Kärt Kelder: Freedom Fries festival võimaldab sukelduda eri filmižanrite mitmekülgsesse maailma
Kui kinno minna, siis tundub tavaline, et märulipolitsei eirab oma töös reegleid, naised võtavad elus ohjad enda kätte ning rohkem või vähem pingutatult esineb filmis kandev vaikus, mida täidab kellegi lööv lause. Kõik eelnevalt mainitu võlgneb filmitööstus osaliselt linateostele, mis saavad näidatud 27. veebruarist 4. märtsini Ameerika kultusfilmide festivalil "Freedom Fries".
Elame külluse ajastul, kus on keeruline valikuid teha. Tihtilugu tundub, et oleme juba ühte koma teist näinud ning kõik kordub. Ajal, mil kinodes on filmivalik tohutult lai ning Netflixi mõju inimeste tarbimisharjumustele on tükk aega Hollywoodi jalgealuse kõikuma pannud, tundub Ameerika klassika ning avangardse videokunsti vaatamine justkui värskendav sõõm, mis aitab meenutada filmi kunstilist ja aegumatut väärtust. "Freedom Fries" võimaldab seega oma selektsiooniga vaatajal sukelduda eri filmižanrite mitmekülgsesse maailma. Esindatud on politsei-, dokumentaal-, õudus-, eksperimentaalfilm kui ka draama ja road movie ja seda erinevatel kümnenditel.
Märgilised on kõik valitud linateosed juba kasvõi seetõttu, et filmide mõjust ei ole puutumata jäänud isegi need, kes pole filmi otseselt näinud. Kindlasti on pilk peatuma jäänud või kõrvu kostunud lausefraasid "All work and no play makes Jack a dull boy" või "Do I feel lucky? Well, do you punk?", seda kas siis uuekooli filme vaadates või internetis meemide peale sattudes. Seega on iga festivalil näidatav linateos omaette kunstivorm. Filme võib vaadata praeguseid eluolusid arvesse võttes luues linateostele uue tähenduskihi või siis minevikku põigates, mis tõstab esile näidatava filmi kultusliku eripära. Järgnevad filmid on võimelised õpetama hindama uusi teosed varasemast rohkem, sest ükski pingutus minevikus ei tohiks olla nüüdisajal iseenesestmõistetav.
Tänapäeva tarbimisühiskonnas toodetakse aina peale, sest vaid niiviisi hoitakse masinavärk töös. Samas tasub aeg-ajalt pöörduda vana juurde tagasi, kuna selles peitub tihtilugu midagi kuldset ja head. Alguspunkti leidmine võib anda uue tähenduse nüüdisajas näivale keskmisele ning säilitada kõigi kommertshittide keerises vana ja väärika Ameerika kino kunstilist väärtust.
Kunagi küsis keegi minult, kas käin kinos, ning pidin vastama sellele "harva". Tänu alternatiivkinode ning -festivalide olemasolule olen ka ise pisiku sisse saanud ja naudin filmiteatrielamusi aina tihedamini ja rohkem. All work and no movie, makes Jack a dull boy* peab ju iseenesest paika - filmid panevad fantaasia tööle, on suurepäraseks dialoogi ja diskussiooni alustus- ja mõttepunktiks.
"American Beauty", rež: Sam Mendes
27. veebruaril kell 18.30
"Freedom Fries" filminädal läheb lahti toona ning suure tõenäosusega ka praegu vastandlikke tundeid tekitava "Ameerika iluga", kus peaosas astub üles Kevin Spacey. Semi-satiiriline äärelinna-angst'ile rõhuv film toodab ängi korralikult, näidates äärelinna kodanike ihade allasurumisest tekkivaid keerdkäike. Viimaste aastate sündmuseid arvesse võttes annab film teravamalt alust mõtlemiseks, mis on õige või vale. Diskuteerida saab palju üle, alates kunstniku ja teose lahus hoidmisest kuni seksuaalsusest frustratsioonist tekkivate tagajärgedeni.
"Grey Gardens", rež-id: Albert ja David Maysles
28. veebruaril kell 18.30
Kui esimene linateos võib osati raske olla kõiki asjaolusid arvesse võttes, siis Albert ja David Mayslesi intiimne dokumentaalfilm "Grey Gardens" mõjub küllaltki vastupidiselt. Üks kaunimaid ja veidramaid filme, mida on võimalik näha, räägib loo Jackie Kennedy Onassise tädi ja täditütre, Big Edie ja Little Edie elust East Hamptoni lagunevas häärberis Grey Gardens.
Maja justkui sümboliseerib maja elanike kunagist hiilgust ning nende saatust. Ameerika kõrgklassi kuulunud ema ja tütar elasid vaesuses ja unustatuna, pakkudes kodu hulkuvatele kassidele ning metsloomadele. Obskuursetest oludest hoolimata on imetlusväärne jälgida tegelaste väärikust ning käitumist. Naised on justkui pannud aja enda ümber seisma ning loonus paralleelreaalsuse, mida kõrvaltvaataja saab nüüd suu ammuli jälgida. Linastudes 1975. aastal saavutas dokumentaalfilm kohe kultusteose staatuse. 2009. aastal tehti "Grey Garden" põhjal samanimeline linateos, mis pälvis samuti kriitikute poolehoiu, eriti Drew Barrymore'i laitmatu osatäitmise eest.
"Dirty Harry", rež: Don Siegel
29. veebruaril kell 18.30
Eelmainitud dokfilmiga samal aastakümnendil ehk Hollywoodi kuldsetel 1970ndatel toimus filmitööstuses pööre politsei kujutamises märulifilmides, kus tänu võlgneb Don Siegelile ja Clint Eastwoodile. Seekord ei näe me Eastwoodi aga vanakooli vesternis, vaid hoopis thrilleris "Räpane Harry". Kui algselt võib linateos tunduda järjekordse põnevusfilmina psühhopaadi tagaajamisest, siis arvesse tuleb võtta tõsiasja, et just "Räpane Harry" pani aluse mitmetele tulevastele headele action-filmidele.
John McClane "Die Hardist" võlgneb oma reeglite eiramise just Harry Callahani teeneks, kes oli esimene politseinik, tehes "musta" tööd nagu tema heaks arvab. Lisaks badass korravalvurile leidub "Räpane Harrys" esmakordselt kasutatud elemente nagu kapriissed ülemused, kavalad kurjategijad ning loomulikult vanad head lööklaused nagu Harry enda oma: "Do I feel lucky? Well do you punk?" (Kas sa oled õnnega koos? Kas ikka oled, nolk?).
"Endless Summer", rež: Bruce Brown
1. märtsil kell 18.30
Kes on väsinud action'ist või tänavusest sombusest talvest, siis kindlasti saab D-vitamiini kick'i Bruce Browni filmist "Lõpmatu suvi". Filmitegija otsustas järgneda surfaritele, kes reisisid üle kogu maailma otsimaks ideaalset lainet. 16mm kaameraga üles võetud dokfilm on suutnud talletada surfamise põhiolemuse, seikluslikkuse ning kunstipärasuse.
See film on omal moel pühendus inimestele, kes julgevad unistada ning järgneda elule endale. Linateos kasvatas omal ajal surfikultuuri populaarsust, tõi vaatajateni uusi võimalikke surfikohtasid ning pani aluse surfireisimisele. 1994. aastal tehtud järg "Lõpmatu suvi 2" näitab, kuidas antud kultuur on alates 1964. aastast laienenud, seejuures on klassikalise longboardi kõrvale tekkinud ka shortboard ning purjelauasõit ja kereplaat. Kel seega pole raha, et osta pilet Taisse, saab sellest filmist hea tunde tükiks ajaks kätte.
"The Shining", rež: Stanley Kubrick
2. märtsil kell 18.30
Naastes tumedatele radadele, siis õudusfilmi austajate auks näidatakse Stanley Kubricku linateost "Hiilgus", mis põhineb Stephen Kingi samanimelise raamatu ainetel. Õuduslugu toob meieni kummitava maja, toa number 217 taga valitseva õõva ning kirjandusõpetaja Jack Torrance'i hullumise. Omal ajal leige vastuvõtu osaliseks saanud film on aja jooksul saavutanud poolehoiu ning nii on laiale avalikkusele tuntud mitmed filmist pärinevad fraasid nagu "All work and no play makes Jack a dull boy" (Töö tegemine ilma lõbuta teeb Jackist igava poisi) ja "Here's Johnny!" (Johnny on siin!).
"Hiilguse" tugevus omal ajal oli tema tugev seotus linateose jaoks loodud muusikaga, võttekoha õõvastav valik, valgustus ning karakteri lahti koorumine vaataja ees. Kõik mainitu on filmile taganud aegade parima psühholoogilise trilleri tiitli.
"Origins and Ends (9 Experimental Shorts"
3. märtsil kell 21.00
Kes eelistab pigem lühemaid filme, siis "Origins and Ends" pakub võimalust näha ka üheksat eksperimentaalset linateost, mis murravad filmikunsti standardsusest välja. Mõne minuti jooksul saab kogeda harva esinevaid võtteid avant-garde filmižanris.
"Thelma & Louise", rež: Ridley Scott
4. märtsil kell 18.30
Kui kõik vabaduse friikad on nahka pandud, siis on aeg viimase käigu ehk magustoidu käes. Feministide maiuspalaks linastub Ridley Scotti naiste omavahelist süvasõprust portreteeriv road movie "Thelma ja Louise". Linateost tasub esile tõsta naise kuvandi tugevdamisega filmitööstuses ning kangelaslikkuse loomist nende ümber. Lõpukaadrid annavad selgelt aimu, et patriarhaalses ühiskonnas ei saa peategelased end kunagi vabana tundma ning alla vandumise asemel valitakse keerulisem, aga see-eest enesele ausam tee.
*õige versioon: all work and no play, makes Jack a dull boy.
Toimetaja: Kaspar Viilup