See huvi on ajendanud Kaplinskit küsima, kas eesti keeles võiks kujuneda mingi omapärane filosoofia, mida üheski teises keeles sõnastada pole võimalik. Ainult keele kaudu on võimalik olla üheskoos – meeles me oleme üksi, kuid "keeles oleme teistega, keel on kohtamispaik". Kaplinski keelevaadetel on olnud Eesti kultuuriruumis ulatuslik nähtamatu mõju, kuigi sellealast filosoofilist koolkonda pole veel loodud.

Kirjanik Eeva Park on raamatu kohta märkinud: "Võideldes kõigi hävingule määratud asjade eest, liigub Kaplinski raamatus ülima enesestmõistetavusega suurimast lihtsusest ülimale keerukusele – ja tagasi. Kasutades kompassina pea kõiki keeli, orienteerub ta kaelamurdva isepäisusega maailma sügavuti kompavas tõelisuses, siis aga kõnnib ootamatult taas Elva metsas, kus ta nelikümmend aastat tagasi mõtles, kas sõna "armastus" olemasoluta oleks armastus olemas ja kuidas me sellest mõtleksime ja arutleksime."

Jaan Kaplinski (sündinud 1941) on kirjutanud luulet, näidendeid, proosat ja esseistikat, tema teoseid on tõlgitud enam kui kümnesse keelde. Kaplinski on pälvinud mitmeid tunnustusi, nende seas Juhan Liivi luuleauhind (1968 ja 2012), Balti Assamblee kirjanduspreemia (1997), Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esseistikapreemia (2009), Euroopa kirjandusauhind (2016) ja Riigivapi III ja IV klassi teenetemärk.

"Eesti, estoranto ja teised keeled" ilmus Tallinna Ülikooli Kirjastuse sarjas "Bibliotheca Controversiarum".