"On olnud erakordne aasta," tõdes Pärt Uusberg. "Aga ma ei ütleks, et minu elu erineb niivõrd mõne teise eluala esindaja omast, ma lihtsalt olen teinud oma eriala valiku." Hommik algab tal muusikakirjutamisega ja tellimustööde täitmisega, õhtutundidel on kooriproovid. Aga esineb ka perioode, kus rõhk langeb ühele või teisele poole.

Uusberg ütles, et lõppev aasta, mis mõnes mõttes hooajana algas juba 2018. aasta sügisel, ja kuhu mahuvad muuhulgas "Kiituselaul" Voces Musicalesele ning Arvo Pärdile pühendatud "Keldi palve", on muutnud teda küpsemaks.

"Nii nagu me inimesena muutume, nii muudavad kogemused ka helikeelt," sõnas Uusberg.

Juttu laulupeole viies küsis saatejuht Joonas Hellerma, miks on meil nii, et laulukaare all saame oma ühtsustunde kätte, aga muidu see vajub laiali.

"Juhatada iseenda teost ühendkooriga, mis saaks veel ilusam olla," lausus Uusberg, "aga minu jaoks kõige ilusamad laulupeod olid lapsena, kui tulin Raplast ja ööbisin kooli põrandal, ja just see kasvatas ühtsust. Minu meelest laulupidu ei ole ainult muusikaline nähtus, vaid see ühtsuse tunne tekib ka koos oldud ajaga." Uusbergi hinnangul enim ühtsust kogevadki rühmad, kes tulevad laulupeole mujalt Tallinna.

Kaare all muusikaga esile kutsutavat ühtsust nimetab Pärt Uusberg aga lausa religioosseks. "Usku propageerimata on inimesed ise saavutanud laulupeol sellise jõu, et iseenda ego lahustub," hindas helilooja.

Oma laulupeoteosest "Igaviku tuules" rääkides mainis Uusberg, et helilooming ongi see koht, kus tema otsib sidet igavikuga. "Ka muusika tekstide, luule kaudu on võimalik otsida kontakti sellega, mis argiruumi ei mahu," lisas helilooja. "Minusuguse tüübi jaoks argipäev on üldse kurnav nähtus ja ma otsin sellest kogu aeg väljapääsu, et oleks vaimses mõttes rohkem õhku hingata."

"Teiseks on heliloome juures tähtis mäng," märkis Uusberg. "Vahel tunnen, et seesama väike Pärt, kes mängis legodega Itaalia-Saksamaa poolfinaali jalgpallis, see kirjutab nüüd muusikat." Talle meeldibki peas mängida ka erinevaid ajamänge.

"Meeldib teha tulevikukavu, aga samas olen ma ka see tüüp, kes üha enam vaatab nostalgiliselt lapsepõlve ja tunneb aja kadumise kurba ilu," nentis Uusberg. "Minu jaoks küsimuste küsimus ongi meie ajalikkus. Teoreetilise tasandil mul lahendus olemas, aga praktiliselt ma ei ole suutnud leppida surmaga kui nähtusega. Ma olen kohanud üht inimest, kes on öelnud, et surma ta ei karda, see oli Veljo Tormis, ning see juhtus tema päris hilises vanuses."

Uusberg rääkis ka valu maandamisest muusikaga. "Kunagi oli looming seotud isegi armuvaluga," muheles Uusberg. "Need olid ikka väga valusad kogemused selles vanuses, kui ma just alustasin heliloominguga tegelemist ja vahel ei olnudki muud ravi kui muusika kirjutamine. Aga laiemalt võttes paneb muusikat kirjutama sellesama ajalikkuse paratamatusega silmitsi seismine, isegi äng, millega inimesed on kunstivallas tegelenud aegade algusest peale. Ja kui oled natuke tundlikum tüüp, siis see ajalikkus muudab su üsna ärevaks. Mind on muusika kirjutamine tõesti rahustanud. Mõni on mulle öelnud, et tajub mu muusikas rahu, tegelikult on see ikka niipidi, et helilooja kirjutab kõigepealt iseendale."

Lähenevaid jõule nimetas Pärt Uusberg eestlaste jaoks seguks kristlikust traditsioonist ja Eesti loodusest. "Kui need asjad kokku panna, on see täiesti siiralt pühalik aeg."