Jaan Undusk. Ikka Otist mõteldes ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ott Rauna raamatu esitlus Tallinna Linnaarhiivis.
Ott Rauna raamatu esitlus Tallinna Linnaarhiivis. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Meie väärtajakirjanduse üks vaikseid korüfeesid sai hiljuti kaheksakümmend aastat vanaks, aga jõudis vahetult enne seda lõpule ka oma mälestuste kolmeköitelise sarjaga. "Vaimu vend" (2015), "Tuba number kaheksa" (2016) ja "Tunaeile" (2019) ehk kokku umbes 1250 lehekülge meenutusi anastus- ja vabadusajast tõstavad Ott Rauna väljapaistvate eesti memuaristide kilda.

Artikkel pärineb septembri Loomingust.

Meie väärtajakirjanduse üks vaikseid korüfeesid sai hiljuti kaheksakümmend aastat vanaks, aga jõudis vahetult enne seda lõpule ka oma mälestuste kolmeköitelise sarjaga. "Vaimu vend" (2015), "Tuba number kaheksa" (2016) ja "Tunaeile" (2019) ehk kokku umbes 1250 lehekülge meenutusi anastus- ja vabadusajast tõstavad Ott Rauna väljapaistvate eesti memuaristide kilda. Mõnele inimesele on mälestused lausa loomu poolest sobiv žanr. Ma usun, et oleme Otiga mõnekümne aasta jooksul tänaseks juba sadu tunde maha kõnelnud. Silmitsi oleme teineteist kohanud seevastu pigem harva. Ott Raun on minule eeskätt telefonihääl. Enamasti helistab ja räägibki Ott, mina suskan midagi sobivat vahele, ning viisaka inimesena ei jätka Ott seejärel oma pooleli jäänud teemat, vaid läheb jutuga edasi nüüd juba minu poetatud remargist. Ta valdab väga ootamatuid jutujätke ning lisab alati visiooni isiklikult kogetust. Ott ei ela mitte ühesuunalises ajalises joonmaailmas, vaid tagasihaaravalt ka oma eelnevas elus, esivanemad kaasa arvatud. ""Käi ringi, käi ringi," ütles Suur Kõver. Ja nii ma käingi. Näen seda, mis on ja mis oli." Tulemuseks on igast telefonikõnest välja arenev tohutu verbaalsete assotsiatsioonide padrik, kus Ott mõnu ja murega, igatahes asjatundlikult müttab. Pole vahet, kas vestluse telg on talurahva vabastamine või Eesti PEN-klubi hetkeseis, ikka jõuame kaarega ka Taltside ja Näripäde ja paljude Raunade juurde, see tähendab, Oti suguvõsalukku, mis haarab olulist osa eestlaskonnast, igatüht Hendrik Toomperede pikas reas ja isegi Urmas Sutropit. Raunad näikse eestlaste seas olevat seesama kõikjale imbuv perekondlik kitt, mis Ungern-Sternbergid baltisakslastel.

See, mis suuliselt võib jätta kaootilise mulje, on kirjalikus laagerdumuses kontrolli all. Oma meenutamise laadilt jääb Ott Raun kuhugi Argentiinas surnud teatrimehe Woldemar Mettuse ja Jaan Krossi vahepeale, sest ka tema mäluvoog laguneb — või hoopiski tiheneb — puänteeritud lugudeks valitud teemadel, mitte nii lühilaastulisteks nagu Mettusel, aga novelletlikuma rütmiga juppideks kui keskeltläbi Krossil "Kallites kaasteelistes". Võib-olla on tema lähim vaimusugulane memuaristika alal hoopis Karl August Hindrey. Kõik neli armastavad hullupööra puistata nimesid, just neid elemente mäluvoos, mis vananevas ajus kõige kergemini kipuvad hägustuma, aga fikseerivad tekstis eeskätt isiku — ilmselt nende meeste jaoks tähtsaima, mis meenutustes peitub. Isikutevahelised põimingud ja kokkusattumused on nii Krossil kui ka Raunal ajalooliste intriigide selgroog, kohati isegi ajaloo liikumapanev jõud, vähemasti selle kummaline telgitagune. "Imeliku kokkusattumusena kattus mu ämma täisnimi Hilda Leesment vähemalt ühe versiooni järgi Ostlandi kurikuulsa valitseja Alfred Rosenbergi naise omaga," kirjutab Ott. Täpsustatagu, et natsibossi eestlasest naine Hilda Leesmann eemaldunud temast 1923. aastal just mehe poliitiliste vaadete tõttu.

Krossi mälestuste kahe koguka köite peale tuleb kokku umbes 970 isikunime, Raunal on neid ainuüksi kolmandas köites üle 900, see tähendab, mälestustes tervikuna — hinnanguliselt — nii umbes paar tuhat, mis on kordades rohkem kui ka Hindrey viieköitelises memuaaris. Enam mainitute seas torkavad oodatult silma poliitikud Stalin, Hruštšov, Meri ja Savisaar, aga samuti egüptoloog Sergei Stadnikov ja vend Vallo, kirjanikest Kareva, Kuusberg ja Runnel. Aga ma olen täiesti kindel, et suurem osa eesti lugejaid leiab Rauna nimeloendis oma isiklikke tuttavaid. Otti piisavalt kaua tundvana polnud mul näiteks õrna aimu­gi, et ta oli sõjaväes ja pärast seda usaldusvahekorras Bernhard Linde poja Tõnisega, kes oli kümme aastat minu värvikas korterinaaber Pikal tänaval. Või et ta puutus kokku Otepää Keskkooli direktori Heino Mägiga, kes suure tugeva mehena tõstis mind kord lapsepõlves õpetajate toas peo peal kapi otsa — kuhu ta olevat aeg-ajalt samamoodi tõstnud ka närvilisi naisõpetajaid (ai-ai, olid ajad!).

Omaette lõiguna tuleb kirja panna see, et erinevalt Krossist, Hindreyst ja paljudest teistest on Oti tekst ülimalt perekeskne. Oma mälestuste esimese köite "Vaimu vend" pühendab ta vennale — venda Vallot hüüti Rahumäe koolis Vaimuks ja Ott oli järelikult Vaimu vend. Teine köide on pühendatud abikaasa Simonele (Ludmillale), kolmas, mis hakkab pihta ema matustest — "armsatele lastelastele". "Maailmas kõige tähtsamad on lapsed, ja kui lapsi ei ole, siis ei ole vabadust," kirjutab Ott. Otsi teist meest, kes defineerib iseennast oma venna — ja oma vabadust laste kaudu!

Enamikku mälestustest struktureerib omaelulugu, autobiograafia. Kui välja arvata Nõmmelt alanud lapse- ja koolipõlv, vahepealne teenistusaeg Vene tanki- ja jalaväes (millest ei päästnud ka õpingud kalandustehnikumis) ning sellele järgnenud Tallinna Pedagoogiline Instituut, siis jaguneb Ott Rauna elu kolmeks tööperioodiks: suur, suurem, kõige suurem. Algul toimetaja ajalehes "Nõukogude Õpetaja" (1969—1975), siis "Loomingu" publitsistikaosakonna ja ühtlasi siinse rubriigi eelkäija "Mõtete ja märkmete" toimetaja (kuni 1998) ning sestpeale peatoimetaja tema enda rajatud ajalookultuuri ajakirjas "Tuna". Maailmalt võtmine hakkas üle minema maailmale andmiseks umbes mälestuste teise köite keskpaiku, kui ilmus Oti nüüdseks juba legendaarne esikteos, luulekogu "Hobusel on täna sünnipäev" (1973), ning algasid katsed mõjustada avalikkust "Loomingu" autorkonnaga. Maailmale andmine on olulisem kui maailmalt võtmine, aga paradoks seisneb selles, et võtmisest on kihvtim kirjutada kui andmisest. Noorus on sulipoiss, kes koob intriigi. Selle paradoksiga seisavad silmitsi kõik autobiograafid ja seda tajuvad oma nahal nende lugejad. Mida küpsemate mehetegudeni jõutakse, seda enam energiat jäetakse neisse tegudesse maha ja seda vähem fantaasiat jääb nende mälestusse. Ott Raun on alates 1990. aastaist maailmale andnud viis luulekogu pluss ühe valikkogu, kolm romaani, essee- ja muinasjuturaamatu (vt ka "Tuna" 2015, nr 3). Meie mõlema esikromaan valmis aastal 1987, aga Nõukogude Liidus olid tollal rasked ajad, paber otsas, plaanid ületatud, kogu riik käis kolmel jalal, nii et mäletan, kuidas "Eesti Raamatu" toimetaja Maarja Ojamaa minult rangelt küsis, kas olen nõus oma teose ilmumisega paar-kolm aastat ootama. Siis saab uue paberi ja uued plaanid. Vastasin, et hea tekst ei vanane. Ma ei tea, mida vastas Ott, aga meie romaanid "Kuum" ja "Kõrvaltegelased" — nagu mitmed teised — ilmusid mõlemad alles 1990. aastal. Uued plaanid olid valmis saanud, uus paber hakkas kannatama kõike, enam ei pidanud kartma ei poliitikat ega erootikat.

Lisaks omaeluloole püütakse mälestustega kujutada ajalugu laiemaltki: iga memuaar tahab olla ühtlasi historiograafia. Ott kirjutab autobiograafia ja perekonnaloo kõrval veel vähemasti ajakirjade "Looming" ja "Tuna" ning humanitaarseltsi Wellesto, aga poliitiliselt tundliku inimesena ka Nõukogude Lii­duks kutsutud riikliku moodustise vaimukat ajalugu. Poliitiline pamflett on XX sajandi teise poole eesti mälestuste üks kohustuslikke palgepooli. Ent Ott ei tee ka vaba Eesti kohta illusioone: Vene küsimus jääb Eestis kestma pärast nõukogudeta nõukogude võimu. Ingliskeelne enesekolonisatsioon, idamaade migrandid ja Hiina tööstus on köömes Eesti enese organismis ikka ja jälle oma pesa punuva vene needusega võrreldes. See ei tähista etnilisi venelasi. Nii mõnedki Oti parimad sõbrad on venelased ja juudid, nagu mälestustest näha. Vene needust kannab end venekeelseks elanikkonnaks nimetav kiht, kes tahaks Eestis elada nagu Venemaal: avalikkuses koduselt vene keelt pruukides ja Vene propaganda seisukohti varjatud tõena esitades. Elamegi viimaseil aastail taas uue hiiliva venestuse laines, mil tootepakendid, olmekuulutused, ostukeskuste reklaam, arstiteated ja muu on märkamatult muutunud eesti-vene kakskeelseks nagu kunagi nõukogude okupat­siooni ajal. Isegi Hiiumaa Käina aleviku toidupoes lärmab venekeelne reklaam. Eesti telereporterid küsitlevad 30-aastaseid venelasi, kes kogu oma elu on veetnud Eesti Vabariigis ja võiksid olla selle kodanikud, loomupäraselt vene keeles. Miks ei pea isegi nood riigikeelt oskama? Sisuliselt tunnustatakse sellega seisukohta, et etniline venelane ei olegi suuteline olema Eesti riigi kodanik. Ja juba kisendabki naisehääl, et venelasel ei ole Eestis nii hea elada kui Venemaal, sest siin peab õppima võõrast keelt. Tallinna linnavalitsuse meelsust arvestades võib karta, et varsti hakatakse tänavasilte taas üles lööma rööbiti kahes keeles. Siin lõpeb pamflett ja kerkib küsimus, kui pikalt saab riiki maha müüa.

Suure algupärase väärtusega on andmestik, mis käib Wellesto ja "Tuna" kohta. Wellestos polnud Ott aastal 1987 mitte ainult asutajaliige, vaid ka seltsi üks agaramaid ja südant valutavamaid osalisi. "Tuna" käimapanek 1998. aastal ja selle vankumatu käim tänaseni on eripeatükk eesti ajakirjanduslike ettevõtmiste loos. Arhiivide ja arhivaaride jätkväljaannet ei toimeta Ott mitte ametiajaloolase, vaid suure üldkultuurilise haardega kirjanikuna. See on vältinud erialast kapseldumist, taganud laiapõhjalise, aga samas elitaarse autorkonna ning mälualaste lähenemiste kogu paleti. Esseistliku ja kultuurifilosoofilise kirjutuslaadi talumine või isegi soosimine (esimesest numbrist peale avab ajakirja rubriik "Essee") tasakaalustab hästi väljaande valdavalt positivistlik-kirjelduslikku tagumist poolt. Et žanriliselt ja temaatiliselt paindlik eestikeelne üllitis on suutnud saada ühtlasi kõige kõrgemat klassi rahvusvahelise teadusajakirja staatuse (1.1), see on omamoodi ime. Veel suurem ime on see, et "Tuna" rikkalikult illustreeritud 88 numbrit kogumahuga enam kui 14 000 lehekülge on kokku pannud üksainus mees. Ajakirja on algusest peale kangelaslikult tehtud minimaalse kaaskonnaga, peatoimetaja on olnud ühtlasi tegevtoimetaja, see tähendab, kaastöö ainus tellija ja sõeluja. Enamik ajakirjade peatoimetajaist ei oska ilmselt aimatagi, milline ainuisikuline koormus võib lasuda nende ametinimetusega seotud tööl.

Mäletamine on nii tõe kehtimapanek kui ka sulnis luule. Õieti on ju need kaks vastastikku pööratavad, sest õnnestunud luuleakt mõjub tõe tabamisena. Johann Wolfgang Goethe äsja eesti keeles ilmunud omaelulugu pealkirjaga "Luulet ja tõtt" ("Dichtung und Wahrheit") — ikka nõnda, et luule esikohal ja tõde ta sabas — võiks anda kätte kõigi mälestuste universaalse helistiku. Mäletamine ongi ehk eeskätt luule, mis paljastab teataval määral tõtt. Kui küsida, et mida mäletatakse ja kuidas mäletatakse, siis näib "mida" olevat pigem mälestuste objektiivne ja "kuidas" neid subjektiveeriv moment. Mida rohkem lugeda mälestusi, kus ollakse ise ühel või teisel viisil osaline, olgu siis tegelase, kaasaegse või tagantjärele-tudeerijana, seda enam saab selgeks, et "mis" ja "kuidas" käivad mälestustes käsikäes ning on vahetatavad. Paljutki sellest, mida mäletatakse, pole tegelikult olemas olnud. Aga siiski — mis tähendab "tegelikult"? Kujutluses patustamine on sama reaalne kui patustamine tegudes, nagu vihjab kristlik patutunnistus. Seega tuleb määratlust täpsustada: paljutki sellest, mida mäletatakse, pole varem olemas olnud. Aga nüüd on. Mäletamine on loomeakt, millega toodetakse omanimelist tõde. Siin siseneb arutluskäiku paratamatult irooniat, aga eks elu olegi ju lakkamatu irooniline loovus. Nii väitsid saksa romantikud.

Kunagi avastasin, et Oskar Kruus on oma mälestusteraamatu "Unistuste purunemise aastad" (1996) motona kasutanud tsitaati minu romaanist "Kuum": "Elu ei mäletata. Mäletatakse mälestusi elamata elust." Kruusil oli selle tsitaadi kasutuselevõtuga oma poliitiline tagamõte, nimelt kirjutas ta stalinismiaja ahistatud haritlaspõlvkonnast, kel ei olnud mingil moel võimalik teostada seda, millest unistati või milleks valmistuti. Ent lausel on ka palju üldisem, seejuures üldsegi mitte sõnamänguline tähendus. Mälestused ja seni elamata elu. Teisi­sõnu, mälestused ja alles mälestuste teksti kirjutamisel esmakordselt kogetu. Sellist ainest on rohkem, kui võiks arvata. Mälestusi kirjutades elatakse paljuski esimest korda. See seostub ka mälestuste kui pihtimusega, millegi seni varjul olnu, niisiis avalikkuse — või isegi enese — jaoks seni olematu ülestunnistamisega. Mälestused kubisevad ülestunnistustest, nagu "Ma olen alati lugu pidanud…", "Ma olen ikka mõelnud, et…", "Ma pole iial arvanud, et…". Ja nõnda edasi. Need "ikka" ja "alati" ja "iial" osutavad justkui pikkadele ajaperioodidele. Kirjutaja meenutab mingit iidset ja iseenesestmõistetavat tõde. Ja enamasti ta ei märkagi, et esitab hoopis performatiivi (nagu ütlevad lingvistid), see tähendab, kehtestab alles nüüd ja siin esimest korda selle "iidse ja enesestmõistetava" tõe. Võib-olla on ta oma suhtumist ühel või teisel moel varemgi mõista andnud, kuid oma olemisseadusena formuleerib ta selle alles mälestustes. Nõnda sünnivadki mälestused elamata elust. "Ma olen alati arvanud, et miss B. on erakordne isiksus" ja "mul pole iial pähe tulnud miss B-st midagi halba mõelda", väidab mälestuste kirjutaja, aga vaene miss B. loeb seda takkajärgi raske südamega: oleksin ma seda varem teadnud, oleks elu võinud kujuneda hoopis teiseks. Nii see elu juba on. Tema üks tähtsamaid osi ongi see, mis jääb elamata.

Ma ei hakka üles lugema neid kümneid, võib-olla sadu miss B-sid, kes Ott Rauna mälestustes otsekui Peetruse tahtel elulisa saavad. Neid on nii nais- kui ka meessoost. Üks kaunimaid hetki on kahtlemata kolmanda köite algus, kus meenutatakse kunagi Harju tänaval korduvalt trehvatud "muinasjutuliselt armsat naist kahe lapsega", kelle nimi ei jäänud "igaveseks nukkermagusaks saladuseks" — Mari Tarand. On's selles rohkem luulet või tõde? Võta nüüd kinni. Mina usun Otti, aga olen sunnitud ka tõdema, et talle eriliselt hinge pugenud inimesi iseloomustades ei varja ta oma subjektiivset meeleliigutust. Dichten ist Wahrheit. Tihendamises ehk luules peitubki tõde. Teisalt, et Ott pole oma mälestusi valanud romaanideks ja novellideks, nagu näiteks Kross, siis annab ta oma ilukirjanduslikele tungidele mälestustes mõnikord veidi avalikuma jooksu. Belletristlik elegants peatükkide ümaramaks vormimisel torkab hästi silma. Mälestades on Ott häbenemata rahuldanud ka oma kirjanduslikke vajadusi — nagu kunagi Luts. See teenib tekstimõnu huve nii kirjutades kui ka lugedes. Vist ei vaeva Ott oma pead sellega, kas tema mälestusi tsiteeritakse hiljem kui puhast tõtt. Perekonnakeskse inimesena on talle tähtsam see, et ta lapsed ja lapselapsed ei unustaks, mida nende isa ja vanaisa kord maailmast arvas. Ja paarikümnele parimale sõbrale, kelle seas on nii elavaid kui surnuid, suunab ta oma töö kindlasti samuti.

Jaan Kross hoidus kaua aega mälestusi kirjutamast põhjendusega, et kõik, mis tal on olnud öelda, on ta oma romaanide ja novellidega ära öelnud. Kross tahtis olla nii ilukirjanik kui ka eestlaste ajaloo kirjutaja ja aastakümneid tunnustati teda mõlemas rollis üsna üldiselt. Krossi proosa aluslaused kontrollisid kodumaist historiograafiat kuni teatmeteosteni välja. Siis süvenes postmodernistlik mänguaeg, mil üha enam hakati rääkima kõigest kui konstruktsioonist, olgu siis rahva, ajaloo või sugulusvahekordadega seoses. Romaan ajaloo allikana kaotas osa oma prestiiži. Et mitte kõike, mis temast maha jääb, ei kuulutataks fiktsiooniks — ja et teda ei tsiteeritaks mitte üksnes inimhingede inseneri, vaid ka ajaloolise tõe talletajana, pani Kross oma viimase suure romaani žanrinimetuseks mälestused. Sündis liig hilja alustatud elulooromaan "Kallid kaasteelised". Hoolimata teksti siginenud kergelt tuvastatavatest eksimustest, et mitte öelda — loova mälu assotsiatiivsetest ümberlülitustest, tsiteeritakse mälestuste žanri liigitatud teost nüüd ja edaspidi kui ajaloo allikat. Kross lükib mälestustesse ka oma ilukirjanduslikke tekste, püüdes näidata, et nende allikaväärtus on võrdne mälestuste omaga. Aga andes sellega paratamatu vihje väljamõeldise osakaalule mälestuste koestikus.

Niisiis igatahes: kes tahab talle meeldivat või õigena näivat tõena kehtima panna, peaks kirjutama mälestusi. Mälestuste kirjutaja kehtestab maailma kohta talle sobiva elutõe. Ta loob teksti, milles ta ise on ainus peategelane ja kõik teised on kõrvaltegelased, olgu nad nii tähtsad kui tahes. See, kes mälestusi ei kirjuta, peab leppima sellega, et jääb igavesti elu kõrvaltegelaseks — teiste mälestustes. Mälestused ongi kokkuvõttes üks suur kehtimapanek. Nad väljendavad soovi mitte jääda kõrvale. Võib-olla ka hirmu jääda kõrvale, millele lõpuks allus vist isegi Kross.

Kolmevärvilise mälestustesarjaga kehtestab Ott Raun oma kollakas-rohekas-sinise elutõe. Ma tean, et köidete kaanevärvid olid autorile tähtsad, ja kui esimesed kaks ehk kollane ja roheline said kiirelt leitud, siis kolmandaga oli pisut juurdlemist, et tulemuseks ei oleks mõni meil liiga tuntud ja valevihjet sisaldav trikoloor. Ott otsustas kahe Aafrika väikeriigi, asustuselt hõreda Gaboni ja pindalalt pisikese Rwanda lipuvärvide kasuks, ehkki neil kahel asub kollane keskmisel ribal. Kui Eestist pisemal Rwandal on verine kuulsus maailma kõige kiirema genotsiidi korraldajana — saja päeva vältel aastal 1994 nottisid seal kaks kohalikku rahvast, hutud ja tutsid, teineteist miljoni võrra vähemaks —, siis Ott käitub oma kahe tuhande kõrvaltegelasega kristlikul moel. Vaid mõni üksik, nagu näiteks Yana Toom ehk demagoogia meistriklass, saab ühemõttelise hinnangu osaliseks. Ott meenutab oma arvustust Joel Sanga luulekogule, kus peamotiiv olnud Sanga oskus kirjutada tekste, mida pole võimalik kritiseerida. Midagi säärast võiks öelda ka Oti enda mälestuste kohta: nende taotlus on väljendada maailma põhimõttelist omaksvõttu ja sisendada hoiakut, et inimene on väärt seda, mis ta püüab, ehkki enamasti ei suuda. Selline relvituks tegev hoiak võimaldab südamelt ära öelda ka ebameeldivat, ilma et tekiks süüdistus kiusus. Näiteks Heinz Valgust peab Ott muidugi mõista lugu, aga kui too nende ühise Tallinna 22. Keskkooli õpetajaile mittelugupidavalt tagasi vaatab, nimetab ta Valgu pilku väärastunuks. Kes püüab mõista, sel on lihtne meelepaha väljendada.

"Vaikne eestlane" on hüüdnimi, mille Ott endale oma esseekoguga aastast 1998 justkui ise välja teenis. See on Oti kõige teravamalt lõikav raamat eriti oma poliitilises pooles. Vaikne ei tähenda seda, et ei osata valusalt hammustada või vastu hakata. Ott ei talu lihtsalt kisa. Kõik, mis kisab — kui see ei ole just laps —, on väär. Kisavad rahvad ja nende kisavad juhid on talle vastumeelt. Üks tema lemmikfilme on Jean-Pierre Melville'i "Mere vaikus" ("Le silence de la mer"), tehtud Vercors'i samanimelise novelli põhjal: okupatsiooniaegsele natsiohvitserile, kes on pandud elama prantsuse perekonna majja, vastab perekond vaid põlgava vaikimisega. See on müsteerium, mida Ott kummardab: tõrjuda kurja vaikimisi, teistsuguse olekuga. Vaikus on inimese moraalne proovilepanek: tuleb õppida vaikuses vastu panema, armastama ja austama. Otti lummab kalmistute kõnelev vaikus, esivanemate hääled. Ei tea teist kirjameest, kes haudadelt nii palju nõu käiks küsimas. Perekond on ta usk, sõbrad ta armastus ja vaiksed väärikad eestlased need, kes ei lase lootusel kaduda. "Kas või selle nimel oli mõtet oma mälestusi kirja panna, et anda viivukski elu neile, tänu kellele Eesti jäi Eestiks." Väike vaikne hea võib Otis anda aastakümnetepikkuse tagasimõju, niisamuti väike vaikne halb. Ta reageerib aegamisi, kuid kestvalt. Ta teab, et surm ei ole radikaalne katkestus, vaid mingi totaalne vaikne jätkuvus, aga siit edasi pole mõtet enam arutada.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: