Barthes

Kui Roland Barthes oma autorihonorari asjus kassa juurde jõudis, oli tööpäeva lõpuni jäänud veel mõni minut. "Roland Barthes, kogumiku "Autori surm" autor," tutvustas Barthes end rutuliselt väikese kassaluugi ees. "Sooviksin oma teose eest saada autorihonorari, kuhu allkiri tuleb panna?"

"Roland Barthes," imestas kassapidaja, kes autorihonorare välja maksis. "Teie isiklikult?!"

"Mina, mina," kinnitas Barthes, "teeme nüüd ruttu. Vabandage, aga ma pean veel ühele moeetendusele jõudma."

"Pange palun siia allkiri," ulatas kassiir üle leti tühja paberilehe. Roland kirjutas kiiresti alla. "See jääb mulle mälestuseks," ütles kassapidaja paberit Barthes'i allkirjaga tagasi võttes. "Ikkagi nii kuulus inimene."

"Aga raha," imestas Roland.

"Mis raha?" küsis kassapidaja.

"Autori surma" eest," lausus Roland.

"Selle eest ta küll raha ei saa," lausus kassapidaja.

"Miks?" küsis Roland.

"Sest autor on ju surnud," vastas kassapidaja. Tekkinud vaikuses oli hetkeks kuulda vaid suure seinakella tiksumist. See seinakell oli seal seisnud juba nelikümmend aastat.

"Aga ma olen ju elus," naeratas siis Roland. "Ma seisan ju teie ees."

"Seda küll," nõustus kassapidaja. "Niimoodi füüsiliselt, tehniliselt võttes, inimesena olete te elus. Aga autorina olete te ju surnud. Te ju ise kirjutate sellest. Ma olen teie teost lugenud. Ma olen selle suur fänn ja imetlen seda kogu südamest. Võtke vastu minu siiras tänu ja imetlus. Milline julge ja ennastsalgav ohverdus. Kui ma "Autori surma" lugesin, surite teie autorina, aga te surite ainult selleks, et mina saaksin lugejana sündida. Ja aitäh teile autogrammi eest! Aga nüüd vabandage mind, tööpäev on läbi saamas."

"Ärge tehke nalja!" hüüdis Roland. "Andke mulle, palun, mu raha!"

"Raha saavad ainult autorid," seletas kassapidaja malbelt. "Aga teie olete ju autorina surnud."

"Te ei pea kõike ka sõna-sõnalt võtma," hakkas Barthes seletama. "Mõelge nüüd järele, kindlasti lubab mu teos ka avaramat tõlgendust."

"Kuidas siis?" imestas kassapidaja. "Pealkiri on ju "Autori surm", ja kuna te olete autorina surnud, ei saa te ka mingit autorihonorari."

"Aga mul on ju raha vaja!" hüüdis Barthes. "Ma olen ju sellega arvestanud!"

"Kahjuks ei saa ma teid siinkohal aidata," ütles kassiir ja sulges luugi.

Barthes koputas luugile ja see avanes taas.

"Mul on tõesti raha vaja," hakkas Barthes rääkima.

Edasi läks see lugu nii, et Barthes sai lõpuks ikkagi oma raha kätte. Tal õnnestus kassapidajat veenda, et autor sureb alles siis, kui lugeja tema teost loeb. Aga kui lugeja pole veel teost lugenud, on autor järelikult veel elus. Ja et kassapidajal tuleks raha välja maksta seetõttu, et enne veel, kui ta "Autori surma" luges, oli ju ka hetk või periood, kui raamat küll juba oli, aga lugeja ei olnud veel selle kallale asunud. "Seega," kinnitas Barthes, "tuleb siin autoritasu väljamaksmist kohandada olukorrale, täpsemalt perioodile, mil tekst oli juba olemas, aga keegi polnud seda veel lugenud."
"Aga teie ise," kahtles kassapidaja. "Kas teie ise lugesite üle? Sest nii ju tehakse. Kirjutatakse ja samas loetakse ise ka kohe üle."

"Ei, ei," kinnitas Barthes. "Mina pole midagi üle lugenud. Ainult kirjutasin."

Ja Barthes saigi viimaks raha kätte ja lahkus rõõmsa meelega. Raha on ju kõigil vaja.

Sipsik

Kuidas puutub see kõik A Filmi täispikka animafilmi "Sipsik"? Noh, kuidagi puutub. Veebruari lõpus linastunud "Sipsik" tõi kaasa kajastustetormi —  retseptsioon langes selgelt kahte lehte. Ühelt poolt väidetakse, et film "Sipsik" pole üldse see "Sipsik" mis lapsepõlves loetud raamat ja et väikseid lapsi mõni koht filmis lausa ehmatab. Teiselt poolt kiidetakse, et film haarab nii lapsi kui vanemaid, ja heidetakse kritiseerijatele ette, et nood pelgavad näidata oma lastele elu pahuramat poolt, ei soovi olla kaasaegsed ega arvesta autorite õigusega originaaltegelast ja sündmustikku modifitseerida ja et tegelikult on film ju tore. Minagi lugesin nüüd uuesti "Sipsikut" ja sain ka filmi vaadata. Mida ma siis arvan? Arvan, et selle filmi vaatamiseks on kaks viisi. Üks on see, et vaataja teab Eno Raua "Sipsikut" ja läheb ka filmi vaatama ootusega kohata Eno Raua loodud maailma. Aga seda maailma filmis ei ole. Teine võimalus on Eno Raua loodud maailmast lahti lasta või sellest isegi kategooriliselt loobuda ja vaadata lihtsalt filmi. Ja vaagida siis, kuidas seal toodud teemad kõnetavad isiklikult, suhestuvad 21. sajandi algusega jne.

Euroopa vaatajatel väljaspool Eestit — film on loodud koostöös taanlastega — on ses mõttes lihtne, keegi seal ei oskagi oodata ega tahta sarnasust Eno Raua raamatumaailmaga. Ning et eraldatus oleks täielik, siis niipalju, kui mina tean, ei olegi mujal maailmas Sipsiku nimi filmis Sipsik ja film on saanud ka teise pealkirja. Ka Edgar Valteri illustratsioone ei tea mujal laias maailmas eriti keegi. Ühesõnaga, Eestist eemal pole mingeid Sipsikuga seonduvaid, lapsepõlves juurdunud mälestusi ja seetõttu puuduvad sel viisil segavad faktorid filmi vaadates täielikult.

"Sipsikul" on kaks režissööri, Meelis Arulepp ja taanlane Karsten Kiilerich. On ka kaks stenaristi, Aina Järvine ja teisena taas tubli Karsten Kiilerich. Kindlasti on ses filmis asju, mis suunatud vaatajale Eestist väljaspool. Kõige ilmekam näide on vast mustanahaline taksojuht, kes eesti (pealelugemise) versioonis kõneleb vene aktsendiga — vaat selline sisserändaja eesti vaste. On selge, et mujal maailmas see taksojuht vene aktsendiga kõnelema ei hakka, küllap ikka mingi muu aktsendiga, ja selle muu aktsendi jaoks ongi ta filmi toodud. Filmiloos põgeneb Sipsik süütunde ajel Anu ja Mardi juurest, kogeb põgenikupõlve ja kodutust ning kohtab siis kõiki neid, keda kohtab, näiteks rotte, kelle käest ta pääseb, kinnitades, et sisaldab mürgist somboonit (kuigi selgub, et rotid on tegelikult toredad). Süütundega kodutu põgenik, perest lahus, ohus ja sellisena mitte kellelegi vajalik — see kõik on Eno Raua "Sipsiku" maailmast kaugemal kui Kuu Maast, Raua loodud maailmaga suisa vastupidine. Kui küsida, miks on filmi toodud just sellised käigud, allusioonid, siis võib pakkuda, et tegu on universaalse teema sissetoomisega (Eestisse); Taanis, Rootsis, Soomes jne toimib see aga juba sealse sotsiaalse problemaatika kontekstis.

Niisiis, Eno Raua loodud maailma Sipsiku-filmis ei kohta. Arvan samas, et saab luua ka filmi, kus on sootuks uued juhtumused, aga raamatu (originaali) maailm ikkagi äratuntav ja kohal. Kuidas see võimalik oleks? Aga siis, kui olulisim, konstandid jäävad samaks. Lastekirjandusest armsad tegelased esindavad tihtipeale arhetüüpe, just see on nende võlu ja tugevus ning just seetõttu mõjuvad nad ka turvaliselt. Kujutlegem, et näiteks Pipi või Karlsson langeksid mingites variatsioonides  lootusetult depressiooni ja üks kaotaks aastateks oma jõu, teisel aga läheks propeller alatiseks rikki ja ta tunneks, et ei tahagi enam olla parajalt paks mees parimates aastates? Isegi kui siis tegevust kannaks kaasaegne ja põletav problemaatika, tunduks meile ikkagi, ja õigusega, et Pipi pole enam Pipi ja Karlsson pole enam Karlsson. Aga siis saab muidugi vastuväiteks öelda, et Pipi ei peagi olema nagu Pipi ja et elus ju tihti nii ongi... Või kui Karlsson läheks mingis variatsioonis igati kiiduväärt eeskujuna üle taimetoidule — see aitaks ju kaasa laste tervisekäitumisele...  Maailmadega, kus tegelased toimetavad, on tihtipeale samamoodi. Saja Aakri metsata, nii nagu seal elu käib, jääksid Puhh ja Notsu ikkagi pikapeale pinnaseta. Alice on vahva tüdruk nii ehk naa, aga ilma Imedemaata poleks nagu millestki rääkida. Saaks ju teha ka näiteks loo, kuidas Alice läheb kooli ja seal ei usu keegi, et ta Imedemaal käis, ja Alice saab seetõttu trauma ja kõik lõpeb näiteks soovahetusoperatsiooniga. Kes ütleb, et selline lugu poleks õpetlik? Moodne maailm nõuabki vahel muinasjuttude ümberkirjutamist — on ju nõutud sedagi, et Okasroosike ärkaks surmaunest millegi muu kui printsi suudluse peale, sest selline lähenemine oleks liiga meesšovinistlik. Ja kuna meesšovinism on ilma kahtluseta halb, siis ju tundubki, et Oksroosike võiks ärgata kuidagi teisiti; kõige parem variant oleks ehk see, et teda ärataks naisteadlane. Nii saab fantaseerida kaugele ja avastada siis, et fantaasia pole enam ammugi fantaasia, vaid reaalsus.

