Haide Männamäe ehk Piip on lõpetanud Pedagoogika Ülikooli Näitejuhi eriala, kus kohtus ka Toomasega. Toomas on pärit Tallinnast. "Sattusin teatri juurde loomulikku teed pidi. Olin noorena enda arvates ka spordimees, kuid hiljem selgus, et teised kasvasid pikaks, aga mina mitte, teised said kiireks ja mina ei saanud. Korvpalli mängides meeldis mulle eriti just trikitamine ja kavaldamine," meenutas Tross.

"Korvpallist saadud mänguvedru viis mind ilmselt ka teatri juurde. Just see, et sa suvatsed lavale minna ja sul on publikule midagi pakkuda – kas siis mingi vigur, üllatus või nali," rääkis Tross ja lisas, et korvpallist saadud mängulusti on ta üle kandnud ka teatrisse.

Näitlejaks saamise unistust neil ei olnud. "Teater oli minu jaoks üks valik, kuid tundsin huvi ka ajakirjanduse vastu," rääkis Tross. "Olin seltskondlik ning rääkida ja esineda mulle meeldis, kuid kindlat eesmärki teatrit õppida mul ei olnud. Mõtet, et tahan näitlejaks saada, mul ka ei olnud. Pigem oli mõttes laulja karjäär," meenutas Männamäe.

Pärast ülikooli Tallinnas läksid näitlejad õppima Taani. "Tegelikult oli seal vahel etapp, kui töötasin kaks aastat näitlejana Viljandi Ugala teatris. Selle aja sees tegin kaasa viies või kuues lavastuses," kõneles Männamäe. Tross lisas, et teda teatrisse ei kutsutud. Nii hakkas ta hoopis ise teatrit tegema.

"Kolm aastat pusisime ise teha teatrit koos mõne kursuse kaaslasega. Sattusime isegi esimestesse eratelekanalitesse," meenutas ta ja lisas, et peagi saadi aru, et teatrit on tore teha, kuid raha oleks ka vaja teenida. Argipäev koputas uksele ning nii otsustati minna Taani.

"Taani läksime suveakadeemia kursusele, kus tutvustati Rootsi dramaturgiat ning näidati ka üht suvelavastust. See lavastus ehmatas mind, sest nägin ühes näidendis koos nii palju erinevaid teatristiile. Seal oli tsirkust, koomikat ning füüsilist koomikat lisaks näidendi algsele loole. Pärast etendust läksin lava taha ja küsisin neilt otse, et kust kohast nad selliseid asju õppinud on. Nad ütlesid, et õppisid Kopenhaageni teatrikoolis," lausus Tross ja lisas, et hankis kooli aadressi ning pidas nendega kirjavahetust mille tulemusena nad kooli vastu võeti.

"Taanist saime kogemuse, et seda sama teatrit, mida me olime neli aastat juba õppinud, on tegelikult võimalik täiesti teise nurga alt vaadata. Me nägime, kuidas uksed uude teatrisse järjest avanesid," rääkis Tross ja lisas, et sealt saadud õpetused ongi nende tänase leiva allikaks.

Aasta pärast Taanist tulekut sündisid Piip ja Tuut. "Meil ei olnud plaanis klounideks hakata, kuid saatuse tahtel see juhtus. Sõber kutsus meid oma lapse sünnipäevale klouni mängima ning sealt see alguse saigi – meid hakati järjest pidudele kutsuma," rääkisid nad.

"Esimesed kümme aastat olles Piip ja Tuut oli meil tegelikult ainult üks etendus – improvisatsioonirohke etendus. Mobiilsus ja kohanemise oskus olid meie õnnestumise eeldusteks. Me kohandasime ennast alati vastavalt publikule ja kohale," rääkis Tross ja lisas, et inimestele tunduv improvisatsioon on tegelikult väga täpselt timmitud kava tulemus. "Me toitume publiku reaktsioonist ning selle saamiseks me ka provotseerime neid. Nii sünnivad uued lavanumbrid."