Eesti Vabadussõja ajalugu I, II
Peeter Kaasik, Lauri Vahtre, Urmas Salo, Ago Pajur, Tõnu Tannberg, Hellar Lill, Toomas Hiio, Toe Nõmm, Taavi Minnik  

Kas see raamat pakkus teie jaoks midagi uut?

Mulle tundub, et seal ühtteist uut küll on. Teil Eestis on ju viimastel aastakümnetel Eesti ajaloo uurimine ja ka Eesti Vabadussõja uurimine läinud tugevalt edasi. Mulle on vana tuttav vanem Eesti ajaloo raamat, mis ilmus kolmekümnendatel ja uustrükk tuli nüüd uue iseseisvuse ajal. Neid võrreldes peab ütlema, et vahe Vabadussõja käsitlemisel on väike. Aga muidugi on uues raamatus tulnud ühtteist juurde, näiteks Vabadussõja ajal taustaks käinud välispoliitika.

Teose kallal on üheksa ajaloolast aastaid töötanud, kas see paistab ikka välja ka?

See on suur töö olnud ja ma ei taha kritiseerida, kas siin on liiga palju ajaloolasi töös olnud, aga Eestile on tüüpiline, et võetakse suurelt ette ja on palju autoreid. See mind natuke häirib, sest tervikpilt oleks parem, kui oleks vähem autoreid või üks autor.

Aga head asjatundjad on kirjutanud ja nad pakuvad uuemate uurimuste tulemusi. Väga hästi on näiteks esimeses peatükis välja toodud, mida Vabadussõjast on varem ilmunud, kuigi see ei paku võibolla laiale lugejaskonnale huvi.

Mulle tundub, et Vabadussõja teema ei ole Eesti uue iseseisuvuse ajal olnud nii populaarne kui näiteks Teine maailmasõda.

Millegipärast see vist nii on ja sellepärast seda raamatut oli ilmselt vaja. Ajalugu on lugu, lugu peab jutustama, kuidas lugu jookseb? Mis laadis on "Eesti Vabadussõda" kirja pandud?

Oht on mitme kirjutaja puhul, et raamat ei suju. Minu meelest seda ohtu on siiski välditud. Hästi kirjutatud, aga üks puudus on: puuduvad viited allikatele. Seda on autorid ka ise raamatus tunnistanud, ja tegemist ongi ju poolteadusliku teosega. Minu kui ajaloolase jaoks olnuks need äärmiselt huvitavad, aga ma tean, et ka Soomes on olnud selline arutelu, kus tavalugejad kritiseerivad, kui on liiga palju allmärkusi ja viiteid.

Raamat ongi mõeldud laiale lugejaskonnale, ma saan aru.

Jaa, kuna Vabadussõda on Eesti ajaloos nii oluline, siis on ainult hea, kui laiem lugejaskond seda raamatut loeks. Aga: kaks köidet kokku teeb 1100-1200 lehekülge. Isegi ajaloohuvilisi inimesi võib see maht pelgama panna. Ma ei tea, kas noored võtavad nii paksu raamatu ette?

Iseenesest see on hämmastav, et Vabadussõjast on räägitud üsna vähe. See on ainus sõda, mille eestlased on võitnud, nüüd on sellest sada aastat, see kõik peaks teemat praegu hoidma ülal nii, et me läheme uhkusest lõhki. Kuidas tundub eestlaste omaajaloo tunnetamine teile, kes te käite siin teiselt poolt lahte?

Seda on näha, et eestlane on uhke iseseisvuse üle ja parem uhke ollagi, sest iseseisvus on tähtis asi. Tavaliselt nii ongi, et kui riik või rahvas vahepeal kaotab iseseisvuse, siis seda tähtsamaks ja kallimaks see muutub. Sellepärast on ainult hea, kui Vabadussõjast ja lähiajaloost kirjutatakse.

Tulles tagasi raamatu juurde, siis lahinguid on laia lugejaskonna jaoks isegi liiga üksikasjalikult kirjeldatud. Aga eestlased on lugejarahvas, nii et võibolla ei ole see liiast.

See on küll selline välismaa inimese ettepanek, aga minu meelest võiks ilmuda ka tavalugejale ka 300-leheküljeline Vabadussõja ajalugu -- ja selle võiks siis tõlkida ka inglise keelde.

Välismaa lugeja, jah, ei loeks vist 1200 lehekülge väikeriigi ühe sõja ajaloost. Teie olete küll Eesti ajaloo asjatundja, aga kui võttagi välismaalase pilgu läbi, on see raamat ja see sõda üldse huvitav? On sel ka mingi globaalne tähtsus?

Globaalselt see ei ole kuigi tähtis, sest ka Soome kodusõda ei ole pakkunud eriti välismaal huvi. Kuigi ka seda sõda uuritakse siiani, tehakse pisemaid spetsiaaluuringuid. Kodusõda on muidugi alati traagiline. Teil oli selles mõttes parem, teil mindi ehitama oma iseseisvust juba siis. Meil oli küll 1918 sajapäevane sõda, aga tegelikult rahvas ühines alles 1939. aasta Talvesõja tagajärjel. Teil on teine olukord.

Jah, aga meil oli jällegi see pool sajandit katkestust vahepeal.

Teil oli katkestus, jah, aga seda enam tahetakse ka Vabadussõjast jälle kirjutada.

Kuidas teile ajaloolasena tundub, oli ju ime see Vabadussõda üleüldse, tundub uskumatu. Mindi Riia alla välja, lahingud toimusid Venemaa alal, lõpuks võideti see asi ära.

Tulemus on tõesti enam-vähem uskumatu. Peame meeles pidama, et teie Vabadussõja ajal oli mitu välismaa tegurit. Olid punased, oli venelaste valgekaart, kellest enamus toetas Eesti Vabariiki, aga mitte kõik, oli Landeswehr ja nii edasi. See ei olnud kuigi selge sõda, ja eriti seda arvestades see lõpptulemus oli Eestile küll ülimalt hea.

See sõda käis ka kolmes osas, ei olnud ühtlane andmine.

Seda kõike arvestades oli tulemus soodne. Eesti armee oli 1919. aastaks juba umbes 80 000 meest, see oli väga tugev. Nõukogude Venemaal oli sõjalis-poliitiline olukord oli äärmiselt raske, sellepärast sai ka Tartu Rahu võimalikuks ja see oli Eestile väga sobiv, sest Eesti oli tugev ja Nõukogude Venemaa oli nõrgem.

Kas me saame ajaloost õppida või tõmmata mingeid paralleele ka tänapäeva: tookord algas sõda mitmete sündmuste kokkulangemisest: Saksamaa poliitikas olid keerulised ajad, nende väed lahkusid Eestist. Venemaa kasutas olukorra ära. Meil endal oli tööliste üldstreik. Kas tänapäeval võib samuti karta, et asjaolude kokkulangemisest võiks taas midagi puhkeda?

See on eriti hea küsimus, sest inimesed ju ei usu halbu asju. Pärast Esimest maailmasõda rahvas oli Euroopas ülimalt õnnelik, et sõda on möödas, kõik arvasid, et midagi sellist enam tulevikus tulla ei saa. Kõik justkui tõotasid töötada selle nimel, et sellist ränka katastroofi ei korduks. Kuidas läks? Kakskümmend aastat hiljem oli Teine maailmasõda.

See on tüüpiline inimesele, et ta vist vaatabki liiga lähedale ja arvab, et ajalugu ei kordu.

Kuidas on nüüd? Ma ei ole paha inimene ega sooviks öelda, et sõda on võimalik. Sõjalis-poliitiline olukord on küll ärev, aga Euroopas see ei ole nii ohtlik, et sõda tuleks. Maailmas siin-seal aga küll, ühtteist juhtub ka praegu.

Ajaloolasena ma siiski ei julge öelda, et Euroopas enam midagi sellist, nagu olid eelmisel sajandil maailmasõjad, ei tule. Kindlasti tuleb, aga millal, seda me ei tea.

Enim vist aitab sõja vastu Euroopas see, et see ei ole kellelegi majanduslikult kasulik.

Jah, see oleks majanduslikult väga ohtlik ka ründajale poolele ja seda keegi ei taha. Aga me teame, et konfliktisuunalisi pingutusi on tehtud. Ent ma ometi usun, et sõja kordumist ei taha praegu ükski riik.