Sipsikuga pole filmis muidugi nii kaugele mindud; alustekstist kaugenemine pole kindlasti olnud eesmärk omaette ja arvan, et tegijad on siiralt soovinud teha lastefilmi, mis kõnetaks kõiki vaatajaid. Ja retseptsioon näitab, et paljusid ka kõnetab. Ja ometi, see mis raamatu-Sipsiku ja filmi-Sipsiku maailmu lootusetult eristab, ei puuduta mitte niivõrd kvantitatiivset kui kvalitatiivset suhet. Raamatus on Sipsik nagu teejuht ühe viieaastase tüdruku, Anu, siseilma. Sipsik on selline, nagu ta on, ja teeb asju, mida ta teeb, lähtuvalt sellest, kuidas Anu maailmaga suhtleb. Sipsik tahab minna katuseharjale kõndima, aga noh, eks Anu pea teda selles ka aitama. Sipsik tahab minna merele kummipaadiga sõitma, aga eks Anu pea ta merele saatma, jne. Nii saab lugeja ligi sellele, kuidas üks väike laps, just selline karakter, Anu — Sipsik tema kõrval ja abiks — maailmaga kohtub ja seda tundma õpib. Ja seejuures on väikesed asjad suured. See, kuidas väikesed asjad on suured, ongi see, mis Raua loodud maailmas on põhiline. Ja neid väikseid suuri asju saab igaüks ära tunda. Näiteks kui vaadatakse talvel tihaseid. Sipsik teab, kuidas pekki nokkivaid tihaseid vaadata tuleb — vaikselt. Ja see ongi kogu lugu. Teised Raua lood on samasugused. Ühes loos teevad Anu ja Mart pappkastist televiisori ja Sipsik esineb seal lauluga. Kõik. Ploome korjates ilmuvad kohale herilased ja üks neist lendab isegi puu najal istuvale Sipsikule pähe. Anu jookseb herilaste eest ära, aga pärast otsustab, et Sipsikut ta ikkagi maha ei jäta, ja toob ka Sipsiku ohtlikust kohast ära. Kõik. Ja nii edasi. Sääl ongi Anu ja Sipsik. See on lõpuni turvaline maailm ja perekond, kus kõik on hoitud. Vahel tekivad siiski ka mõned ohud, aga neile omakorda kohe inimlik vastukaal. Anu unustab Sipsiku taksosse ja Sipsik kaob ära, aga taksojuht toob Sipsiku õhtul tagasi, sest ta teadis, kuhu tuua. Sipsik kipub kummipaadiga merele ja Anu lasebki tal minna, aga Sipsik tüürib liiga kaugele ja Anu, kes ujuda ei oska, peab talle järele sumama... ja õpib niimoodi ujuma ja toob Sipsiku ära. Anu viib Sipsiku katusele, et temaga koos näha, kuidas linn päriselt, mitte TV vahendusel, kõrgelt paistab. Sipsik läheb natuke katuseharjale kõndima ka ja kukub siis katuserenni, aga Mardi abiga ta päästetakse. Ja nii edasi. Aga kuidas Sipsik üldse ilmale tuli? Sipsiku meisterdas Anule tema suurem vend Mart, kes tegi nuku nii suure armastusega, et Sipsik hakkas rääkima. Ja alustuseks rääkis Sipsik muidugi Mardiga.

Raamat koosneb eraldi lugudest, Sipsikule ei tule karakterina arenemine pähegi ja ka viieaastane Anu võtab seda küsimust võrdlemisi vabalt. Täispikk filmilugu tahab toimimiseks muidugi põhiteemat ja konflikti. Peab lahendama mingit muret. Peab olema vastuolu, mida ületada. Mis see vastuolu on? Peamine murekoht on filmis üksindus ja lugu kannab õe ja venna, Anu ja Mardi konflikti teema. Mart tegi Anule küll Sipsiku, aga Sipsik Mardiga rääkima ei hakanud, sest, nagu ta hiljem Anule seletab, Mart pole selleks veel valmis. Ja kui Mart kooli läheb, tunneb Anu üksindust. Anu on väga tundlik ja ei ole liialdus öelda, et üksindus mõjub talle traumeerivalt. Aga siis hakkab Sipsik Anuga rääkima ja manifesteerib end, näidates Anule kätte tema ekslikud uskumused — kuidagi nii, et oled eksinud kui arvasid, et nukud ei räägi; mina räägin ja kuna ma räägin, olen ma elus. (Kuidas see definitsioon oligi — teadmine on põhjendatud uskumus.) Kui ikka nukk end nõnda manifesteerib ja kogemuslikul väljal tõestab, ei jää üle muud kui uskuda. Ühtlasi võib arvata, et nõnda uskuja on peast segi. Nii arvab ka Mart, kui Anu proovib talle rääkivat Sipsikut tutvustada. Aga noh, laste asi. Siit edasi on Anul silmi vaid Sipsiku jaoks. Ja vaata, kuidas tahad, Sipsiku tõttu kisuvad õe ja venna suhted üha rohkem kreeni. Kuigi konfliktidele järgneb kohe ja kiiresti ka leppimine, ei päästa see krahhist. Loo dünaamika ongi pealiskihis üles ehitatud kiiresti vahelduvate konfliktide (tüli / leppimine — pinge / lõdvendus) meetodil.

Näiteks nii: Õhtul on ema ja isa ära ja ka Mart läheb korraks, Anu rõõmsal nõusolekul, sõbra juurde. Anu hakkab aga kartma ja süüdistab endamisi Marti (–). Sipsik trööstib Anu ja koos saadakse hirmust üle (+). Kui Mart tagasi tuleb, ei võta Anu teda enam jutule (–). Lepitakse küll ära, aga loo seisukohalt on iga uus tüli eelmisest hullem, toimub dramaatiline gradatsioon. Viimaks on Anu ja Mart isa sõnul lausa "kogu aeg teineteise kõri kallal". Püüab Sipsik, mis ta püüab, lõpuks ta taipab, et tema ongi kõige selle põhjus — armas nukk on õe-venna suhete lõhkuja. Ja kõige hullem on, et Sipsikul on õigus. Sipsik põgeneb ja nukk areneb karakterina. Endisest uljast, veidi Karlssoni tüüpi tegelasest saab süütundest puretud, perest lahutatud põgenik, kodutu nukk, kes peab valetama, et sisaldab mürki. Kui vastuolude ja draama ahel on viimaks sealmaal, et Sipsik on uppumissurma suremas, päästab Mart ta siiski ära, ja kui Sipsik ellu ärkab, tõdeb ka Mart, et ta on tegelikult elus. Nüüd võib loota, et õde-venda oskavad mõlemad võrdselt Sipsikut hinnata.

Elemendid, mis on tuttavad raamatust, on filmis küll osaliselt kasutusel, aga meenutagem, et tähendus on tarvitus, ehk siis tähendus sõltub kontekstist. Ja kontekst filmis on täiesti teistsugune: raamatust tuttavad elemendid pöörlevad nüüd enamasti hoopis teistes sisulistes seostes, tihti lausa vastupidistes tähendustes kui raamatus. Näiteks raamatus on taksojuht hooliv inimene, kes toob nuku tagasi, aga filmis on ta võõramaalane, kes leiab isaga ühise keele liiklust kirudes (aga muidu on tore inimene), jne. Võiks isegi öelda, et sisemine sfäär, maailma avastamine, mis raamatus oli peamine, on andnud maad välisele visandile, kus kõik, mis peaks olema koos, kipub kildudena laiali lagunema (meie kaasajal võimendunud valud ja hirmud). Või ütleme nii, et üha  selgemalt tajutud oht, et autonoomsel printsiibil toimiv tervik (nt perekond) või laiemalt võttes tervikutaju pihustub teeb ka Sipsikule, või lihtsalt armsale nukule ära. Anu ei avasta Sipsiku abil maailma, vaid Sipsik toob kaasa seni toiminud maailma ja sealsete suhete lõhkumise. Seda, mis katki läheb, püütakse küll lappida ja (mõneks) hetkeks saadaksegi hakkama, aga vaid (mõneks) hetkeks, üldiselt läheb asi üha hullemaks. Dramaatiline lõpp peaks viimaks siiski rohkem lootust andma. Seda kõike mahendab visuaalne retro ja Edgar Valterist tuttav joon. Kuigi, kui sisu ja vormi ühtsust silmas pidada, võinuks Sipsiku-film sellisena aset leida pigem rajuvõitu suurlinnas.

Viimastel aastatel on meil linastunud hoogsalt filme, mille aineseks on eesti kirjandusklassika, nt "Rehepapp", "Tõde ja õigus" ja "Talve". Kõik need kisuvad oma kirjanduslikust originaalist mingil viisil kõrvale. "Tõde ja õigus" ei ole Tammsaarel kaugeltki nii selge ohudraama, kui seda on Tanel Toomi film. Kirjandusteose filosoofiline kude on hoopis mitmekihilisem. Toom pidi valima põhiliini — ja valis  ehk isegi riskantselt. Aga keegi ei kurtnud filmiversiooni üle, kõik hoopis rõõmustasid. "Rehepapiga" on umbes sama lugu — lopsakas, fontäänina purskav külluslik komöödia see film ei ole, nalja saab küll, kuid ikkagi on see muinasjutulise pildiga film raamatuteksist hoopis hämaram. Ja keegi ei kurtnud, kõik olid rõõmsad. "Talve" puhul muidugi pole täpselt teada, kas ja kui suur on Lutsu osalus selles loos, aga siiski ei kurda keegi, et filmis on Arno asemel Arno poeg Arnold jne. Tuleb välja, et ei nõutagi nii väga kirjandusteosele vastavust. Aga miks siis "Sipsikuga" teisiti läks? Sest olgu "Rehepapp", "Tõde ja õigus" või "Talve", sääl ei teki vaadates tunnet, et filmitekst on algtekstist nii kaugel, et algne säsi ei kandu üle uude meediumi. Need (filmi)maailmad võivad olla kirjanduslikust algtekstist erinevad, aga kirjandusteose tuum on seal siiski kuidagi tajutav. Kuidas seda tuuma sõnastada? Aga vaat, seda just nimelt tajutakse. Ja siit saabki minna tagasi  Barthes´i juurde...

Tegelikult ei juhtuks midagi, kui Sipsiku asemel oleks filmis peategelaseks mõni teine nukk, näiteks karuke. (Filmis ongi üks karuke, Mardi kunagine mänguasi, kes filmi lõpus samuti rääkima hakkab.) Kui Sipsiku asemel oleks see karuke ja pealkirjaks näiteks "Kaisukaru seiklused", ei tunneks vaataja äragi, et sel karukesel ja filmilool on (sügavamaid) seoseid ka Eno Raua "Sipsikuga". Ja kõik filmi teemad tõuseksid siis esile ilma probleemideta. Need teemad — üksindus, hirm, õe ja venna lõputu konflikt, mittemõistmine, perekondlik kriiside lahendamine, kodutus, pagulus —, mis selle filmiga seostuvad, on ju ka tegelikult olemas.

Siinkohal ma kordan ennast — ma usun küll, et tegijad on siiralt soovinud teha meid tänapäeval kõnetavat lastefilmi, aga Sipsik (see Sipsik, kellest kirjutas Eno Raud, keda ju vaatama tullaksegi) ei ole siin otseselt vajalik.  Ja keegi ju ei arva ka, et lastefilmis ei võiks kasutada väljendit "milles kühvel? või näidata katuseharjal kukkumishirmust köökas, aga ikka teineteist süüdistavat õde-venda. Lihtsalt, mis puutub siia Sipsik?

Aga midagi head peab ka ütlema. Esiteks. Kes on filmi kiitnud, neile on see järelikult korda läinud. Saab ju vaadata ka, kuidas see su enda elu ja antud ajahetkega suhestub. Teiseks. Kui Eno Raud (ja solidaarsuse mõttes siis ka Edgar Valter) ära unustada, saab filmi rahumeeli nautida nii, nagu ta on. Seda enam, et mujal maailmas Sipsik pole Sipsik.  Kõik näitlejad annavad tegelastele hääle igati toredasti, rotiperet nauditakse lausa lopsakalt. Küsimus, kas Sipsiku osa pidanuks lugema mees või naine, on täiesti tühine. Ott Sepp loeb väga muhedalt. Laulud on vahvad. Eraldi tahaks siin märkida üht tihast. Raamatust tuttavad talvised tihased on filmis küll Sipsiku laulu saatel korraks esil, aga hiljem, kui Sipsik elumuserduste käigus mereröövliks hakkab, tuleb üks tihane mängu ka väljaspool raamatukonteksti Ja Elisabet Reinsalu teeb seda tihast nii, et lapsepõlv ärkab ellu. Reinsalu tabab puhtalt kümnesse, puhtalt lapsepõlve.

Ja eriolukord

Ühest küljest on isegi kentsakas pöörduda täna (või peaks ütlema, praegusel perioodil?), kui kinod on kinni ja inimeste meeles mõlkumas sootuks suuremad mured, tagasi veebruari lõpul linastunud "Sipsiku" ja säält sündinud terava debati juurde. Aga, nagu ütlesid spordikommentaatorid seni viimaseks jäänud spordiülekandeid kommenteerides, ehk aitab see pakkuda meelelahutust ja mõtteid korraks kõrvale juhtida. Üldse on teatri, muusika ja kino austajad nüüd mõneks ajaks huvitavas olukorras: ei saagi minna kultuuri tarbima. See võimalus on praegusel hetkel võetud, samas võib küsida, kas on ehk mõni muu võimalus nõnda ka antud. Siinkohal meenutan kirjandusteadlase Kalju Lehe sõnu, keda ka mul oli au põgusalt tunda: "Heast teatrietendusest jätkub vähemalt paariks kuuks." Kalju pidas silmas muidugi seda, et hea etenduse üle saab hiljem veel kaua mõelda, avastada ses aina uusi kihte. Vana kooli mehed — "vana kool" on minu meelest suur kompliment — nii tegidki.

Kui vaagida nüüd veidi teravamas vormis teatri ja filmi kajastustele esitatavaid ootusi ja säält vaikimisi kujunevaid eeldusi, siis meenub, et kui veel kümmekond aastat tagasi kurdeti häälekalt, et teatri- ja filmiteoste analüüse napib, siis juba mõned aastad pole ma sellist kurtmist eriti kuulnud. Kas see tähendab, et analüüse on piisavalt? Või ehk... ei oodatagi neid enam nii väga? Sest: n-ö argitasandil toimiv refleksioonitsükkel, periood, mil iga uut kultuuritoodet vaagida, muutub üha lühemaks. (See periood on nüüd ehk umbes nädal?) Sest: kõike on liiga palju, teostest-tekstidest pole kellelgi enam ammu täit ülevaadet ja samas pole neti tingimustes puudu ka kajastustest. Pigem on küsimus kohas, kus kajastus on avaldatud (nt kas pääses Sirpi), ja seeläbi ka prestiižis. Ja kes see siis ikka neid pikki ja keerulisi lugusid lugeda jõuab? Sest: nõnda saab pigem ja aina olulisemaks seegi, kas kiideti. Analüüs analüüsiks, aga kas on laik või ei ole. Sest: majanduslik mõtlemine ja turuloogika kaaperdab käigult alasid, mida enne veel idealistlikuks ja nõnda ka puutumatuks peeti. Ja nõnda tekib muidugi vaikimisi ka rõhuasetuste muutus. Nõnda ütlejale võib muidugi ette heita veendumust, et vanasti oli rohi rohelisem. Nojah, paradoksaalselt ja seoses servapidi juba kohal oleva ökoloogilise katastroofiga hakkabki see veendumus üha rohkem kinnitust leidma.

Lähen veelgi kaugemale. Muidugi, olukord on karm. Aga ehk leidub kunagi keegi, kes arvutab välja, kui palju me sel, kogu maailma puudutaval eriolukorra perioodil globaalses mõttes tahtmatult loodushoidlikumaks muutusime. Kui palju vähenes varasemaga võrreldes igapäevaselt — näiteks seoses kogu maailmas ära jäänud lennureisidega — õhku paisatava süsinikdioksiidi hulk. Kui paljude inimeste eluaegsele ökoloogilisele jalajäljele see vastab. Kui palju sodi ja plastikut jäi merre sattumata. Äkki päästame veel niimoodi planeedi ära? On see must huumor? Ja kui palju on ikka ja aina hääd inimesed soovitanud, et käige rohkem jalutamas, minge korraks loodusesse. Nüüd saabki seda teha! Ja tehaksegi. Nii et jah, nüüd saab hakata ka nähtud-kuuldud teoste üle sügavamalt mõtlema, avastada tasapisi seda, mis vana kooli meestele oli elementaarne. Ja veel, kuigi kaasaegne humanitaar ja radikaal võib selle peale ka ulguma hakata, meil on praegu väga head võimalused meeleparanduseks. On antud rohkem aega sisekaemuseks.