Peeter Sauter. Näitus käivitab mälu. Aga ei too tagasi kõike ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Maša Ivašintsova näitus
Maša Ivašintsova näitus Autor/allikas: Juhan Kuusi dokfoto keskus

Maša Ivašintsova fotonäitus "Chiaroscuro" Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses Telliskivis.

"Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao. Aga olnu ei hävi, sest et mälu ei kao."

Artur Alliksaar

 

Dokfoto Keskus Telliskivis. Kevadpäike paistab aknast sisse. Leti taga näitusepreili – ennäe Ly Lestberg. Alati malbelt ja pisut pelglikult naeratav Ly. Hm, nad on eesti kunstniku ja fotograafi näitusepreilnaks saanud.

"Tere Ly."

"Tere. Kas tahad pileti osta."

"Ei taha. Raha pole."

"Hästi, Peeter."

Ja seal on Toomas Järvet, kes keskust veab ja teeb.

"Toomas, ma saan aru, et kvartirnik on umbkaudu korteripidu või korterinäitus, aga mis on chiaroscuro?"

"See on termin, ladina põhjaga, aga itaalia keelest. Valgus ja vari, üleminek nende vahel. Maalikunstitermin."

"Aa, see on Maša piltide kohta täpne. Need on tihti nagu maalikunst. Suur tühi ruum, valgus ja vari, inimesed. Väga casual olemises inimesed. Mulle meenub madalmaade kunst, Vermeer, kes maalis nagu pildistaks. Kuigi fotot polnud leiutatud."

Ja seal on patsikesega Jegor, šturmat meenutavas moodsas jopes. Maša väimees, Asja mees. "Privet Jegor, kas Maša oli grusiin või armeenlanna?"

"Venelane."

"Aga juudiverd? Vaatan näo järgi."

Jegor naerab pindakäimise peale: "Võimalik, me ju keegi ei tea. Oma juudiverd. Tegelikult oli Maša poola aadlikest, kes tulid Venemaale. Revolutsiooni suutsid nad Piiteris kuidagi üle elada, kohaneda. Blokaadi ajal evakueeriti Sverdlovskisse."

"Vaesunud aadlikud. Maša oli ju kogu elu vaene. Odavatel töökohtadel. Valvur, liftimontöör, joonestaja... Samas liikus palju mööda liitu ringi. Ja muudkui pildistas."

"Nojaa."

Jegor arhiveerib Mašast jäänud umbes 30 000 fotonegatiivi. Skaneerib. Kuna osa on kahjustatud, töötleb arvutis, teeb puhtamaks, maalilisemaks. Sest maalilisus oli Maša eesmärk. Prindib. Näituse pildid on Andres Toodo käe alt, sest ta on eesti tippdigiprintija. Edasi liikudes (sest maailmas on nüüd, pärast piltide esilekerkimist, huvi Maša piltide vastu suur) – plaanib Jegor teha Maša piltidest uued 30x40 negatiivid ja neist juba laboris kontaktkoopia meetodil fotod fotopaberile.

Õige mõte. Ma arvan, et need oleksid Maša-Jegori originaalteosed ja müüksid. Hea foto on graafika ja graafika hinnaga.

"Jegor, kas sa oled kunstnik?"

"Nüüd olen. Ma olen joonistaja."

"Joonistad arvutis Maša asju edasi?"

"Jah."

"Aga siin on üks töötlemata autoportree kriibitud negatiivilt. Kõnekas. Ka kriipsud-kraapsud sobivad. Ajalugu, melanhoolia, kaduvus."

"Jah, aga kui Maša ise laboris pilte ilmutas, siis andis ta valgust ja varju juurde, valis ilmutusaega. Enamuse negatiivide puhul jäi see tegemata..."

"30 000 negatiivi?"

"Umbes nii."

"Asja avastas juhuslikult pööningult?"

"Ei ole päris nii. Me teadsime, et need on seal. Aga läks aastaid mööda. Ja siis hakkasime tegelema."

 

Maša Ivašintsova elu telegrammistiilis.

Õpib plikana balletti. Aga pere vaene, kogu balletistuudiumi läbimine tundub perele keeruline. Baleriinikarjäär jääb katki. Õpib ülikoolis teatrikriitikuks ja lavastama. Kolm meest. Koos Melvar Melkumjaniga sünnib Asja. Koolivend, tuntud fotomees Boris Smelov tõmbab kaasa pildistamisse ja kui Fed ja Zorki kipuvad Mašale väheks jääma, kingib daamile Leica ja Maša pildistabki väsimatult 24a jooksul, aastatel 66-90. Pilte välja panna  pole erilist lootust, fotodel on valdavalt nõukogude räbalavõitu olme, kuigi peenelt nähtud ja tehtud. Kolmas mees – kirjanik Viktor Krivulin.

Alates 1990 depressioonid, kliinikud, siis vähk ja äraminek.

A kes ütleb, et elu kurb oli. Piltides on melanhooliat, tõsi, aga ka empaatiat. Tundlikkust. Naudingut esteetikast.

 

Pildid.

Madrused. Nõutu poiss sirp ja vasar särgiga. Tüdrukud kassiga. Poiss kalašnikovi mudeliga. Üksildane koer sillal. Suured tühjad õued, neljast küljest piiratud kõrgete Leningradi majade vahel nagu vanglahoovid, keset hoovi väike sapakas kui mänguauto. Suured tühjad ruumid, kus hämarust on rohkem, kui valgust. Ja mõni üksik sinna eksinud inimene. Nukrad üksijäetud nukud. Armastatud mehed Melvar ja Viktor. Aga mitte Boris, sest tema aitab objektiivi tagant. Natüürmordid nagu vanalt maalilt, pehmed ja igavikulised (nagu Olav Maran).

Pilte võrreldakse Vivian Maieri kraamiga. Tõsi, nad võinuks õed olla.

Maša kohta öeldakse – street photographer. On siuke termin. Küllap on see tõsi. Aga ehk mitte piisav.

(Vahemärkusena. Netist näeb Maša pilte rohkem, kui ta nimi panna guuglisse kirillitsas.)

 

Vaevalt Bulgakov oma kuulsat fraasi "käsikirjad ei põle" kirjutanuks, kui poleks oma "Meistri ja Margarita" käsikirja ära põletanud ja siis pidanud mälu järgi uuesti kirjutama. Ega tea, kas esimeses versioonis seda käsikirja ahjuajamise episoodi üldse sees oligi. Sest esimene versioon põles vuhinal ära.

Minu käsikirjad on ahjus põlend, aga vaevaliselt. Kirjapaber on hakatuseks palju viletsam kui ajaleht, mille uudised põlevad ülimalt hästi.

Ega ma Bulgakoviga vaielda taha, aga kui käsikirjad ei põle, siis ära võivad nad kaduda küll. Mul kadusid hiljuti ära märkmed, mis tegin norraka valgusinstallatsioonide näitusest. Käisin eile veel Karvase Öökulli kõrtsus otsimas, sest me istusime seal ööbaaris pärast Hasso raamatu esitlust ja ma mõtlesin, et äkki andsin märkmed, teades ennast, baaridaami kätte hoiule.

Tutkit, brat.

Istusid seal baarileti ääres kaks tõsist vene kutti ja baarileti taga olid kaks vene kaunitari. Üks sell vaatas mulle tõsielt otsa, et kes ma olen ja miks ma siin olen. Et kas ma tean, kus olen? Uks Karvasesse Öökulli on nii tilluke, et pidin oma paksu kõhtu sealt end allakäigutrepini lohistades nii sisse tõmbama, et alla jõudes hingeldasin.

Käsikirja polnud. See oli kadunud.

Aga sai käidud ju mitmetes baarides, võisin selle ka mujale hoiule anda. Kui vaid mäletaks, kus sai käidud.

Kui tekst arvutist kaob, ei viitsi ma iial seda uuesti kirjutada. Kirjutan midagi muud. Ükski tekst pole lihtsalt nii tähtis, et teda uuesti kirjutada. Ta kaob ka pärast ilmumist varsti unustusse. So what.

Malcolm Lowryl kadus ta esimene romaan "Ultramarine" ja joodik Lowry oli visa vend, kirjutas uuesti. Joodikutel on tihti kangekaelsust ja visadust. Võtke või Oskar Luts. Ah arvate, et olen joodik ja lakkekrants ega suuda midagi. Suudan küll! Ja suutiski.

Viivi Luik aga unustas käsikirja Berliini metroosse ega kirjutanud seda iial enam uuesti.

Ega mina ka viitsi oma surematutest teostest back up´e teha iga päev. Kui arvuti kräšib tõsiselt, siis guudbai. Ah sa poiss, kohe teen nüüd back up´i. Aga mul on neid poolikuid (ei, mitte pudeleid, aga käsikirju) nii palju. Pealegi, kui kopida, siis tekib segadus, milline on viimane versioon. Võtan parem riski ega hakka uppujat päästma, kui ta veel ei mõtlegi uppuda.

 

Ei olnud Ivašintseval mingit kunstipretensiooni. Oli lihtsalt pildistamiskirg ja lihtsad nõukaaegsed Smenad jmt. Ja fotofilm oli sel ajal ju suht odav. Mäletan isegi. Praegu on tselluloidi peale pildistamine ja filmimine luksus. Kes oleks seda võinud arvata, kui digiajasti alles algas ja  digikaamerate reso oli nii vilets, et parem oli ikka filmile pildistada.

Ei eksponeerind Ivašintseva oma suurepärast kraami kuskil ega arvanud ilmselt ka, et see tulevikus võiks olla väärtuslik.

Aga on. Ja kuidas veel. See on ehe elu. Ja kuna ta pildistab sõpru ja semusid, siis ei karda modellid teda teps. Ja lavastada pole vaja midagi.

Meenub, kuda Robert Frank hulkus kõige odavama fotokaga (mida ei varastata ära ja kui joomingu käigus kaob, tühja kah, võtad uue) mööda Ameerikat ja pildistas suvalisi slumme ja slummareid. Kui oli joomingu käigus pikali vajunud, siis pildistas sellest asendist.

Praegu on Franki kraam kullafond ja kullahinnaga. Kord tahtsime ta pilti raamatukaanele osta, aga New Yorki galeriis, mis autoõigusi omas, oli see kallim, kui oleks olnud kogu mu raamatu trükkimine. Tähendab tõlkeraamatu, see oli Kerouaci "On the Road" ja siis me tegime seatembu ja pildistasime Robert Franki ameerika kaadri uuesti. Rottermanni kvartalis, mis siis oli räämas stalkerlik tööstusmaastik. Ja poseerin ülbelt mina ja Laurits pildistab mind läbi minu vana auto akna. Keegi meid kopiraidivarguses siiani süüdistanud pole.

Maša Ivašintsovat vaadates on tunne, nagu nii tema kui kogu ta seltskond ja vahmiil oleksid vanad tuttavad. Eks ongi. Sest aeg on tuttav. Lapsepõlveaeg. Ja kõik see olme ja reaalsus.

Aga tont teab, kui palju taolist ehedat kraami, mis keegi on üles võtnud või üles kirjutanud ilma avaldamisambitsioonita, on maailmas kaotsi läinud. Või ära põlenud.

Maša sarnasus Vivian Maieriga tuleb ka sealt, et temagi pildid ilmusid välja pärast piltniku surma. Maieri negatiivedeports on priskem, 150 000 ringis. Käekirjas on palju sarnast. Kahju, et nad koos tassikest teed ei joonud. Sama aja inimesed. Sarnased iseloomud ja elud. Vaesus, pidetus. Liikumine siit-sinna, suhted muutlikud.

 

Enne, kui lahkun, kutsub Toomas mind taharuumi. Tal on seal avar pimik kahe fotosuurendajaga, kuhu saab sisse susata suuri negatiivplaate. Vanniderivi annab silmad ette ruumikale restoraniköögile.

"Teed töötube?"

"Jah. Kui huvilisi on."

"Aga oma näitus?"

"Pole olnud. Ja praegu ei plaani."

Samas nad lähevad koos Jegoriga.

Lehvitan Ly Lestbergile: "Millal sinu näitus tuleb ja mis on näituse nimi?"

Ly naerab: "Üsna varsti. "Vari ja värelus"."

Vaat siis. Jälle valguse ja varjude mäng.

 

Maša Ivanšintsova näitus "Chiaroscuro" on Telliskivis lahti veel ainult pühapeävani (8. märts). Minge jõudke ja vaadake. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: