Arvustus. Fossiilkütused jõusaalis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Näitus
Näitus "Tiiger ruumis" Autor/allikas: EKKM

Näitus

"Tiiger ruumis"

Kunstnikud Julian Charrière, Iggy Malmborg, Eduardo Navarro, Jaakko Pallasvuo, Jeremy Shaw, Karl Sjölund, Martta Tuomaala, Ana Vaz, Kristina Õllek
Kuraatorid Marten Esko, Vanina Saracino, Lea Vene

EKKMis 1. novembrini

EKKM-i uue näituse "Tiiger ruumis" teema on energia. Kuidas kontseptualiseerida ja lahata teemat, mis on materiaalselt komplitseeritud ja ka abstraktselt filosoofiline? Üks lähtepunkt võib olla fossiilkütustesõltuvuses maailmale osutamine, mida "Tiiger ruumis" ka taustal kasutab, kuid kuraatorid on astunud sammu energia filosoofilisema käsitlemise suunas ning pööranud pilgu prantsuse mõtleja George Bataille' poole. Nii näituse pealkiri kui seinale kirjutatud juhtlause pärineb Bataille´lt, kes kirjutab teoses "Neetud osa" (1949), et "seksuaalakt on ajas sama, mis tiiger on ruumis".

Bataille kirjutab oma majanduskäsitluses tõsiasjast, et energia ülejääk toob kaasa selle raiskamise. Eeskätt kirjanikuna tuntud Bataille loob mudeli, mille üheks sümboliks on tiiger, kuid antud näituse kontekstis ei tasu tiigrist kui sellisest liiga kinni hoida ja teda teostest otsida. Näituse kuraatorid Marten Esko, Lea Vene ja Vanina Saracino kirjutavad sellest, kuidas fossiilsete kütuste kahanedes peab ümber mõtlema energiat kui sellist, mida inimesed oma elukorralduse juures vajavad. Maailm, mis on üles ehitatud kiirusele ja tarbimisele, on keeruline, kui mitte võimatu maha saada fossiilkütuste karavanilt.

Ja kui karavan peab edasi minema, siis kuidas see küll toimuma peaks? 2020. aastal, kui lennukid lendavad, tehased töötavad ja soodsaid naftaajääkidest valminud rõivaid kiirmoeketipoodides on lademetes on täna veel keeruline päriselt ette kujutada maailma, kus eelpool toodud teenused ja tooted ei ole iseenesest mõistetavad. Koroonakriisist tulenenud lennureisipausi nähakse ajutisena - tänavu suvel oli hea Eestit avastada, kuid ühel hetkel vaadatakse taas odavlennufirmade pakkumisi ja ihaletakse reisile. Kui jätkusuutlik aga selline mugava elu tegutsemismall on? Näitusel osalevad kunstnikud lähevad inimese enda ja meid kõiki ümbritseva looduse juurde, et uurida energiat ja selle muundumist ja moondumist pidevalt tuure tõstvas elus.

Külastajale on antud võimalus ise otsustada, kas ja kui põhjalikult ta Bataille' tekstikogumikku süveneb, sest näitusesaalis tema tekstid esile ei tungi. Näituse tegijad on otsustanud luua Bataille'le ja tiigritele wunderkammeliku pühamu, kuhu on kokku koondatud lisaks väiksele lugemisnurgale ka seinast seina tiigributafooriat.

"Tiigrite osakonna" nimega toas kaikub sajanditetagune valgustusajastu kurioosumite toa vaimsus, mille omanike eesmärk oli kokku koguda ja süstematiseerida maailmas leitud omanäolisi esemeid. Kui ajalooliselt võis wunderkammeri leida aristokraatide villadest ja paleedest, siis "Tiiger ruumis" näitusel asub tuba EKKM-is, mille hoone meenutab kõike muud kui 18. sajandi villat. Kontrastid on teadagi huvitavad ning võimendavad oma vastaspoolsusi ja nii on "Tiigrite osakonda" kokku toodud näiteks William Blake'i luulekogu, tiigrimustrilised karvased käerauad ja Netflixi "Tiger Kingist" tuntud Joe Exoticu fännikraam.

Arvestades näituse "Tiiger ruumis" eesmärki visualiseerida ja mõtestada energia erinevate vormide, tähenduste ja muundumiste uurimise viise, siis kehaline tajudega manipuleerimine on äärmiselt efektiivne viis inimest raputada. Mitmed näitusel eksponeeritud kunstiteosed apelleerivad afektiivsusele.

