Arvustus. Darwinlike jõudude ja dostojevskiliku alge kogum ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Aleksei Salnikov
Aleksei Salnikov "Petrovid gripi küüsis"

Uus raamat

Aleksei Salnikov

"Petrovid gripi küüsis"

tõlkinud Erle Nõmm

sari "Punane raamat"

Tänapäev

Mõni aeg tagasi muutus populaarseks termin "maagiline realism". Seda pruugiti peamiselt Gabriel García Márquezi tekstidest juttu tehes. Vaat, Aleksei Salnikovi romaan "Petrovid gripi küüsis" kuulub tões ja vaimus ka sinna maagilisuse ja realismi valda. Loed, loed, alul on kõik realistlik, esimene peategelane Petrov-vanem põeb grippi, sõidab trollibussis, seejärel satub sõber Igoriga joomatuurile mööda juhututtavaid ja pärisvõõraid ning korraga tajud, et kõik on kuidagi teisiti, kummaline. Nagu oleks just sama maagiakuppel langenud olmerealismi ja kirjeldatud argiasjade peale.

Salnikov annab edasi juhuslikke kõnekatkeid, mis kuuldud näiteks trollis või mujal omesituatsionides, ei tee seda proosa loogika järgi, tekst oleks nagu üles ehitatud luule põhimõtetel. Kui terav pilk, kui täpsed tähelepanekud! Kõik tundub kuidagi korrapäratu, ent see korrapäratus veab lugeja lõksu, kus tal on arvatavasti päris mõnus olla. Episoodilt episoodile kasvab absurdsus ning see pakub elamuse. Tõeliselt originaalne, ei tule meelde, et oleksin midagi varem seesugust lugenud. Kirjandusse andunule ehtne maiuspala, ehk teistele natuke raskevõitu.

Süžee on lihtne, see on üldse tagaplaanil. Teksti kannab jõuline kirjeldus, nii konstrueeritakse imepäraselt skisofreeniline olukord. Alul põeb grippi autolukksepp Petrov-vanem, seejärel tema lahutatud abikaasa, raamatukoguhoidja Petrova, kellega nad ikka elavad koos. Lahutatud ja koos! See seik iseloomustab hästi kogu romaani – ühtaegu nii, samal ajal ka teisiti.

Korraga ei ja jaa, see ongi kunst. Kolmandana põeb grippi nende poeg Petrov-noorem. Lihtne, eks ole? Ent selle lihtsuse all peitub tõeline müsteerium. Jah, romaani pealkiri ei luiska, ent jätab ütlemata, et gripp kasvab hullumeelsuseks, mängus on tapmine, ausalt öelda, ei saanudki aru, kas on kujutlus, metafoor või "päris". (Ehk mõni lugeja ütleks oma arvamuse?) Süžee on ringikujuline, jutt jõuab algusesse tagasi. Tekst meenutab uroborust, oma saba õgivat madu või draakonit. Uroborus sümboliseeris vanadel kreeklastel teatavasti täiuslikkust, lõpmatust ja tarkust. "Petrovides" on lõpmatu hulk allusioone, näiteks hiljutisele popkirjanikule Venedikt Jerofejevile, ikka veel hinnas ulmekirjanikele Strugatskitele ning: Wolandile, ilma kelleta ei kujuta vene kultuuri enam ettegi ning kes ei kujuta endas ei rohkemat ega vähemat kui Stalinit, Mefistofelest ja Jeesus Kristust kokku.

Tegelaste seiklusrikka joomatuuri kirjapaneku eeskujuks on olnud niisugune modernismi tippteos nagu James Joyse´i "Ulysses". Tol teosel on paralleele "Odüsseiaga", need on samuti "Petrovidesse" kaasa tulnud. Kuskil tekstisügavuses ilmutuvad Vana-Kreeka müüdid, nõnda et paha ei tee neid tunda. Eriti lugu surnute kuningriigi valitsejast Hadesest ja tema naisest, viljakusjumalannast Persephonest. Niisiis, tegelikult ehtne ja keeruline tarkuseraamat! Ent eruditsiooni ei demonstreerita pealetükkivalt ja edvistavalt, vaimsus pudeneb tekstist välja märkamatult.

Arutletakse palju poliitika ja filosoofia üle, selles vallas näidatakse üles märkimisväärseid teadmisi (siit ka mu arvustuse pealkiri, autor kasutab seda iseloomustamaks Petrov-vanemat), ent autor esitab ainest kommunaaltõdede kastmes. Autori kandvaim suhtumine Vene tänapäeva on iroonia, isegi must iroonia. Päris tumemust. Aga selle irooniaga kirjeldab Salnikov ka tegelasi ning see on kole naljakas. Alatasa turtsatad lugedes naerma. Iroonia on looritatud näärimeeleollu, aastavahetus on kohe tulekul. Eestlasele võiks öelda, et nalja on tehtud jõulumeeleoluga, ent teatavasti on õigeusklikel jõulud pärast 1. jaanuari, aga selle romaani tegevus käib detsembris, nullindatel Uuralite miljonilinnas Jekaterinburgis, Sverdlovski oblasti pealinnas. Tagasivaated ulatuvad läinud sajandi 80-90ndaisse, et selgitada tegelaste elulugu.

Ohtralt tuleb ette pummeldamist, peategalased kohtuvad juhutegelastega ja see toimub täiesti ettearvamatult. Dialoogidega avatakse kogu Vene mentaliteet: arvustades varastamist, varastatakse ise, arvustades joomist, juuakse ise, tänavate räpale antakse samuti oma panus, ja ehk peamine: kritiseerides võimu (nimeliselt Putinit!), käitutakse võimurite moodi.

Eks maagilisuse kõrval hindame kirjanduses sedagi, kui elule on täpselt pihta saadud. Usun, et eestlasele tundub Petrov-vanema sõber Igor autori fantsaasiana. Minul tuli Moskvas elades selliste inimestega, keda Igor kujutab, tihti kokku puutuda. Nad tulevad külla ka siis, kui sa neid viisakalt tõrjud. Nad trügivad oma viinapudeli ja muu kostiga su uksest sisse isegi, kui sa neid jõuga tagasi lükkad. Ja samas on nad heatahtlikud ja rõõmsad. Meie luterluse baasil kujunenud individualistlikus ühiskonnas ei kujuta seda hästi ette, meil on niisugune käitumine vastuvõtmatu, ent kollektivistlikus sootsiumis täiesti tavaline. Ja Salnikov kirjeldab seda mõnusalt ning taas irooniaga, pruugib ka väljendit, mille mina panin oma arvustuse peakirjaks.

Viskasin pilgu ka venekeelsele algtekstile, nii palju, kui ma seda interneti kaudu leidsin. Salnikovi võimas, vastupandamatu stiil on edasi antud adekvaatselt, kujutan ette, et see oli tõlkijale Erle Nõmmele ränk töö.

Ilmselt tuleb meilgi gripihooaeg. Soovitan seda põdeda, käes "Petrovid gripi küüsis". Tegemist on varem luuletajana nime teinud Salnikovi debüüdiga proosas, teos on pärinud rohkelt Venemaa kõrgeid kirjandusauhindu, kaasa arvatud ehk kõige presiižsema, nimelt Rahvusbestselleri.

Nüüd räägin endale vastu. Ühes eelmises artiklis tõdesin, et pole tähtis, kus autor elab, see teadmine on parasiitinformatsioon. Juttu oli siis Tallinnas elavast režissöörist Anna Parmasest ning tema filmist "Teine naine".

Levitan siis veidi parasiitinfot.

Leidsin internetist intervjuu, milles 1978. aastal sündinud Aleksei Salnikov räägib oma sünnilinnast Tartust, kus ta elas Ropkas Kuu tänaval kuueaastaseks saamiseni, siis kolis ema koos pojaga Uuralitesse, ent poiss käis veel 11aastaselt Tartus.

Sünnilinnast mäletab Salnikov Kuu tänava kastanipuiesteed, tammesalu mujal, uisuvälja, mida koos vanaemaga kõrgelt vaatas. See on ju Toome tenniseväljak, kuhu talvel valati tõesti liuväli ning pisike Aleksei on koos vanaemaga olnud Toomkiriku varemete ees. Veel mäletab ta  eesti muinasjutte, mida lasteaias talle ette loeti (nimeliselt Eno Raua), aga ka raudtee ja üht teist raamatukogu, milliseid külastades teda lihtsalt kaasa võeti.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: