Gregor Kulla: kuidas mõista klassikalist muusikat? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Gregor Kulla
Gregor Kulla Autor/allikas: Martin Buschmann

Kaasaegne klassikaline muusika tahab jõuda kuulajateni, kuid kuulajad muusikani mitte nii väga, kirjutas Gregol Kulla Müürilehes.

Mind ajendas kirjutama oktoobris toimunud nüüdismuusika festivali AFEKT Tartu avakontsert Tartu Ülikooli aulas. Festivali eestvedajate sõnul on eesmärgiks tuua Eesti publiku ette Euroopa nüüdismuusika keskkond. Festivalist sai osa võtta nii Tartus kui ka Tallinnas. Kavas oli heliloomingut eesti ja jaapani autoreilt: Mari Vihmand, Helena Tulve, Kristjan Kõrver, Märt-Matis Lill ning Toshio Hosokawa. Kõlas nii soolo- kui ka kammerteoseid tippinterpreetide esituses.

Eesti helilooming on maailmas kõrgelt hinnatud vististi paljudele eestlastele teadmata. Hindamatu akustikaga ning ajaloolise väärtusega Tartu Ülikooli aulasse kogunes tervelt kuueliikmeline kuulajaskond. Teoseid kandsid ette flötist Monika Mattiesen, pianistid Kadri-Ann Sumera ja Talvi Hunt, sopran Ksenia Rossar ning Vahur-Paul Põldma jutustaja rollis. Kava ei olnud kõlalt teab mis dissoneeriv, mida tihtilugu nüüdismuusika kontserdilt eeldatakse, vaid veetlev, ent ettearvamatu ning sobis ülikooli aulasse valatult.

Varemgi on märgata olnud, et kaasaegset kammermuusikat mängitavail kontsertidel on kuulajate nappus, millest on ka kirjutatud, kuid pingiread jäävad endiselt hõredaks. Üks põhjus, mille helilooja Helena Tulve tõi välja Est Architecture'i välkloengus, on vähene kokkupuude tänapäevase klassikalise muusikaga. "Kaasaegse arhitektuuriga puutub inimene kokku pea iga päev, kuid kaasaegse klassikalise muusikaga ei puutu suurem enamus kokku mitte kunagi, sellepärast tundub uus muusika võõras ja harjumatu. […] Iga asi eeldab mingit kogemust, et seda mõista. Noorest east saadik söödetakse meile sisse, mis kõlab ilusalt, missugust heli tohib teha, missugust mitte. Klassikalise muusika mõistmine nõuab sellistest eelarvamustest lahti laskmist," sõnas Tulve oma välkloengus. Seetõttu poetakse ka hiljem fraasi ma-ei-saa-aru või see-on-jube! varju ning edaspidise mõistmise sirge kipub olema langev. Kas peab siis aru saama? Muusikaga tahetakse edastada emotsiooni, luua silme ette mõnd pilti või anda edasi mõtet. Arusaamise hoiak pärsib igati muusika nn päris eesmärki. Vaja oleks vaid tahet ja püüdu süveneda ning usun, et igaüks leiab mõttelõnga, mida kontserti kuulates harutada. Muusikateost aitab mõista lühitutvustus autorilt või interpreedilt, st millest teos kõneleb, mida on teoses n-ö huvitavat, mida jälgida ja mis ajendas teost kirjutama.

Jõutakse kuulama meie au ja uhkust Pärti. Tema on Eesti visiitkaart ning sellest tuleneb seos ja äratundmisrõõm, mis ajendab leidma aega, et kontserti külastada. Nii võiks olla ka meie teiste heliloojatega, kuid Pärt jääb tihtilugu ainukeseks nimeks, keda muusikavaldkonnast muidu kauged nimetada oskavad. Samuti kütkestab publikut teoste mastaapsus – sümfoonilise muusikaga kontserti jõuab igatahes kuulama rohkem inimesi kui kammer- või sooloõhtuid, kuid sümfoonilist eesti heliloomingut ei kuule Tartu publik just väga sageli.

Kaasaegset luulet kohtab Tartu linnaliinibussides, kirjandust ja luulet gümnaasiumi kirjandustunnis, (kaasaegne) teatergi on kujunenud äärmiselt menukaks, rääkimata väärtfilmikino Sõpruse ja Tartu Elektriteatri populaarsusest kultuurihuviliste seas. Gümnaasiumi muusikatunnis jätkub kaasaegse muusika tutvustamiseks ja selle kuulamiseks vaid 1-2 õppetundi, mis on ajastuga tutvumiseks liigselt lühike aeg. Süvitsi käsitletakse Bachi, Mozartit, Beethovenit, kuid see-eest jäädakse kaasajale võlgu. Muusikatunni rõhk võiks olla pigem teoste (k.a nüüdis-) kuulamisel ja nende sisu tutvustamisel, mitte heliloojate eluloo käsitlemisel ja teoorial, mille poole muusikaõpe tihti kipub kalduma. Selle tulemusel areneks ehk õpilastel muusikaline vaist ning tulevikus on teoste jälgimine hõlpsam. Muusika õppimine seda kuulamata on kui maalimine värve nägemata.

Teatris või kinos käies, Tõnis Vilu luulet lugedes, võetakse ette üks portsjon korraga ning antakse kas siis teatritükile, luuletusele või filmile individuaalne hinnang, kuid mulle on tundub, et akadeemilist muusikat võetakse kui tervikut – kui ei meeldi nt Veljo Tormise kantaat "Sünnisõnad", siis ei meeldi klassikaline muusika.

Jõuan oma jutuga tagasi kokkupuutumatuse juurde – arvan, et just seepärast ei suudeta läheneda muusikale samamoodi kui teatrile, kinole või kirjandusele. Kuidas seda muuta? Igapäevapildis kohtab tihti Tšaikovski, Mozarti või Debussy' loomingut, kuid muud, sh eesti heliloomet, tihti mitte. Tõesti, Sumera sümfooniad või Pärdi "Berliini missa" Kaubamaja kõlareisse või Tere piima reklaamiklippi ei sobituks, kuid kuulamissoovituseks ERRi uudisteportaali või lühendatud kujul saate "Hommik Anuga" vahelepõikeks küll. Kui klassikaline muusika puudutaks muidu sellest kauget inimest sagedamini, leiaks ta ehk sealt ka midagi meelepärast, mille impulsil avastada uut ja kõnekat.

Suurbritannias hoitakse inimesi kursis klassikalise muusika maailma tegevustega suvel, mil leiab aset BBC Proms – kaheksanädalane klassikalise muusika programm, mis koosneb igapäevastest kontsertidest peamiselt Royal Albert Hallis, Londoni kõige esinduslikumas kontserdimajas. Programmis olevaid kontserte kantakse otse üle kanalil BBC, mis muudab ürituse väga laiahaardeliseks ning kättesaadavaks. Eestis sarnase populaarsusega kontsertsarja ei ole, aga see-eest leiavad üpris sagedasti aset Estonia kontserdimajas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri etteasted. Kontserte saab kuulata Klassikaraadio vahendusel.

ETV on seni kandnud üle Viini Filharmoonikuid, uusaastakontserte ning hiljuti ka Muusika- ja Teatriakadeemia uue saali avamiskontserti. Viimasena mainitu oli ülimalt meeldejääv – esitati Tambergi, Pärdi, Kõrvitsa ja Elleri teoseid. ETVs võiks tihedamini kohata otse-ülekandeid kontsertidest, mis toimuvad Estonia või nüüd ka EMTA uues kontserdisaalis. Seeläbi pälviksid nad rohkem menu ning neid saaksid jälgida ka Tallinnast väljaspool elavad inimesed.

Kirjutan just kaasaegse klassikalise muusika hõredusest, sest kahju on näha, kui paljud säärasest kogemusest ilma jäävad. Iga kontsert ei pea ega saagi meeldida, kuid avastades midagi, mis puudutab, tekib tung leida sarnast. Pileti ostmiseks on tarvilik huvi kuulatava vastu. Huvi tekib harilikult kogemata – ebaharilikus pulmas kaasaegset muusikat mängivat keelpillikvartetti kuuldes, juhuslikult autos Klassikaraadio sageduse peale ära eksides, mõnest ajalehest ajaviiteks kontserdiarvustust sirvides või võib-olla isegi antud artiklit lugedes. Levinud on arusaam, et kaasaegne muusika kaasab karjumist, meloodiajoone puudumist, ulatuslikku disharmooniat, kuid see pole enam valdav.

Nüüdishelikeel võib olla niisamuti meloodiline, konsoneeriv ja ilma kaasaegseteks peetavate mängutehnikateta. Võtame või näiteks artiklis mainitud Arvo Pärdi, kelle 1976. aastale järgnevas loomingus on jälgitav meloodia, harmoonia ja vormiliselt selges liinis kulgemine; või festivali AFEKT Tartu Ülikooli aula kontserdi, kus kasutati küll kaasaegseid mängutehnikaid, kuid suurem hulk teoseid oli võrdlemisi tonaalsed.

Peavoolumeedia, sh televisioon võiks tunda suuremat huvi oma maa muusika tutvustamise vastu, st tuua muusika argipäevapilti – saadetesse, uudisteportaalidesse –, vaid nii on võimalik eestlastes klassikalise kaasaegse muusika (k.a eesti heliloome) vastu huvi äratada. Loodan, et tulevikus jõuab meie muusika ka muidu sellest võõraks jäänud inimeste meelele ja keelele!

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: