Tennosaar, kes on ka ise Õunpuu filmis varem üles astunud, tõdes "Viimastest" rääkides Tennosaar, et see on väga teistmoodi film. "Põhimõtteliselt on ta lasknud neil improviseerida ja siis noppinud sealt välja kohad, mis ta arvab, et on tema filmis vajalikud ja viivad tema lugu edasi."

Ta lisas, et see ei pruugi paljudele meeldida. "Aga ma kujutan ette, et on palju inimesi, kes leiavad, et "vau, see on nii lahe, see kõik on nii orgaaniline"."

Tennosaare sõnul ongi Õunpuu teinud justkui dokumentaalfilmi. "Kui ma ei teaks, et need on näitlejad, siis mina arvaks, et see on dokumentaalfilm." Ta tõdes, et nagu kõik filmid ja lavatükid, räägib seegi film armastusest ja inimestevahelistest suhetest.

"Mulle see dokumentaalstiil väga meeldib, aga minu jaoks jäi seal filmis millestki puudu. See dokumentaalsus ajas selle loo segaseks," jätkas Tennosaar.

"Ma tunnen seda inimest Heikki Huttu-Hiltunen, kes on selle stsenaariumi kirjutanud. Ma arvan, et tema loost oli kuidagi kaugele mindud. Mulle see lugu väga kätte ei tulnud. Ma väga loo- või inimelamust kätte ei saanud. Ma sain pigem sürri elamuse. Elamuse natuke imelikest asjadest."