Eesti Laulu finaali pääsenud palu analüüsisid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateooria õppejõud Aare Tool, Tallinna Ülikooli popkultuuriteooria õppejõud Tõnis Kahu, Tartu Ülikooli kirjandusteaduse doktorant ja endine ERR-i spordireporter Joosep Susi ning tõlkija Mirjam Parve.

Muusikateoreetilise analüüsi viis 12 finaali pääsenud laulu puhul läbi muusikateadlane Aare Tool, kes ütles, et muusikateooria ei tunne žanripiire. "Mul on väga hea meel, et selline pakkumine tuli, sest muidu ma poleks neid kõiki laule kuulanud." Tooli sõnul eristub üks lugu oma jazzilikuma helikeele poolest, kõiki teisi lugusid saab kirjeldada enamvähem samas võtmes. Lugude noodistamisest Aare Tool protsessi käigus loobus, visandades siiski kõikide laulude harmoonilise plaani. "Üks tähelepanek, mille ma tegin juba neid esimesi laule kuulates – Inger, Rasmus Rändvee, ja veel teised, Shira ning ka Laura – on see, et kõigi nende laulude aluseks on neljast akordist, neljast kolmkõlast koosnev järgnevus. See kordub läbi laulu, ka refräänis. Viisi varieeritakse, aga järgnevus jääb samaks," ütles muusikateadlane.

"Huvitav on tõdeda, et enamus nendest lauludest on tehniliselt teostuselt basso ostinato variatsioonid – see tähendab, et bassiliikumine ja sellel põhinev harmoonia jäävad samaks, aga meloodias toimuvad muutused," rääkis Tool. "Kui rääkida üldisest harmoonilisest printsiibist, siis teame, et muusikaajaloos valitses 17.-19. sajandil niisugune muusikaline mõtlemine, mida kirjeldatakse funktsionaalharmoonilise tonaalsusena. Nende laulude puhul seda küll eriti täheldada pole." Praeguses popmuusikas valitseb Aare Tooli sõnul modaalne ehk laadiline mõtlemine, mida illustreerib nimetatud akordijärgnevuses esinev loomulik VII kolmkõla minoorhelistikus.

Popkultuuriteooria ekspert Tõnis Kahu, kes on kuulunud ka Eesti Laulu žüriisse, tõi välja, et tänavusel võistlusel on erakordselt palju ballaadlikku tundlemist, mis võib finaalis muutuda igavaks. "Nende noorte lauljate puhul on siirus lausa dramaatiliselt rõhutatud ja lausa üle surutud. See on võib-olla seotud selliste sotsiaalkultuuriliste tendentsidega ja puudutab ka pedagoogikat, kus noori inimesi julgustatakse järjest enam olema loovad ja ennast väljendama. Ja mitte õppima ära seda, mida vanemad põlvkonnad neile katsuvad sisendada," rääkis Tõnis Kahu. Küsimus on tema sõnul selles, et siiruse edasiandmine nõuab teatavat vokaalset küpsust ja võimekust. "See on päris raske protsess ja seda kommunikatsiooni peab valdama." Poolfinaalides oli Kahu sõnul häirivaid asju, mida ta kuulda ei tahaks – nii ülepingutatust kui ka saamatust.

Kuigi tänapäeval räägitakse palju sellest, et kõik artistid on eriilmelised ja ühisnimetajatest rääkida ei saa, näitas teoreetiline analüüs, et muusikalises plaanis laulud sarnanevad. Seda illustreerib Aare Tooli mainitud akordijärgnevus, millel põhineb veerand finaali pääsenud lauludest.

"Seda sama akordijärgnevust leiab veel ei-tea-kui-paljudes lauludes. Aga kui mõelda klassikalisele muusikale, siis ega selles ei ole midagi erakordset. Kui minna üldistustasemele, on kõik muusikateosed sarnased. Räägime kasvõi sonaadivormist klassikalises muusikas. Me taandame kogu individuaalsuse, mis sinna teosesse on kätketud, ju lõpuks mingisugusele skeemile." Eesti Laulu lugude puhul on tegemist salmilauludega. "Kust see salmilaul alguse sai? Võib öelda, et hiliskeskajast. Eks oma mõtlemise poolest väljendavad nad sedasama traditsiooni, mis on õhtumaises muusikas käibel olnud sajandeid. See mõtteviis on igal ajastul võtnud erinevaid väljendusvorme. Aga põhimõtteliselt – ei ole midagi uut siin päikese all," võttis analüüsi tulemused kokku muusikateadlane Aare Tool.

Tõnis Kahu leidis, et see, mis muusikas uuena läbi läheb, ei sõltu ainult muusikast ja harmooniast. Selle määravad tema sõnul imagoloogiliste suhete kompleksid. Kuidas mingi muusika ennast presenteerib? Kuidas ta käitub meedias? Kuidas ta käitub oma fännidega? Samuti on tänapäeval popmuusikas raske fikseerida ühte peavoolu.

"Isegi kui muusikatööstus teeb näo, et selline asi on olemas. Tal on vaja tekitada kampaaniaid, nagu reklaamikampaaniaid. See on see, kuidas muusikatööstus töötab – uudsuse põhimõttel. See on tegelikult see, kuidas suur osa meie kultuurist üldse töötab. Muusikateoreetiku pilk on selles mõttes kainem, ta leiab üles selle, mis on stabiilset ja korduvat. Aga lisaks sellele toimub veel selline pulbitsev elu, mis puudutab neid kommertslikke, imagoloogilisi ja kommunikatiivseid protsesse. See on kõik see, mida otseselt muusikaanalüüsiga päris kindlaks ei tee," rääkis Kahu.

Aare Tool tõi Eesti Laulu puhul välja hillitsetuse aspekti, mille põhjuseid võib otsida reglemendist: "Seal öeldakse, et laul ega selle esitus ei tohi olla vastuolus seaduse ja/või heade kommetega, ega kahjustada konkursi ega Eurovisiooni lauluvõistluse mainet. Mis see muud on kui teatav enesetsensuur või hillitsetus. Teatud sõnu ei või lausuda, teatud teemasid ei või käsitleda."

Millest Eesti Laulu konkursil aga laulda tahetakse ja julgetakse? Lugude tekste ja nende kujundiloomet analüüsisid Mirjam Parve ja Joosep Susi, kellest viimane märkis kohe alguses ära ülesande problemaatilisuse. "Mingis mõttes me tegeleme siin inimese ilu määratlemisega siseorganite töö kaudu või porilombi kontentanalüüsiga. Isoleerituna või autonoomselt ei ole absoluutselt mõtet neid tekste käsitleda," leidis Susi. Kogu kujundikeel on tema sõnul nende laulude puhul rõhutatult lihtne ja kergesti ligipääsetav.

"Kui vaadata puhtalt temaatilisel tasandil, siis 12st tekstist 11 on kõige traditsioonilisemad armastusluuletused. Ehk siis üks on selline kategooria näiteks nagu Mina, kes vajab teist kategooriat, Sina. Muidu on kõik halvasti. Siin on kerged nüansid ka – näiteks kas Mina või Sina on teinud kunagi minevikus midagi valesti ja nüüd enam ei olda koos, aga ikkagi tahetakse koos olla. Vaadatakse kuidagi tagasi, unistatakse sellest. Ja üks asi on selge – see Sina on otsustavalt muutnud arusaama maailma asjade seisust. Ehk siis kõige traditsioonilisem lüüriline pöördumine," rääkis Joosep Susi.

Mirjam Parve leidis, et paljudes lauludes väljendub ebamäärane tunne kui punktiir, mis markeerib mingit sentimenti, mille kuulaja peab ise enda sisuga täitma. "Vanasti oli internetis selline kirjanduskeskkond nagu Poogen. Seal tegutses ka kriitikuid, kellest ühel oli selline žanrimääratlus nagu – sina minu jätsid maha / nüüd on elu paha-paha. Aga kui mõelda sellele, et luule võiks olla, nagu Eliot ütleb, avangard – need, kes käivad kuskil ees ja aitavad sõnastada seda, mida inimesed tunnevad praegu, kuidagi uutmoodi – seda toimub siin suhteliselt vähe."

Joosep Susi üllatas tekstide puhul see, et metafoorsust kasutatakse võrdlemisi vähe. "Selgelt on ülekaalus selline hüperboolne väljendus, et – absoluutselt iga tee viib Sinuni või Sa oled kogu mu maailm". Puhtalt kujundliku poole pealt on Susi sõnul huvitavamad kaks juhtumit. Üks neist on "Majakad", mille autorite hulka kuulub kogenud laulutekstide looja Aapo Ilves. "See on tekst, mis on läbivalt metafoorne ja kujunditihe. On olemas mingid võltsid majakad ja on olemas ainult üks õige tee. On näha, et see on läbimõeldum ja teksti poeetilisele tasandile on rohkem tähelepanu pööratud."

Mirjam Parve tõi välja, et lisaks "Majakatele", milles figureeris end juba "Tuulevaikse ööga" tõestanud navigatsioonisümboolika, oli sünesteetilise taju ilminguid Uku Suviste laulus "What love is". "Ja päikesetõus on maalitud su hingamise kõlast – vähemalt on seal erinevad tajud ühendatud. Aga üldiselt need sõnad meenutasid mulle väga Audeni teksti "O Tell me the Truth about Love", kus ta mängib just nende kulunud väljenditega," rääkis Parve.

Joosep Susi märkis ära Egert Milderi laulu "Georgia (On My Mind)" ja selle viited eesti luuletraditsioonile. "Mulle tuli meelde muidugi Kersti Merilaasi luuletus kusagilt 1930. aastatest. Luuletuse pealkiri oli "August", mis kirjeldabki ühte augustiõhtut, kus põllutöö on tehtud. See on puhas armastusluuletus par exellence. Ja kohe, kui rakendada mingeid tekstiväliseid teadmisi, on selge, et August on ühtlasi ka inimese nimi, ehk siis on viidatud August Sangale. Egert Milderi tekstis on samamoodi. See võib ühelt poolt olla maiskondlik küsimus, ehk siis viidatakse Gruusiale, aga teiselt poolt on tegemist ka tütarlapse nimega. Ja sõltuvalt sellest, missugust lähenemisstrateegiat kasutada, teksti tähenduslik tasand muutub. Need kaks erinevat lähenemisviisi ei välista kuidagi teineteist."

"Kui me läheneme nõnda, et tegemist on pelgalt armastusluuletusega, siis kõik need tänavad ja kogu ruumiline kirjeldus on tuntavalt metafoorne. Kui läheneda hoopis teistpidi, et tegemist on ühe riigiga, kust on lahkutud, siis sellist lähenemisviisi pole enam võimalik kasutada," rääkis Susi.

Laulutekstide pealiskaudsust võimendab Mirjam Parve sõnul asjaolu, et inimesed väljendavad end võõrkeeles, kus nii kuulajate kui kirjutajate tundlikkus on väiksem. "See meenutas mulle Kalju Kruusa luuletust - "kui ma hakkan laulemaie / come on, baby, light my fire/ siis words don't come easy / vaid tulevad tönkamisi". Mitte ainult süda ei ole murtud, vaid inglise keel on ka natuke murtud," ütles Parve.

Joosep Susi nõustus ja lisas, et vahel lähenetakse tekstiloomele algeliselt selles mõttes, et kirjutatakse seda, mida tuntakse ja mõeldakse, aga kvaliteetse teksti loome tihti nii ei sünni. "Kas need tekstid jätavad mulje siirusest? Jah, tõepoolest, kui üks inimene pöördub teise poole, et – anna mulle andeks, ma olen sulle haiget teinud ja ma olen ise ka katki pärast seda. Mõjub küll siirana. Ja võib-olla siis väga lihtsas muusikalises keeles väljendatult ja laval ka midagi tehes, ühtekokku tekib mingisugune tervik, mis mingile osale vaatajatest, kuulajatest, lugejatest sümpatiseerib. Küsimus on selles, kas on selline käsitööoskus, et seda väljendada või mitte. Kui me vaatame kuulsamaid siiraid luuletusi, siis me näeme, et need on harukordselt keeruliselt komponeeritud, et jõuda sellele mõjususele lähemale. Siirus on keeruline kontseptsioon," leidis Susi.

Vestlusringis selgus, millised Eesti Laulu lood on üles ehitatud lähtuvalt barokkmuusika traditsioonist, kelle laulutekstidest kajab vastu antiigi hääl, kes kasutab Lydia Koidulale omast motiivi ja kuidas pääseda klišeedest?