Teistes keeltes päike läheb alla, aga meil loojub. Näiteks soomlastel aurinko laskee; venelastel солнце заходит; ja ka inglise keeles the sun sets.

Kuidas on nii läinud, et meil on olemas tegusõna loojuma ning ka eraldi sõna loojang õhtuse vereva valgusmängu kohta? Kas eestlased on olnud loomult suured romantikud?

Kõigepealt on meil teistmoodi see, et päikese kohta ütleme päike või päikene. Mõlemad on hellitavad vormid sõnast päev. Sama sõna on niisiis kasutusel nii taevakeha kui ka ajaühiku kohta.

Loojuma esitab lühemalt väljendit looja minema. Aga mida tähendab looja? 

On arvatud, et looja ongi sõna-sõnalt Looja, ehk olend, kes maailma loonud. Seega on päikese looja minemist tõlgendatud otseselt kui Looja juurde minemist. Näiteks Kristjan Jaak Peterson on loojangut kirjeldanud poeetiliselt "päeva silm on minemas suure looja sülesse". Väljend looja karja minema tähendab aga suremist.

Seega näib, nagu oleksid meie esivanemad tõlgendanud õhtust valgusmängu hoopis usu kontekstis. Päris kindel selles siiski olla ei või. Salapärane looja esineb näiteks ka väljendis silma looja laskma, mis tähendab ju uinumist.

Kindlam tundub see, et nii loojang kui ka looja minemine ja looja laskmine on kõik pärit samast looma-tüvest nii nagu ka loom, loodus ja lootus. Pole võimatu, et päeva lõppemist on mõistetud kui uue tsükli algust, sest õhtuse aja kohta on kasutatud ka väljendit päeva loode.

Ehk polegi vastus seega ei romantikas ega usus, vaid hoopis optimismis.

Teksti autor: Ene Vainik

"EKI keelekillud" on ETV ja Eesti Keele Instituudi koostööna valminud loodusteemaline videosari, kus keelekilde esitavad näitlejad Evelin Võigemast, Rasmus Kaljujärv ja Peeter Oja. Tekstide autorid on EKI keeleteadlased. Režissöör René Vilbre, toimetaja Ester Urbala, operaator Janno-Hans Arro, produtsent Laura-Liisa Veiler.