Uus film Netflixis

"The Irishman"

Režissöör Martin Scorsese

Osades Robert De Niro, Al Pacino, Joe Pesci, Ray Romano, Harvey Keitel

9/10

"The Irishman" on kauaoodatud film USA itaalia maffiaperedest, kadunud ametiühingutegelasest Jimmy Hoffast ning iiri päritolu vahemehest ja palgamõrvarist. Lugu on töös olnud umbes viisteist aastat ning pidevalt oli õhus võimalus, et film jääb sündimata. Laiemas mõttes on "Iirlane" ühe žanri ilmselt kuulsaimate tegijate sügav ühine lõpukummardus. Kui olete üles kasvanud Martin Scorsese ja Robert De Niro koostöös valminud filmidega ning teie lemmikute hulka kuuluvad "GoodFellas" (eesti keeles ka "Omad poisid") ja "Kasiino", siis on "Iirlane" möödapääsmatu vaatamine ning üks aasta märgilisemaid filme. Kui aga ootate süüdlase või tõe väljaselgitamisele keskenduvat krimi- või märulifilmi ning olete rahutu loomuga, siis jääb teos teile igavaks.

"Iirlane" on Scorsese ja De Niro üheksas ning Scorsese ja Joe Pesci neljas ühine täispikk film. Mõneti üllatuslikult on see aga täiesti esimene kord, kui Scorsese filmis astub üles Al Pacino, kes muidu ometi seotud paljude tuntud maffiafilmidega. Ühest küljest on tegu juhusega, kuid Pacino oli "Ristiisa" triloogia tõttu rohkem seotud Francis Ford Coppolaga ning võibolla mõnes mõttes tundus selline tiimivahetus sama ebatõenäoline kui Realist Barcelonasse üle minna. 1980ndate alul oli küll õhus Pacino ja Scorsese koostööprojektina eluloofilm kunstnik Amedeo Modiglianist, kuid stuudiote leige huvi tõttu jäi film sündimata.

Just selliste näidete tõttu oli "Iirlane" kaua kahtlases seisus – filmi pikkust ja kulusid arvestades hüppasid jõukad stuudiod alt ning lõpuks maandus ekraanilugu Netflixis. Tulemuseks ebamugav olukord, kus film on laiale ekraanile jõudnud ainult piiratud arvus kinodes ning meie turul üksnes Netflixis, kuigi režiilt on selgelt tegu kinofilmiga ning igasuguse kahtluseta hakkab see kandideerima kõigile tähtsatele preemiatele. Juba on kirjutatud ka romaane tekstisõnumitena, aga "The Irishmani" telefonist vaadata siiski ei soovita.

Martin Scorsese jaoks pole pikad filmid midagi uut, kuid praegu on kolm tundi ja 29 minutit pikem aeg kui mõni aastakümme tagasi. Béla Tarri mahus sadistliku põietreeningu läbinud kestvussportlaste jaoks on see nuusata, kuid reavaataja võib siiski rivist välja lüüa. "Iirlase" vaatamiseks tuleb võtta aega ja seetõttu hindab seda rohkem Scorsese ja maffiafilmide austaja. Seejuures tuleb öelda, et "Iirlane" ei ole "GoodFellas" ega "Kasiino", "Ristiisa" ega "Ükskord Ameerikas", selle filmi tempo on aeglasem ning vilkalt vahetuvate sündmuste asemel keskendub teos isikutele.

Inimestest, mitte vandenõuteooriatest

"Iirlane" põhineb endise uurija ning juristi Charles Brandti raamatul "Kuulsin, et te värvite maju?" (väljend on eufemism mõrva tellimise kohta) ja keskmes on Frank Sheerani (filmis Robert De Niro) enne surma antud intervjuud, kus ta räägib tööst Pennsylvanias tegutseva Bufalino maffiaperekonna heaks ning seostest Jimmy Hoffa (Al Pacino) ning tolle surmaga. USA ajalooga kursis olevale inimesele filmi tegevuses üllatusi ei esine, kuid olgu mainitud, et Hoffa salapärane kadumine aastal 1975 on andnud alust lugematutele teooriatele, raamatutele ja filmidele, USA kontekstis on tegu kapten Pihti juhtumiga neljandas astmes. Scorsese on siiski filmi jätnud stseeni, kus näitab ühe kõrvaltegelase kaudu, et nüüdsele noorele ei ütle Hoffa nimi enam midagi ("Kuid tollal teadis isegi iga mittekeegi, kes on Hoffa.") Kuigi "Iirlase" süžee jõuab lõpuks Hoffa tapmiseni, siis lõpliku tõe kuulutamine tema juhtumis ei ole selle filmi mõte.

Scorsese on öelnud, et see film jutustab lugu, mitte ei prentendeeri faktitäpsusele – kahtlemata võis ka Frank Sheeran meenutustes liialdada. "Iirlane" on tõenäoliselt viimane peatükk nende tegijate traditsiooniliste maffiafilmide žanris, sest aeg surub peale – Martin Scorsese on 77, Robert De Niro 76, Al Pacino 79 ning Joe Pesci 76. Loomulikult ei tähenda see, et asjaosalised homme jala pealt kukkuma hakkaksid, kuid tootmistsükli pikkust, filmitegemise konjuktuuri ja huvi leidmist arvestades pole usutav, et nimetatud midagi sama võimsat selles vallas enam koos teeksid. Meenub lause hiljutisest lavastusest "Anonüümne igatsus": "Ivo Linna! Ise 70, aga ikka laulab!" Tõesti, puhtalt ühe isiku vanuse taha ei jää midagi, aga muutuvaid tegureid on liiga palju.

Filmi veab pikaks De Niro kehastatud Sheerani elukaar, mis algab autojuhitööst ning selle kaudu maffiasidemete tekkest Jimmy Hoffa kõrval seismiseni. Scorsesele omaselt sisaldavad kaadrid rikkalikku ajastuomast keskkonda, mis kubiseb detailidest: riietusest reklaamide, autode ja linnamaastikeni. Jumal tänatud, siis pole mingit "mustvalget sügavust", vaid klassikaline kaunis kaader. Umbes 160 miljoni dollarisest eelarvest kulus priskelt Industrial Light & Magicu eriefektidele, kuid me ei räägi plahvatustest ja tagaajamisstseenidest. Pisut koomilinegi on fakt, et "Star Warsi" efektideks loodud firma pidi nüüd tegelema millegi hoopis inimlikuma – vananemisega.

"Iirlases" on palju kasutatud aegade vaheldumist, hüpatakse aastakümneid edasi-tagasi ning De Niro, Pacino ja Pesci kortse tuleb vastavalt triikida ja rõhutada. Õnneks ei minda sellega koomiliste äärmusteni, kuid ausalt öeldes ei osanud seda filmis huvitavama osa hulka samuti arvata. Küll aga tekitas näomoondamine mõtteid, et mitte eriti kauges tulevikus võime nii jõuda mängufilmideni, kus näitlejad on ekraanil rohkem midagi litsentseeritud avatari kui reaalse isiku laadset. Ma tõesti loodan, et keegi kunagi ei hakka sel meetodil tootma "GoodFellas 2" või midagi hullemat, aga võibolla ma eksin.

Ma ei pidanud arvestust, mitu inimest "Iirlases" tapetakse – seda juhtub, kuid see on rohkem fakti nentimine, nobe ja kliiniline, mitte piinav. Eesmärk pole õilistada vägivalda, vaid keskenduda roimade asemel tegelaskujudele. De Niro kehastatud Sheeran on napisõnaline enamasti tõhus käsutäitja, pereinimene, aga mitte just vaimuhiiglane. Joe Pesci tegelane Russell Bufalino on võrdlemisi eba-pescilik, sest vägisi killurebimise asemel on tal seekord vaiksem roll, mida ehk just seetõttu on esile tõstetud. Mulle jättis sügavaima mulje siiski Al Pacino osatäitmine Jimmy Hoffana, mille bravuur ja laiamine pakub säramiseks ka avaramaid võimalusi.

Kvaliteedi võti on originaalkäsikiri ja karakterid

"Iirlane" sisaldab muidugi rodu maffiafilmide stereotüüpe, leidub aktsendiga rääkimist, söögilauas istumist, laiamist ja koledaid pintsakuid. Peaaegu aga puudub pidev luksuse demonstreerimine ja liigne targutamine, mis näiteks "Ristiisa"-triloogias kohati koormab. Võiks öelda, et "Iirlases" puuduvad olulised naistegelased pea täielikult, nad on mööbel taustal – välja arvatud Sheerani ja tema tütre suhtes, mis filmi lõpuks saab üsna märgiliseks. Mainitakse ka USA ajaloo sündmusi nagu Vietnami sõda või Kennedy tapmine, kuid need on karakterite arengule keskenduvas linateoses rohkem illustratiivsed – mis ei tähenda, et filmis midagi ei toimuks. Toimub kogu aeg, aga mitte intensiivse märuli vormis. Ka reaktsioonid Kennedy(te) tapmisele on filmis olulisel kohal, näitamaks iirlaste ja itaallaste suhtumise erinevust.

Klassikasse lähevad stseenid, kus De Niro tegelaskuju vestleb advokaadiga, pesumaja mahapõletamise arutamine, arbuusi söömine alkoholi tarvitamise varjamiseks ning Hoffa tapmisele eelnev, mille emotsioon meenutab kirjeldust, kuidas jahimees läheb oma vanaks ja haigeks jäänud koera ise maha laskma. Maffiafilmi pole kuskile kadunud, kuid märksa rahvusvahelisemaks j aka jõhkramaks muutunud kontekstis ("Gomorra", "Narcos" jt), on "Iirlane" peaaegu nostalgiliselt vanamoodne, originaalstsenaariumil põhineb tugevate näitlejatega draamakeskne lugu. Kuna raamatu autor üsna palju stsenaariumi ringi tegi, on filmi alguses tiitrites "Kuulsin, et te värvite maju?" ning pealkiri "Iirlane" alles lõputiitrites.

Jah, selle filmi saanuks pool tundi lühemaks kärpida. Ilmselt oleks saanud isegi terve tunni välja lõigata, kuid pisut vastuvoolu ujuva klassikalise Scorsese puhul tuleb aja leidmisega arvestada, seda enam, et telesarjade kuldajal on maraton-vaatamised muutunud tavaliseks. Ka "Iirlase" puhul on küsitud, miks valiti filmiformaat, mitte ei tehtud seriaali. Scorsese on seda seletanud nii, et filmi puhul on piisavalt loo osi kokku pressitud tajumaks neid tervikkogemusena, mis mitme hooaja peale laiali jaotatuna hajuksid ja kaotaksid mõju.

Ma ei kummarda frantsiise, ent kui ka Scorseset pidada nende osaks, siis kummardan heade aastate eest – aitäh, et selle lõpu ärä nägi. Nähtava koosluse lõpp pole veel tegijate viimane sõna, kõlavatele nimedele omaselt on enamikul asjaosalistest juba rida uusi plaane ees. Martin Scorsesel valmib järgmisel aastal eluloofilm Theodore Rooseveltist Leonardo DiCaprioga peaosas ning edasi FBI algusaastate mõrvajuhtumeid vaagiv "Killers of the Flower Moon", mille peaosades on, üllatus-üllatus, Leonardo DiCaprio ja Robert De Niro. Viimane jõuab enne seda paraku teha osatäitmise ka järjekordses totakas perekomöödias "War With Grandpa", Al Pacino valmistub Michael Radfordi filmis kehastuma kuningas Leariks.

Kas paljudele aasta oodatuim film osutus ka aasta parimaks? Keeruline ja pisut mõttetu on võrrelda lusikat ja kahvlit, kuid esialgse emotsiooni pealt jääb vist "Parasiit" värskema ideega siiski ettepoole.