oskad ja leiad soone üles, aga Eesti riigipead 1918-2018 oli keeruline. Hindasin meie kaasaegse tehnika võimalusi üle ja tegin selle nii peene, et kui nad trükikojas olid selle trükiplaadi valmis teinud, siis selgus, et nii ei ole võimalik teha.

Otsast peale?

Jah, otsast peale, ja jube kiiresti oli tarvis teha, leida õige lahendus. Selle puhul oli veel see moment, kui ma kogusin meie riigipeade kohta illustratiivset materjali, et need portreed olid fotopostkaardist kuni täiesti uduse passipildini. Pidin leidma sellise lahenduse, mis välistaks variandi, et üks on väga korralik ja teine on selline, et järeltulijad ei tunne teda pildi pealt ära.

Lõpuks see sai tehtud ja ma ise olen tegelikult rahul. Siiamaani on kõik ära saanud tehtud, kolm tükki on veel jäänud. Järgmine on Kaljulaid.

On sinu jaoks vahet ka, kas sa portreteerid elusolevat või meie seast juba lahkunud inimest?

Loomulikult on vahe. Nagu ka selles, kas ma inimest tunnen. Kaljulaid on selles seerias mul teha esimene elav president. Need järgmised, nendega ma olen ka kohtunud - Rüütli ja Ilvesega ka. Need tulevad järgmise aasta alguses, aasta esimeste markidena, nii et Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks peaks olema kogu see sari ilmunud.

Kuidas sa üldse sattusid margikunstnikuks? Kuidas see kujunes?

See oli kunagi 70-ndatel, kui Moskvas oli selline ettevõte nagu Potštovaja Marka, kust oli saadetud kunstnike liitu kutse osaleda. Üks mu tuttav tõi mulle selle üleskutse koopia ja ma siis saatsin sinna oma töö. Ei kippu ega kõppu, vaikus oli palju aastaid, ja siis ühel päeval saan Moskvast kirja, et peakunstnik oli vahetunud ja see uus peakunstnik oli ühe minu hea graafikust tuttava, Anatoli Kalašnikovi kursusekaaslane. Oli küsinud Tolja käest siis, et kuule, kas sa sellist eestlast tunned. Siis ta oli öelnud, et "On moi lutšii drug, dai jemu rabotu!" ("Ta on mu parim sõber, anna talle tööd!" vene k - toim.).

Siis nad tulid Tallinnasse, jõime kohvi ja pärast seda nad pakkusid töid - mõned asjad ilmusid enne Eesti taasiseseisvumist ja esimene mark, mis ma tegin, see ilmus 91. aastal koos Eesti markidega.

Kas sa pead ennast tarbegraafikuks, tarbekunstnikuks? Kuidas sa üldse suhtud sellesse sõnasse, on see tunnustus sinu jaoks?

Pärast kunstiinstituudi lõpetamist ma olin ju tarbekunsti filiaali juhataja kaks ja pool aastat kunstimuuseumis! Sellest ajast on mul selle muuseumiga erilised sidemed ja hea meelega pakkusin välja ka nende kunstimarkide tegemise. Läks üks kümmekond aastat, enne kui nad võtsid vedu, nii Eesti Post kui ka muuseum.

Traditsiooniliselt loetakse tarbekunstiks kruusi või veinipokaali, samal ajal on ka tarbegraafika olemas, maal on täpselt samamoodi selline elitaarne tarbekunst. Selleks peab olema hästi palju seda krabisevat, ja siis võib tarvitada!

Sa oled kujundanud palju marke ja eksliibriseid ja rahatähti. On sul kahju ka, et see on justkui kaduv, väljasurev kunst? Isegi sularaha aeg hakkab mööda saama, see maailm hakkab justkui lõppema. Kas sellega hakkab mingi ajajärk läbi saama?

Teatud mõttes. Aga ma ei ole veendunud, et ta päriselt otsa saab. Kui mul on sulle mingi teade, siis ma saadan selle sulle meili peale, aga kui ma tahan mingi oma graafilise lehe sulle saata, siis ma võin, jah, meili peale sulle ka saata, aga seda meili sa ei kleebi seinale ega ei kleebi eksliibrisena raamatusse.

Jääb see kollektsioonide maailm - väikegraafika ja eksliibriste puhul on see täiesti olemas. Eestis on ta välja surnud, sest üks ainukene tegelane on, kes sellega tegeleb veel, lausa rahvusvaheliselt. Teised on juba kõik vanad, pensionärid, ja piisavalt ressursse peab olema, et neid tellida ja selleks, et neid vahetada.

Aga kas nõustud, et margikunst on muutunud marginaalseks?

Ei, ei, ei! Margikunst on üldse selline huvitav kunst, kus esimene samm, mille ta kunstnikule ette sätib, on perforatsioon. Teema on paika pandud, margid on praktiliselt alati mingis teemas, ja perforatsioonitsentrid on paika pandud.

Sa pead sellesse ristkülikusse mahutama ära selle teema, nii et see on ka trükitehniliselt teostatav. Tänapäeval, jah, sa võid arvutis ühe väikese detaili suureks teha, tegelikult on ta selline nagu need gravüüridki.

Kui suur üldse see pilt on, mille sa algul teed, enne kui sellest lõpuks mark saab?

Originaalsuurus! Mina teen originaalsuuruses.

Ja see töö on sisuliselt arvutis. Teinekord, kui ma otsin seda teemat, siis ma kritseldan paberile ka, hariliku pliiatsiga, otsin erinevaid variante, aga praktiliselt on ikkagi sellise kogemuse juures mul peas need asjad kõik valmis, ja mul on ainult nad paika panna.

Emissioonikomisjon, kes margid vastu peab võtma, ei ole sellest 232 margist mul siiani ühtegi tagasi saatnud, aga tervikasja (postkaart, kuhu on mark peale kujundatud - toim.) olen korra küll ringi teinud.

See juhtus mul Surmatantsu tervikasjaga. Seal oli niimoodi, et käisin muuseumis ja seejärel kuulasin oma vanade kolleegide juttu liiga palju. Oleksin pidanud ikka oma peaga mõtlema ja tulevikus üritan niimoodi teha.

Ei saa kõigile meele järele olla, peab teemat järgima, ja mark on selline väike asi, et kui inimene vaatab selle peale, peab pilt olema selge. See on nagu haamriga naelapea pihta löömine - naks, ja valmis!

Millest sul see töö pihta hakkab? Kuidas sa jõuad selleni, mis me lõpuks pildilt näeme? Näiteks, kui sa margil mingit lindu kujutad, pead ilmselt esmalt endale selgeks tegema, kus ta elab, mis ta sööb, milline ta keskkond on, kuidas ta käitub.

No nii ta käibki, et üritan selgeks teha, millega tegemist on ja leida lahenduse, mis on gravüürile kõige kohasem. Ma olen mõelnud, et ega ma joonistada enam õieti ei oska, ma oskan teha gravüürikavandeid.

Kui palju sa oma töös arvutit kasutad?

Ikka kasutan. Näiteks see pliiatsijoonistus mul siin (näitab - toim.) - skaneerisin selle ära ja nüüd selle õigesse mõõtu ajamine toimub kõik arvutis. Skaneerin, ja siis arvutiga panen need parameetrid täpselt paika, sest see joonis, mida ma nüüd hakkan üle kandma plaadile, peab olema õiges mõõdus.

Ja, muide, plaadile graveeritakse peegelpildis. Tekst täpselt samamoodi.

Millised on need eeldused, et üldse graafikuks või heaks tarbegraafikuks saada? Millised need loomuomadused peavad olema?

Tahtmine peab olema. Rohkem pole midagi vaja.

Kust see tahtejõud tuleb?

Kui hakkad tööle, siis on lihtsalt nii huvitav. Aga siin on üks moment: kui markide puhul on väga paljud parameetrid ette antud ja teada, siis näiteks väikegraafika ja eksliibrise puhul on kunstnik, gravöör ja trükkal kõik ühes isikus. Ja vaat siin tuleb vahe sisse! Isegi professionaalsed gravöörid, kes on superasju teinud, ei tarvitse olla ise väga tugevad joonistajad.

Sa pead neid eri nüansse piisavalt valdama, materjali tunnetama. Trükkimise juures leidsin suhteliselt hiljuti, üks kümme aastat tagasi, meetodi, mis teeb vahe teiste gravööride töödega sisse.

Keegi ei ole Eestis minu 250 terase- ja vasegravüürist ilmselt rohkem teinud läbi aegade.

Kuhu su tööd lähevad?

Mu tiraažid lähevad tavaliselt tellijatele. Viimane, mis ma tegin, läks Hiinasse. Kui mu tellija tiraažid kätte sai, siis ta saatis mulle kiiresti meili, et kohe järgmine töö teha.

Millisesse riiki su töid kõige rohkem on läinud?

Saksamaale olen teinud. See oleneb veidike keeleoskusest, kuna minu inglise keele oskus on nagu seltsimees Leninil - nii nagu kirjutatakse, nii ma loen ka. Aga ma saan suurepäraselt arvutis hakkama! Kõik arvutiprogrammid olen iseseisvalt selgeks õppinud.

Nii et kui piirid lahti läksid, läks sinu jaoks elu ikkagi kergemaks ja töö mõttes paremaks?

Jaa-jaa, loomulikult. Tulid pangaarved, nad said kohe ülekande teha. Saatmisega ei olnud mitte mingisuguseid probleeme. Sajane tiraaž on ikka selline paks pakk.

Kaks tükki paned kõrvuti, korralikult pappide vahele, ja siiamaani ei ole küll probleemi olnud, et ei ole kätte läinud, sest Eesti Post, kus ma töötasin, töötab väga hästi!

Kas su parim töö on veel tegemata?

Ma loodan, ma loodan. Peaasi, et päevi antakse.

Sinu kõige tuntum töö on euromünt, aga milline on sinu armsaim töö, mida sa ise kõige kõrgemalt hindad? On see seesama euromünt, mida sa pead kõige olulisemaks?

Ei pea. Kui ma Eesti Postis töötasin, siis ühe projekti juurde kuulub postmargi tegemine, ühe postipoogna kokkupanek, esimese päeva ümbriku tegemine ja ka esimese päeva templi tegemine.

Euromünt oli sisuliselt üks selline tempel, mida ma pidin tegema. Tegelikult see ei olnud üldse keeruline töö. Mina ei ole selles süüdi, et need hääletajad valisid just selle minu töö - mina tegin, nagu mina oskasin, ja see, et ta nüüd valiti, minul ei olnud seal mingit sõnaõigust.

Töö, mille üle enim uhkust tunnen, saab loodetavasti alles tulevikus olema.

Need tööd on nagu oma lapsed - teed neid suure rõõmu ja lustiga, ja kui nad kodunt välja lähevad, hakkavad nad täiesti iseseisvat elu elama.

Kas sa mäletad kõigi oma tööde saamislugusid?

Loomulikult!

Su oma koduseintel Lembit Lõhmust ei ripu. Miks?

Kuhu ma panen? See siin on Viiralt, eks, Schmidt on (näitab pilte oma seintel, kõik seinad on erinevate kunstnike pilte tihedalt täis - toim.).

Kes su lemmikkunstnik on?

Küllap Georg Wille graveerijatest on. Aga maalijatest meeldib Mudist väga. Ta ei ole klassik, aga mulle meeldib, et ta on hea koloriiditunnetusega.

On sellised maad, kus on tugev graafika. Mida sa näiteks Jaapani maalikunstist tead? Mitte midagi! Aga Jaapani graafika on ju teada-tuntud. Või näiteks Itaalia graafika - kurat, seda pole olemas! Skulptuur ja maalikust on. Prantsusmaal samamoodi - maalikunst. Inglismaal on natuke nii- ja naamoodi. Aga väga jämedalt võib öelda seda, et võib maad niimoodi jagada ja Eesti kuulub ka minu arvates graafikamaade hulka.

Mis su lemmikmaterjal ja -tehnika on?

Ma ütleks, et mulle meeldib vasegravüür, terasegravüür ja ka puugravüür. Ma tean, et mõned hindavad seda puugravüüri kõrgemalt kui vasegravüüri, aga puiduga on selline asi, et selleks sobib vaid pukspuu. Ta on sile, sirge, kavand läheb talle peale ja selle peale hakkad siis graveerima.

Puiduga on veel niimoodi, et kui vase pealt saad teha proovitõmmiseid, siis puiduga ei saa - sa pead kogu töö valmis tegema ja siis teed esimese tõmmise, ja siis edasi on nii, et kas läheb ahju või saad jätkata.

Kui sageli sul töö untsu läheb?

