Flo Kasearu: vabakutselise kunstnikuna on mul pidevalt eriolukord ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Flo Kasearu
Flo Kasearu Autor/allikas: Kaader videoteosest

Kumu viiendal korrusel on alates 18. augustist avatud Flo Kasearu näitus "Eriolukord", millega kunstnik vaatab muuseumi muutunud töökorraldust ning dokumenteerib Kumu saaliteenindajate uusi päevarutiine. Müürilehes Aleksander Tsapovile antud intervjuus rääkis Kasearu värskest näitusest lähemalt.

Kumu kutsus sind tegema operatiivselt näitust eriolukorrast. Sinu jaoks justkui selline topelt eriolukord – teha näitust kiiresti ja kiiresti muutuvate sündmuste keskel. Ehk valgustad, mis mõtteid, ideid ja suundi sellise näituse tegemine tõi? Kui eriline see eriolukord tegelikult sulle oli?

Eks kogu aeg salaja oodatakse midagi erilist: lotovõitu või maailma lõppu või kliima jahenemist või head näitust. Eriolukord pani uskuma, et siin maakeral on võimalik kiirelt reageerida ja tegutseda ka nii uskumatutel skaaladel nagu lennuliiklus ja selle vaigistamine. Varsti ununeb ära, mis see lendamine üldse on. Inimene kohaneb kiiresti. Oluliseks sai olevik ja hetkes olemine. Tuli tegeleda sellega, mis on praegu: isoleeritus, teadmatus, koduõpe, ümberõpe, kodukontor, puhkus, tung ja võimalus põgeneda loodusesse… Minu kärsitule iseloomule sobis sellele kiirelt näitusega reageerida.

Vabakutselisel kunstnikuna on mul pidevalt eriolukord, sest kunagi ei tea, mis homme saab ja kuhu järgmisena kutsutakse või mida on vaja ise algatada või luua. "Eriolukorra" helikujundaja Juhan Vihterpal ütles, et kevadine eriolukord oli eriline aeg loodushelide salvestamisel, sest lennukid ei sõitnud. Kuraator Kati Ilves tundis, et tema eluplaanid ja unistused pandi pausile ja see oli samaaegselt huvitav ja ahistav. "Eriolukorra" operaator Epp Kubu sai sundpuhkuse ja nautis kontaktiloomist loodusega.

Kunstimuuseum kui institutsioon on pigem staatiline, aeglaselt liikuv ja pikale planeerimisele toetuv. Paari-kolme kuuga näituse tegemine on sellises institutsioonis ilmselt pretsedenditu ja seda saab vähestele kunstnikele pakkuda. Milliseid võimalusi ja takistusi selline projekt tekitab?

Laual oli ka võimalus suhestuda Kumu hoone endaga. Aga tulla kevadel siia suurde tühja majja ja seda aktiviseerida, see tundus nagu "Die Hard" filmi mahus ettevõtmisena, kus jõulude ajal Bruce Willis tühjas majas maailma päästab. Selleks oleks olnud vaja veidi rohkem ettevalmistusaega, et uurida kõiki Kumu ventilatsioonišahtide käike ja muud. Selles mõttes on meeldivalt ootamatu, et üks võib-olla staatilisemaid kunstiinstitutsioone loob võimaluse luua nii lühikese etteteatamisega uue teose. Lisaväärtusena pakutakse kunstnikule vajalikke tugistruktuure. Kahju ainult, et selliseid võimalusi nii harva tekib.

Sinu projekti peategelasteks on Kumu saalitöötajad, kes eriolukorras n-ö sundpuhkusele läksid. Mis maailmasid nendega suhtlemine avas ja milliseid sa nende abiga proovid luua?

Ma ei tea, mis värk mul on saaliteenindajatega ja sellega, et mulle pakub pinget kaasata teisi inimesi oma projekti. Ma pigem ei taha olla üksi oma olematus stuudios. Otsin kontakti. Ja leidsin. Leidsin maailma, kus inimesed peavad olema nähtamatud ja nähtavad samal ajal. Maailma, kus inimene muutub tapeediks ja osaks seinast. Maailma, kus üks, maksimum kaks inimest korraga ruumis on ideaalseim ruumipaigutus. Maailma, mis on piiratud uute (ajutiste) reeglitega. Maailma, kus igaühel on oma kriisi oaas, privaatses või avalikus tsoonis.

Ühe saaliteenindaja abiga tutvusin Stroomi metsas jalutades põdrakanepiga, millest sai minu kevadine uudistoit. Teiselt saaliteenindajalt sain lapsele venekeelseid raamatuid, kolmandalt sain taimi oma aeda…

Meil tõenäoliselt ei tule uut eriolukorda, aga mida kevadine sulle üldisemas tajumises ja kogemuses õpetas või kui ei õpetanud, siis millise tunde- ja tajupagasiga sa sealt välja ujusid?

Ujusin kevadel mõtetega, et minu senised valikud ja eluviis ja rütmid toimivad ka kriisi ajal ja ei vajagi suuri ümbermõtestamisi. Pigem pidi kohanema elementaarse mõistlikkusega. Eks näis, kui pikalt ma suudan lennuliiklusest eemal olla. Nüüd juba saaks lennata, aga suutsin kontseptuaalselt ümber mängida projekti, kus ma teen koostööd inimesega, kes niikuinii reisib vajalikku vahemaad Marseille'ga, et ma ei peaks ise kohale minema. Sellega maandan riske ja loodan, et sügisel ei kordu taas eriolukord ja minu poole kohaga koduõpetaja roll. Mu kärsitus sai kevadel küll kõvasti kannatada oma esimese klassi last õpetades. Kogesin ka arstist sõprade ja tagaaia olulisust.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: