Hendrik Toompere kinnitas, et täidab praegu oma päevi suurima mõnuga. "Need perioodid on minu lemmikud, kui ei pea mitte midagi tegema," mainis ta ja lisas, et sel korral on see puhkus tulnud aga pisut teisiti. "Viimased neli-viis aastat olen ma sättinud niiviisi, et kui talvised lavastused on tehtud, siis suve olen vabaks teinud, et kaks-kolm kuud ei peaks mitte midagi tegema."

"Eimidagi tegemine seisneb selles, et ärkan millal tahan, lähen magama millal tahan, loen raamatut millal tahan, vaatan arvutit millal tahan, sõidan maale, olen linnas, teen süüa, kõik on orgaaniliselt hargnev," tõdes Toompere ja mainis, et kui oled harjunud õhtuti laval käima ning ühel hetkel seda enam teha ei saa, siis hakkab kuidagi seestpoolt välja pungitama. "Sa hakkad endale organiseerima mingeid asju, hakkad välja mõtlema."

"Kui on olnud sellised keerulised või pöördelised momendid, siis vahetult sel hetkel pole peaaegu kunagi sellest maalitud maale, kirjutatud romaane, tehtud muusikat või teatrilavastusi, need on võtnud alati mingi settimisaja," tõdes ta ja nentis, et kui aeg normaliseerub ja läheb endistesse rööbastesse tagasi, siis hakkab tekkima tunnetus, mida see meie jaoks tähendas.

Selleks suveks ei plaani Hendrik Toompere ka ühtki suvelavastust. "Ma lähen maale ja tegelen seal oma maa-asjadega, mul on plaanis kirjutada seal üht näidendit, lammutada seal üks kokkuvajunud laut, hekki hooldada ja lihtsalt mõnuleda."