On läinud küll! Näe, ma näitan (näitab gravüüri oma lapselapse näopildiga - toim.), hakkasin tegema, aga ma ei jäänud rahule ja hakkasin siis lõikuma ja siis see läks selliseks prooviplaadiks. Aga uus variant on olemas.

Vasegravüüris ei saa olla maad improvisatsioonile. Noh, maalis võib olla niimoodi, et pühid maha või tõmbad teise värvi peale, aga gravüüris on see praktiliselt võimatu. See peab olema ikka läbi mõeldud. Võib ju mõni nii hull olla, kellel ei ole oma eluajast kahju, aga mina enam sellise riski peale ei lähe - kui ma teen, siis ma tean, et see tuleb välja sellisena, nagu ma ta mõtlesin.

Sa pead olema nii osav, et sa saad kätte selle, mida sa tahad.

Kui kaua sul see meistriks küpsemine aega võttis?

Ma hakkasin tegelema instituudis 70-ndate aastate alguses. Siit Tallinnast koju Tarvastusse sõita oli oma neli tundi - iga nädalavahetus polnud mõtet seda bussireisi ette võtta, bussid olid nii täis, et tihti tuli seista püsti terve tee. Eriti talvel, kui buss oli kuum, talvemantel oli veel seljas - need tolleaegsed talvemantlid... nii palav oli, et tulid bussi pealt maha, olid kaks kilo kergem!

Siis ma ei käinud iga nädalavahetus kodus, aga see kooliaegne harrastus tuli meelde, leidsin reliinitükikesed ja siis ma hakkasin nädalavahetuseti tegema neid asju.

Kust see huvi kunsti õppima minna üldse tekkis?

Mul on elu aeg olnud huvi ajaloo vastu, 20. sajandi ajaloo vastu. Oli paar varianti: kas kunsti õppima - see mulle jubedalt meeldis! - või ajalugu või juura. Selleks, et keskkooli lõpetades see asi selgeks teha, läksin ma Vene sõjaväkke, kus olin kolm aastat. Ühe korra sain Musta mere äärest kodus käia, ja siis kui ma tagasi tulin, siis oli pilt selge - kunst!

Jõudsin kaks või kolm päeva kodus olla ja sõitsin kohe Tartusse. Sain sisse ka (Tartu kunstikooli - toim.), aga kuna ma olin kolm aastat venelaste hulgas olnud, siis sain kirjandi "kolme" kirjavigade pärast - mul olid eesti tähtede asemel vene tähestiku tähed - "s" oli "c" ja "t" oli "m". Käisin kodus ja ema ütles, et kuule, sa räägid eesti keelt vene aktsendiga. Aga kolm aastat olin olnud sisuliselt eesti keeleta.

Siis olin ühe aasta Tartus ja kursuse juhataja Helle Vahersalu - selline noor neiu, äsja instituudi lõpetanud - ütles, et kuule, sa oled keskkooli lõpetanud, mine proovi instasse (kunstiinstituuti, nüüdne kunstiakadeemia - toim.), me teeme kõik paberid valmis. Tegigi!

Ma läksin siis koju, ladusin kohvri raamatuid täis - oli suur papist kohver -, sõitsin Tallinnasse, lugesin raamatuid, mida oli eksamiteks vaja, ja ma sain sisse. Päevasesse õppesse võeti ainult 30 vastu. Õppimine läks hästi, kogu õppeaja sain kõrgendatud stippi ja punase diplomi ka lõpuks otsa veel.

Pärast lõpetamist olin kunstimuuseumis kaks ja pool aastat - see oli see sundaeg - , aga kuna ma tahtsin projekteerida, siis Inge Teder lasi mind sealt tulema. Pool aastat olin Eesti Projektis ja kümme aastat Kommunaalprojektis, aga vaat seal hakkas ära viskama see moment, et teen oma töö, aga sellest sisuliselt midagi ei realiseerita. Tehti kalkulatsioon, palju see töö maksab, ja see raha kanti üle esimese kapremondi arvele - esimene kapremont hakkas siis pihta, kui see objekt oli just vastu võetud. Kujutad ette lolli nõukogude süsteemi! Aga need rahad olid jõle väikesed, millega ehitati, ja selleks, et kõiki neid asju kinni mätsida, mis tegemata jäi või lõpuni viia, siis oli selline naljakas süsteem.

Üks mu esimesi objekte oli ühe kohviku projekteerimine, mille ehitusinsener oli eksliibriste koguja. Ütlesin, et ma olen ka teinud mõned. Kutt läks nii elevile ja tema kaudu hakkasin siis tegema ka. Sealt hakkas see peale, et milleks ma raiskan oma energiat millegi peale, millest midagi tolku ei ole.

Ja täna sa töötad iga päev kodus?

Jaa, iga päev. Hommikul tõusen üles, hakkan tööle ja töötan senikaua, kuni magama lähen. Süüa teen - see on selline kaif köögis igasugu asju välja mõelda ja proovida retsepte, mida ma internetist leian.

Silmadele ei hakka see töö?

Hakkasin kusagil 80-ndate alguses iga päev tegelema graveerimisega, pluss kolm on prillid. Aga siin, selle töö juures pole prille tarvis (osundab oma mikroskoobile - toim.), panen selle teravaks ja arvan, et senikaua, kuni silmad peas on, saan graveerida, ja kui silmad enam ei ole peas, hakkan abstraktset kunsti tegema - siis olen pime kunstnik (naerab - toim.).

Klišee on see, et kunstnik on kohutava iseloomuga inimene, kellega on raske koos elada. Milline sina kunstnikuna oled? Oled sa naisele palju peavalu valmistanud?

Küsi naise käest! Ma arvan, et ta peaks olema rahul - ta käib tööl, tuleb koju, söök on olemas - ma teen söögid, kraamin.

Vestlusega liitub Lembitu abikaasa Mare. "Süüa on talle eluaeg meeldinud teha, aga kui laps väike oli ja mina süüa tegin, tema ikka midagi joonistas. Ta ütleb sulle, et ta ei oska joonistada, aga appi!, kes siis veel oskab joonistada, kui mitte tema!", ei ole proua kiitusega kitsi.

***

Lembit Lõhmuse personaalnäitus „Mente et manu“ on Eesti Rahva Muuseumis (ERM) avatud 19. septembrist 1. oktoobrini. Juubeli puhul valmis ka raamat „Lembit Lõhmus. 70 vasegravüüri. 70 copper engravings.“

CV

Graafik Lembit Lõhmus õppis aastatel 1969–1975 Tartu kunstikoolis ja Eesti riiklikus kunstiinstituudis (nüüd Eesti kunstiakadeemia), mille lõpetas kunstnik-ruumikujundajana cum laude.

Töötas aastatel 1975–1977 Eesti kunstimuuseumis tarbekunstiosakonna juhatajana.

Oli aastatel 1977–1988 sisustusarhitekt Eesti Projektis ja Kommunaalprojektis. Aastatel 1989–2003 tegutses vabakutselise graafikuna, 2003–2010 töötas Eesti Postis kunstnikuna ning jäi 2010. aastal pensionile. Sestpeale töötab vabakutselisena kodus.

Oli 1989–1992 Tallinna eksliibriseklubi president. Aastast 2006 on Lembit Lõhmus rahvusvahelise Eesti filatelistide seltsi Estonia auliige, 2011. aastast Tarvastu valla aukodanik.

Loonud üle 500 eksliibrise ning väikegraafikat puu-, vase- ja terasegravüüris. Teinud 232 postmarki kuuele riigile.

Lembit Lõhmus on Eesti euromüntide reversi kujunduse autor.

 

Toimetaja: Merilin Pärli



Frankfurdi raamatumess

Ilmar Taska osaleb Helsingi raamatumessi arutlustel kahel päeval

26. oktoobril kell 15 toimub vestlus koos Soome autori Sirpa Kähköneniga, kelle raamat "Graniitmees" on ilmunud ka Eestis kirjastuselt Varrak. Vestlust juhib Rain Kooli. 27. oktoobril kell 16.30 toimub Soome suurima kirjastuse WSOY korraldatud üritus, kus vestlust juhib tuntud teleajakirjanik Juha Hietanen.

Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
Ivo Uukkivi (Teisitimõtlejas)

Ivo Uukkivi jookseb peaga vastu seina

Vaba Lava kuraatoriprogrammis esietendub 4. novembril Andri Luubi lavastus "Teisitimõtleja", mille peaosas mängib Ivo Uukkivi endist punkarit, keda ajab uus tõejärgne maailm tõelisse segadusse, mille tagajärjel jookseb ta sõna otseses mõttes peaga vastu seina.

KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: