Krista Aru toob ära Tammsaare ilmeka tsitaadi aastast 1927: "Vähesed tunnevad huvi intensiivsuse ja süvenemise vastu, aga igale uuele moele või lipukirjale joostakse järele kinnisilmi ja ummisjalu. Ning seda kõike aina euroopluse tähe all." ¹  

Kuid kahe suurmehe kokkupuudetest võiks rääkida hoopis pikemalt. 

Meenutaksin veel kord pagulasmemuaristi Leonid Treti hinnangut, mille tõin ära äsjases Krista Aru suurteose arvustuses.²

"Muide, Tammsaare austusaluseks meie poliitikute seas oli Jaan Tõnisson, kelles ta nägi otsest vastandit K. Pätsile. Ta imetles J. Tõnissoni tema aususe ja idealismi pärast. Tammsaare silmis oli J. Tõnisson üks väheseid meie riigimeeste seas, kes oma tegevuses oli juhitud üksnes rahva hüvedest ja kelle omakasupüüdmatus seisis väljaspool igasugust kahtlust."³

Tõsi, Treti meenutustes on mitmeid melodramaatilisi liialdusi, kuid eeltoodut tahaks siiski uskuda. Kuigi Tammsaarel oleks olnud piisavalt põhjust Jaan Tõnissonisse hoopis jahedamalt suhtuda.

Juba noorel kirjanikul oli võitleva rahvajuhiga mitmeid vastasseise ja konfliktilaadseid põrkumisi.

Postimehe toimetajana võttis Jaan Tõnisson kätte ja kirjutas Tammsaare pikemale jutustusele "Ärakadunud poeg" (1900) hoopis uue lõpu (ja nii on AHT Kogutud teoste aastal 1978 ilmunud 1. köites kümme lehekülge Tõnissoni teksti!). Siin on Tõnissoni süüdistatud omavolis, kuid on ka väidetud, et tsaaritsensuur poleks algset terava baltisakslaste vastu suunatud tendentsiga lõppu (mis küll pole säilinud) lihtsalt läbi lasknud (rahvastevahelise vaenu õhutamine!), ja nii oli uue lõpu lisamine vaid toimetaja sundkäik.

Jaan Tõnissoni kuulsat ülesastumist ühe noore Tammsaare (Anton Hanseni) üliõpilasnovelli puhul on aga meenutatud nii: "Tore moment juhtus, kui ilmus A Tammsaare "Noored hinged", kus tüdruk andub omal soovil noormehele. Vaat niisugune asi ei mahtunud Tõnissoni hinge! Veelgi vähem võis ta sallida, et sellest kirjutatakse ja ei kurjustatagi.

Mäletan siis, kuidas ta Eesti Kirjanike Seltsi koosolekul võttis sõna ja suuresti pahandunult seletas, kuidas selle teose keel olevat "nagu nüri saega puulõikamine". Ning siis kõneles sisust ja ütles laia ärevusega: "Ütelge minule Eestis üks naine, kes tuleb, käed laiali, mehe juurde ja ütleb: säh!" See tõi saali tormiliselt lõbusa tuju, aga Tõnisson raius kui rauda, et nii ei tohi raamatuid kirjutada."⁴

Meie kirjandusloos on palju kordi korratud, et Noor-Eesti rühmitust (millele lähedal seisis ka Tammsaare) ründas ägedalt vanameelne või lausa tagurlik Postimehe ringkond eesotsas Jaan Tõnissoniga. Aga tagasivaates tundub see vastasseis hoopis viljaka kultuurikonfliktina, millest lõpptulemusena võitsid mõlemad pooled. Juba Hugo Raudsepp küsis paradokslikult: "Aga kas eetiliselt oli mingisugust vahet Tõnissoni kõnede ja juhtkirjade kõrgepinge ja Suitsu "Elu tule" paatose vahel?"⁵

Ka Tuglas on oma mälestustes jaganud Tõnissonile tunnustust, mida nõukogude aja uustrükkides küll oluliselt kärbiti. 

Aga kõige otsesem "kokkupuude" Jaan Tõnissoniga leidis aset Tammsaare isiklikus elus aastatel 1907-10, mõnda aega püsinud armastuskolmnurgas Tammsaare – Hilda Lõhmus – Tõnisson.

Noort Hildegard (Hilda) Lõhmust (1890-1976) on nimetatud meeldiva iseloomuga sarmikaks neiuks. Tutvus noore kirjanikuga toimus sügisel 1907, koos käidi kontsertidel ja Emajõel sõudmas.⁶ 

Edasisest on pajatatud järgmist: "Samal ajal oli ka "Postimehe" toimetaja Jaan Tõnisson neiusse armunud. Algul oli neiu viimase austusavaldusi kaunis kergelt võtnud ja jätkanud suhtlemist Tammsaarega. Kord oli neiu oma ajalehetoimetajast austajale koguni Tammsaare ärklitoa akna alla kohtumise määranud. Aknast ta siis koos Tammsaarega jälginud, kuidas tema austaja kärsitult neiut ootab."⁷

Lõpuks otsustas Hilda siiski abielluda Jaan Tõnissoniga. Esitagem Mart Laari arvamus tema raamatust "Eesti suured armastuslood": "On väidetud, et Hildat pani Tõnissoni valima rahaline kaalutlus ehk turvatunne, mida Tõnisson pakkus. Nii see siiski polnud, vahest oli Tõnisson lihtsalt mehelikum kui mõni teine."⁸

Kuidas asi päriselt oli, selle üle võiks küll vaielda. 

Tammsaare usaldusisik Bernhard Linde on kinnitanud: "Hoolimata kogu oma diskreetsusest neis asjus, laskis A. H. T. hiljemgi täitsa selgelt märgata, et see platooniline romaan [Hilda Lõhmusega] oli jätnud temasse sügavamad jäljed, kui seda esialgu võis oletada: Tallinnast kaasatoodud kerge ja veidi frivoolselt üleolev suhtumine naistesse sai lisaks pessimistlikumaid alatoone õilsamagi-kujuliste naiste suhtes."⁹

Muidugi, Tammsaarel oli teisigi õnnetuid naissuhteid. Ülikoolipäevade kiindumus Anette Mikkelsaar suri tuberkuloosi. Lucie Martna ei jõudnud Tammsaare abieluettepanekut ära oodata ja kihlus teisega. Leeni Ploompuu abiellus soomlasega.¹⁰ Sellest kirjutab Maarja Vaino oma uurimuses "Tammsaare irratsionaalne poeetika". Ka Vaino nimetab AHT abielu otsesõnu õnnetuks (lk 26).

Abikaasa Käthe Hansen oli võimukas, sünakas ja ülinõudlik matroon, väidetavalt Juhan Smuuli "Polkovniku lese" prototüüp, kes samuti ilmselt andis kirjaniku naistüüpidele "pessimistlikke alatoone". Aga ehk vaatab mõne tema naistegelase tagant just Hilda Lõhmuse vari. 

Tõepoolest, Jaan Undusk on Tammsaare puhul leidnud, et "...tema armastuse teemast lausa kubisevas loomingus pole ühtegi õnnelikku abielu (...). Tammsaare leiab justkui alati põhjuse armastuse nurjamiseks. Vist mitte ühelgi juhul ei saa öelda, et armastus läheb Tammsaare teostes korda. Millele võib paradoksi korras lisada: sest Tammsaarele ei lähe korda mitte midagi peale armastuse."¹¹

Siit võiks edasi filosofeerida ja arutleda Tammsaare loomingut läbiva irratsionaalsuse üle, millest Maarja Vaino on kirjutanud terve soliidse uurimuse. Kas ei võinud siingi olla eraelulised juured? Minu üheks lemmikaforismiks AHT mõttevaramust, mis meenub mulle vahel just eraelulistes pingeväljades, on järgmine: "Inimesel on üldse rohkem annet mitte aru saada, kui aru saada" (artikkel "Arusaadavast ja ebaarusaadavast kirjandusest", 1936). Aga kirjaniku eraelu ja loomingu liigsel seostamisel on ikka oht libiseda lihtsustustesse, kasvõi näiteks vulgaarfreudismi.

Igatahes, kui Tammsaare tõepoolest kiitis Jaan Tõnissoni sel viisil, nagu algul tsiteeritud, siis näitab see tema suuremeelsust ja laia joont. Mõnigi mees tunneb pärast sääraseid kibedaid elukogemusi lausa elu lõpuni väiklast vimma või haudub koguni kättemaksumõtteid, Tammsaare aga oli sellistest madalatest kirgedest vaba. Ta oli tolerantne filosoof ka eraelulistes küsimustes.

1 Krista Aru, "Jaan Tõnisson – rahvajuht ja riigivanem", II köide, Rahvusarhiiv, Tartu 2019, lk 596
2 ERR Kultuuriportaalis 16. 01. 2020 avaldatud artikkel "Arvustus. Jaan Tõnissoni suurejooneline lähivaatlus Krista Arult"
3 Leonid Trett, "Tammsaare, nagu teda tundsin" – Mana nr 52, 1983, lk 51
4 Rasmus Kangro-Pool, "J. Tõnisson rahvusaate õhutajana" – koguteoses "Jaan Tõnisson töös ja võitluses", Tartu 1938, lk 167
5 Hugo Raudsepp, "Mait Metsanurk ja tema aeg", 2. trükk, Ilmamaa, Tartu 2013, lk 120
6 Heino Puhvel, "A. H. Tammsaare elu ja looming aastail 1878–1922", Eesti Raamat, Tallinn 1966, lk 213
7 "Mälestusi A. H. Tammsaarest", koostanud Eerik Teder, Eesti Raamat, Tallinn 1978, lk 89
8 Mart Laar, "Eesti suured armastuslood", Varrak, Tallinn 2017, lk 82
9 Bernhard Linde, "A. H. Tammsaare oma elu tões ja õiguses", Ilmamaa, Tartu 2007, lk 23
10 Maarja Vaino "Tammsaare irratsionaalne poeetika", Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2016, lk 24. 
11 Jaan Undusk, "Eesti kirjanike ilmavaatest", Ilmamaa, Tartu 2016, lk 431