Kõige jõulisemalt ja efektiivsemalt töötab esimesse saali paigutatud Ana Vazi "Aatomi aed" (2018). Vazi installatsioon tegeleb Jaapani Fukushima tuumaõnnetuse tagajärgedega. Kunstnik annab oma teosele kitsale fookusele, mille kaudu on võimalik inimlikul tasandil aru saada hoopis laiemast üldpildist, kui Vaz oma videoteoses kätte näitab. Vazi videoinstallatsioon ei jutusta pikalt Fukushimast, tuumaenergia kasutamisega seotud ohtudest ja tagajärgedest. Ta installatsioon räägib hoolimisest ja koduigatsusest, mis viib evakueeritud inimesi tagasi koju oma aia eest hoolitsema, isegi siis, kui see asub vaid kiviviske kaugusel tuumareaktori õnnetuspaigast. Vazi väljendusvahendid on intensiivne strobovalgus ja kogu kehaga tunnetatav pulseeriv muusika, mille abil kunstnik haarab külastaja pea täiesti enda võimusse.

Siiski, EKKM-i näitusekujundus on vaataja suhtes leebe ja nii ei suru Vazi teos vaatajat täielikult enda vaakumisse, kus tekiks tajude üleküllastumine. Teose enda seisukohast oleks võinud näitusel siiski sammu kaugemale minna ja luua videole oma eraldatud ruumi, sest pehme valgus, mis eemalt saalist paistis, ei lubanud täielikult ennast teose sisse kaotada, mis oleks Vazi installatsiooni veelgi võimendanud.

Marta Tuomaala "Finningusõit-Suomi-Perkele! Vol 2" (2017) on video- ja ruumiinstallatsioon, mis eeldab külastajailt kaasa tegemist, mitte ainult teose vaatamist. Tuomaala saaliosa koosneb videoinstallatsioonist, kus kunstnik kehastab ekraanil fitness-instruktorit ja osalevad spinningutrennis kasutatavad jalgrattad. Trennitegijate hoogsa innustamise asemel räägib kunstnik hoopis Soome immigratsioonipoliitikast ja lähisuhtevägivallast. Tuomaala tekitab näitusesaalis nihke ootuste vahel, mida tavaliselt võiks jõusaalist ja näitusepinnalt oodata. Poliitika ja lähisuhtevägivald ei ole kaasaegse kunsti näitustel uued teemad, kuid kunstnik esitab nende kohta käivaid fakte ootamatus kontekstis, tänu millele hoiab kunstnik vaataja tähelepanu treeningsessiooni lõpuni.

Sarnaselt Vazile rõhub afektile Jeremy Shaw' videoteos "Liminals" (2018), mis rullub vaatajate ette valla vähemalt kahel ajateljel ehk Shaw jutustab lähitulevikust, kuid kasutab peamiselt 1970. aastatel üles võetud kaadreid. Pooletunnine teos kolmandal korrusel kasutab ka pulssi vilkamalt põksuma panevaid rütme, millega füüsiliselt kaasa minna, kuid loo narratiiv on näituse üks keerulisemaid.

Video põhiliin jälgib gruppi, mida kutsutakse Liminaalideks ja mille liikmed otsivad võimalusi ühendada oma aju masinaga ning seeläbi erinevate rituaalide abil mingisse uude evolutsioonietappi jõuda, kus kohtuvad füüsiline ja virtuaalne kohalolu. Kunstnik esitab visuaalselt võimsalt just rituaalide osa, milles osalejad üritavad tantsu ja jooga abil jõuda käegakatsutava katarsiseni, kuid tee sinna pole lihtne ja kohati tundub, et see jääbki unistuseks. Ühildumiseni siiski jõutakse ning videos sulanduvad tantsijate füüsiline ja virtuaalne maailm. Ulmevalda kuuluv visuaalne mõttemäng kompab fantaasiamaailma, kus inimesed ei toimi ainult bioloogilise keha abil, vaid muutuvad millekski enamaks.

On see unelm piiramatust energiast, teadmistest ja võimest lõputult töötada või hoopis õudusunenägu eksistentsist, kus reaalsus olekski vaid efektiivselt ja maksimaalselt töö tegemine? Väsimus ja kurnatus võivad olla head indikaatorid sellest, et inimese energiavarud on kokku kuivamas ning sõnum sellest, et ehk tasuks korraks aeg maha võtta ja varusid täiendada.

Valitud kolm teost toovad eredaimalt esile näituse tugevaima külje ehk vaatajate afektiivsusega mängimise. Mis on see energia, mida on vaja selle ekraanidest tulvil näituse ülalhoidmiseks? Millised energiasäästlikumad variandid on täna saadaval, et hallata infrastruktuure, mis 21. sajandi masinavärke peamiselt fossiilkütustega käigus hoiavad?

Need küsimused ei saa näituselt küll vastuseid, aga kuraatorid on koostanud ekspositsiooni, mis manipuleerib vaatajaga nii füüsilisel kui intellektuaalsel tasandil. Milline on see energia, mida külastaja saab Vazi strobovalgusega laetud videoinstallatsioonist, kui pulss on märksa kiirem, kui näitusesaali astudes? Kui globaalses plaanis tundub energiaküsimustega tegelemine hoomamatult tohutu teemana, siis äkki annab näitus kätte vahendid pööramaks pilgu enda poole ehk mõelda oma energiakasutusele ja -vajadusele. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: