Arvustus. Põhja Konn, ENE, Estonia, Netflix ja Händel ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Põhja Konn
Põhja Konn Autor/allikas: Silver Tõnisson

Uus plaat

Põhja Konn

"Hetk. Inspereeritud Tüürist" (ise välja antud)

9/10

 

Juba vanarahvas teadis öelda: plaati hinda kaane järgi. Põhja Konnale võiks sel juhul kohe maksimumpunktid kätte jagada. Bändi 2015. aasta omanimeline debüüt on ilmselt üks kaunimalt kujundatud kodumaiseid albumeid. Toonasest mustvalgusest hoopis erinevates rohelillades toonides "Hetk" püüab samuti kohe pilku. Köitvad visuaalid on õnneks vaid ansambli põhjalikult läbimõeldud kontseptsiooni ja märkimisväärsete muusikaliste ambitsioonide jäämäe tipp.

Debüüdil kummardati tekstide kaudu Eesti luuleklassikale: Lydia Koidula, Juhan ja Jakob Liivi, Karl Ristikivi, eelkõige aga Betti Alveri pärandile. Seekord viitab sügavaima kummarduse suunda juba pealkiri. Helilooja Erkki-Sven Tüür on kirjutanud ja tema legendaarne progerockiansambel In Spe ka varem esitanud mitut plaadi lugu. Lisaks Tüürile endale löövad kaasa Jaan-Eik Tulve juhendatud vanamuusikaansambel Vox Clamantis, Estonian Cello Ensemble ja Vanemuise orkestrandid.

Tüürist enamgi tundub Põhja Konna mõjutuste keskmes olema Ruja. Sarnaselt neile seostatakse Konna progressiivse rockiga, kuigi tegelikult ei lasta end kinni jääda ega põlata ära ühtki stiili. Uks lüüakse lahti valju mürakaga ja juba avaloos "Avamäng 2020" kõlab bänd rajumalt kui kunagi varem. "Ei ole paremaid, halvemaid aegu / pigem on pidevalt error ja kaos / mööduks see hetk, milles viibime praegu / niikaua ootame vaguralt paos," kõlavad solisti ja klahvpillimängija Valter Soosalu kirjutatud ootamatult päevakajalisena mõjuvad sõnad.

Peamiselt kulgeb Konn siiski jätkuvalt Eesti luuleheeroste toel: seekord leiavad kasutust Doris Kareva, Leelo Tungla, Hando Runneli, Artur Alliksaare ja Peep Ilmeti tekstid. Rõhutatud eestimaisus tuleb sellise luulevalikuga paratamatult kaasa. Kohati tundub, et bänd võtab end liigagi tõsiselt. Kõige igavamaks jäävad sirgjoonelisemad paatoslikud palad, mis tunduvad sobima laulupeole paremini kui rockalbumile. Põnevaim leid rahvuslikest paladest on puhtalt Vox Clamantise ja Estonian Cello Ensemble'i esitatud, võrreldes ülejäänud albumi mastaapidega oma kaheminutises kestuses minimalistlikult ja samas võimsalt mõjuv "Isamaa".

Tekstidega võrdselt või enamgi püüavad tähelepanu instrumentaalosad. Ligi neljakümne muusikuga loodud helimaastikud on suurejoonelised ja kütkestavad, hoolikalt läbi komponeeritud ja kvaliteetselt produtseeritud. Oma koha on leidnud viiulid, tšellod, kontrabassid, metsasarved ja veel tosin pilli. Vahele jagub muljetavaldavaid kitarripartiisid vendadelt, ka Lexsoul Dancemachine'is pillivatelt Jürgen ja Kristen Kütnerilt. Nii kulgeb album vahepeal pikalt vaid instrumentaalselt. Rockilikku poolt esindab bändi esitatud "Pillimees on alati tragi", Estonian Cello Ensemble saab täismahus särada "Päikesevenes" ja "Antidolororsumis".

Viimased kaks pala vältavad kokku ligi veerand tundi. Just siis, kui hakkab tunduma, kas ehk plaat enda ambitsioonide, mõjude ja muusikaliste suundade käes natuke liiga laiali ei valgu, venima ei hakka ning kuulaja külalislahkust ära ei kasuta, saabub aga bändi julgeim katse, hiphopiga flirtiv muusikaline deliirium "Hetk". Koos "Üksi olemise hurmava õõvaga" üks kahest Henry Kõrvitsa kirjutatud sõnadega loost on kui mõtteline jätk Genka ja Paul Oja palale "Jeesus Presley". Teate küll: "ma olen ka kõik need Shakespeare'id, Jobsid ja Disneyd / Jeesused, Lennonid, Gandhid ja Presleyd / Pärt, Trevor, ZA/UM ja Turovski / Heisenberg, Sirp, Smaug ja Bukowski".

Kõrvits ja tema teksti omamoodi protoräpina lugev Soosalu ei hoia end rohkem tagasi, võttes justkui kokku plaadi mõjutuste laia kaleidoskoopi: "ENEd, ENEKEsed, Osho, Nastja, Pauksoni ja Mirabilia, Loomingu raamatukogu ja Bret Easton Ellis / Estonia balletid, Netflixi dokid ja Megadrive'i 8-bitised mängud, Köhleri ja Hesse: kõik ma ära händlind / kuuland ühest klapist Bathoryt, Kukemurus Bart Avi, kodus Bartoki, Schubertit ja Händlit". Taustal kõlav kompositsioon, tšellod ja koor jätavad plaati lõpetavaks, sisuliselt sobivaks, aga pärast säärast kõrgpunkti koguni liigse väljajuhatusena mõjuvaks jazzilikuks "Uueks ja vanaks" õhku ahmima - ja hetkeks on Põhja Konn maailma parim bänd.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: