Kõrgete ambitsioonidega rootslanna Gabriella Borbely, artistinimega Bella Boo, teeb pehme kõlaga deep house'i, mis teeb seest soojaks ja võtab jalad rütmi järgi tatsuma. Tema loominguline tee algas DJ-tööst Stockholmis, seetõttu võib kindel olla, et debüütalbumi jaoks on tal artistina kodutöö korralikult tehtud. Rootsi autsidertantsumuusikale pühendunud plaadifirmast Studio Barnhus välja antud muusika salvestati suvekuudel Stockholmis vahetult pärast seda, kui artist oli saanud teavituse stuudioruumide rendilepingu ülesütlemisest. Kuigi tähtajad ei meeldi kellelegi, andis selline teadmine ajendi plaadil olev materjal kokku panna enne stuudiokola pakkima hakkamist. Lõpptulemusena valmis album, mille helipildi vundamendiks on house, aga mõjutusi on tunda soulist, jazzist, lounge- ja chillout-muusikast.

Bella Boo produtseerib end ise ja kui tunneb, et mõni rada vajab vokaali, siis laulab ka. Nii on tema häält kuulda pea kõigis lugudes, prominentsemalt lõõritab ta sillerdavate süntidega avaloos "Can't Leave You Like This" ja popilike alatoonidega "Your Girlfriend'is". Nagu auk sukkpükstes, on see albumi väljapaistvam lugu. Utoopilises ideaalmaailmas oleks see raadiohitt. Praegu on Bella Boo veel liiga põrandaalune kraam.

Kes mäletavad veel muusikaga lõpparve teinud broken beat'i meistrit Domut, neile peaks meeldima hüplevate trummide ja techno'liku bassiga "She's Back!". Jazzilik "Tuesday" ja ambienttoonidega "Stars" on downtempo-vahepalad, mis aitavad albumi mitmekesisele kõlapildile ainult kaasa. Ühtset joont ajavad tantsupõrandale sobivate vaibidega "Hotel Europa", "Way Chill" ja "Flightmode".  Meeldivalt mõjub The Orbi ambient-house-klassikut "Little Fluffy Clouds" meenutav "Do The Right Thing", mis on 110 biiti minutis tüüne slow-house retk. Oma panuse kaasprodutsendina annab selles loos Axel Boman, kel tuli tänavu varem välja minialbum "Le New Life". Kellel Bella Boost väheks jääb, võiks kõrva peale visata.

Deep house'i skaalal asub Bella Boo kuskil Moodymanni kandis. Heliteost läbiv saund tundub olevat vaikselt miksitud, austades heli dünaamikaulatuse printsiipe, seetõttu ei kõla siin miski agressiivselt valjult ega ka lo-fi-tantsumuusikale omaselt puruks lastuna. Kokku tervelt 42 minutit kõrvadele pai tegevat ja rahulikult tiksuvat kaasaegset elektroonilist muusikat. Seksikal kaanepildil, kus Bella Boo valib DJ-keika jaoks vinüüle, on näha Ornette Colemani "The Shape Of Jazz To Come" (1959) plaati. House'il ja jazzil leidub palju ühisjooni - mõnigi pala käesolevalt albumilt tõestab seda.