Kas otsus küpses kaua, et amet vastu võtta?

See ei küpsenud üldse kaua. Kui nägin uudist, et Aet liigub üllatuslikult edasi, siis tegin üpris kiirelt otsuse tema jälgedesse astuda ning kanda edasi seda peotraditsiooni. Seeläbi saan anda edasi ka neid teadmisi, mida olen kogunud 20 aasta jooksul pidude protsessides sees olles.

Praegu on keerulised ajad, aga kas 2022. aastal pidu ikka tuleb?

Sinnapoole me praegu liigume. Loomingulised meeskonnad töötavad kirglikult oma pidude ettevalmistamisega.

Laulu- ja tantsupeo liikumine on läbi mitmesuguseid faase, praegu näib, et kõik on õitsema löönud. Samas viimast pidu meelde tuletades jäi laulupeo plats meile väikseks, tantsupeo piiratusest on samuti räägib. Mida sellistes olukordades ette võtta?

Selle üle tuleb rõõmustada, et meil on nii palju lauljaid ja tantsijaid, kes tahavad peole tulla. See pisik, mis on meil kodudes, tantsurühmades ja laulukoorides, on tohutu väärtus.

Kõik tõesti ei mahu, aga erinevatel pidudel on erinevad inimesed. Ühel aastal ühed, ühel aastal teised, aga see rõõm, mis kandub kodudes edasi, on ka väga suur väärtus.

On ju kritiseeritud ka seda, et peod lähevad repertuaarilt üha keerukamaks, väljendusviisilt professionaalsemaks ning rahvapidu peab toimuma kusagil mujal.

Peod kindlasti ei lähe keerukamaks, peol on oma kunstilised väärtused, mida loomingulised meeskonnad väga kaaluvad ja mõtlevad läbi repertuaarid, et see oleks lauljale-tantsijale ka arendav.

Rahvapidu toimub ikkagi kõik koos siin. Osad jäävad ukse taha, see on paratamatu, kuna tulevad ette ka turvalisuse küsimused. Kõik ei saa, kõik ei mahu. Meil on peale laulu- ja tantsuväljakute ka majutus, toitlustus, inimeste liikumine ja transport, see loob kõik omad piirangud. Me hea meelega võtaksime kõik vastu, aga on ka turvalisuse, mahutavuse ja majutuse piirangud.

Jällegi on väga rõõmustav, et meil on nii palju lauljaid-tantsijaid, nad alati tulevad ja pürgivad. Need, kes alati ei saa, tulevad väljakule vaatama-kuulama või vaatavad kodust, elavad alati kaasa.

Kas repertuaar on oma tasakaalu leidnud? Alati võetakse sinna ka uudisteoseid, mis on teinekord väga keerulised, koorid nurisevad. Ma ei tea tantsu poole pealt, aga kooridel oli mõne teosega väga raske hakkama saada.

Ma usun, et see tasakaal on alati olemas. On vaja alati väljakutseid ja tuleb anda uuele loomingule ruumi, sest see rikastab meie muusika- ja tantsuvaldkonda. See annab meile uut repertuaari, uut heli- ja hingekõla, tekivad uued väljundid ja viisid, mis jäävad meie hinge kõlama ja särama. See on vajalik.

Kas peaks midagi popimaks või noortepärasemaks muutma siin? 10-15 aastat tagasi olid ka sellised jutud.

Ma arvan, et igal asjal on oma väärtuste piir, kuskil on alati piir, kust üle astuda ei tohi. Selle piiri tunnetavad väga hästi ära meie dirigendid ja tantsujuhid, nad teavad, kus on meie väärtustepõhisus ja millised mõtted kannavad edasi meie väärtusi ja tundeid. See on loomingulistes meeskondades väga suur arutelu, pannakse paika täpsed nüansid, kuidas edasi liigutakse.

Nii et skeem on olemas ja tuleb ainult sellega edasi minna?

Absoluutselt, skeem on olemas ja tuleb edasi minna, nii palju inimesi ja kogemusi on selles laulu- ja tantsupidude rattas, kes kõik alati oma suure kire ja entusiasmiga aitavad kaasa mõelda ja leida neid parimaid lahendusi meie pidude jaoks, et meil oleks rõõmsad, kaunid ja helged peod. Samuti teevad nad kõik selleks, et vaatajatel jääks alati rõõmus ja helisev tunne hinge.

Sel aastal on ka olnud uudis, et laulu- ja tantsupeo kollektiivide juhtide palgatoetus peaks aitama meie järelkasvu kindlustada. On see nii, kas sellest rahast piisab?

Väga toredad on sellised kõrvalprotsessid ühiskonnas, kus aina rohkem väärtustatakse ja toetatakse rahaliselt ka kollektiive ja nende juhte. See on äärmiselt oluline, et tuua peale just noort generatsiooni. Kui me toome näitena 2017. aasta, siis kui palju noori dirigente astus lauljate ette, see toob energiat ja nooruslikkust meile juurde. Need noored dirigendid annavad edasi seda pisikut teistele noortele ja on suureks eeskujuks.

Seega see noorte kaasamine ja ka palgatoetuse süsteem on väga olulised protsessid meie ühiskonnas, mis aitavad traditsioonidel edasi kanduda ja toovad noori õpetama laulu ja tantsu.

Nii et sellest summast, mis valitsus on eraldanud, peaks jätkuma?

Seda näeb teatud aja pärast. Igal asjal on alati nii, et midagi tekib, aga siis võetakse mingil hetkel kokkuvõte ja vaadatakse, kuidas on läinud. Sellest tehakse omad järeldused ning tuleb edasi mõelda, mis on järgmised sammud, et saaks jälle paremini minna. See on uus protsess ja kokkuvõtteid saab teha juba mõne aja pärast.

Kas sihtasutuse juhina püüate puutuda ka nende regioonide muredesse, kus juhid tahavad pensionisse minna ja grupid võivad üldse ilma juhita jääda? See seab lähedalasuvate gruppide juhtidele suurema koormuse.

Ma olen öelnud, et gruppidest kasvavad välja uued tegijad. Kui sa käid kooris või tantsurühmas tantsimas, siis need inimesed saavad teatud laulu- või tantsupisiku, kas nad lähevad siis õppima või hakkavad end ise harima.

Tantsuvaldkonnas on ka väga palju õpetajaid, kes on saanud selle väikese pisiku, aga on tegelikult matemaatikaõpetajad. Nad teevad endale teatud tantsuasjad selgeks ja võtavad teinekord selle rühma üle, sest nad näevad energiat ja vajadust sellega edasi liikuda.

Järelkasv tekib ka kollektiivi sees ja selle ümber, ma ei usu, et see kuhugi kaob. See näitab pigem, kui palju lauljaid ja tantsijaid on meie ümber ja kust nad tulevad, nad kasvavad ikkagi kellegi osava käe all laulma ja tantsima.

Mis on esimesed sammud uues ametis?

Esimesed sammud on nüüd kurssi viia detailidega, kuigi ma tean sihtasutuse tööd ja olen näinud, kuidas see käib, aga detailid, kuidas omavahel asutuses teemasid ja ülesandeid põrgatatakse ja mis rollid kellelgi täpselt on, tuleb selgeks teha. Loomulikult viin end kurssi 2022. aasta peo protsessiga, kus nad on omadega ja kuhu nad on liikunud. Need on esimesed sammud.

Sinna juurde tulevad ka kõik muud detailid eelarvete ja muude bürokraatlike teemadega, aga see on kõik põnev ja ootan seda suure huviga.