"Nagu pealkiri ütleb - raamat üritabki anda ülevaadet sellelest kanoonilisest luulevormist eesti kirjanduses," selgitas Lotman ERR-i kultuuriportaalile antud intervjuus.

"Sonett ise on juba müsteerium. Ta on võib-olla kõige rohkemate reeglitega luuletusvorm. Ette on antud nii ridade arv, silpide arv reas, värsimõõt, riimiskeemid, stroofiskeemid. Kõigi nende reeglite juures on ta Lääne kirjanduses kõige enam kasutatud klassikaline luulevorm."

Ka eesti luules on sonett see vorm, mille juurde on luuletajad alati tagasi tulnud. Lotmani hakkas huvitama, kuidas on Eestis seda luulekeelt loodud ja ruumi täidetud.

Eesti keeles ilmusid esimesed sonetid 19. sajandi viimastel kümnenditel. Algmaterjali kokku kogudes oligi Lotmani jaoks üllatuseks see, kui palju on tegelikult eesti keeles sonette kirjutatud. "Mõtlesin, et võtan aluseks kõik selles luulevormis teosed ja vaatasin selleks läbi kõik eestikeelsed luuleraamatud. Kokku oli umbes 6700 luuleraamatut ja nendest ma leidsin kokku 372 autorilt enam kui 4500 sonetti," kirjeldas Lotman.

Alustas ta sonettide uurimist juba paarkümmend aastat tagasi bakalaureusetööd kirjutades. Doktoritöös püüdis ta tuua igast perioodist välja kõige iseloomulikumad autorid ja nende tähtsaimad teosed.

"Mult on ikka küsitud, et milline on minu lemmiksonett. Naljaga pooleks võib öelda, et minu lemmiksonett on eesti sonett," muigas Lotman.