Eesti Raadio heliarhiivis on vanim salvestis Mari Viidingu lapsehäälega aastast 1952: kuuldemäng "Pahta-Oi". Maril oli selles kuuldemängus peaosa – puuvillakupar! Ja viimane salvestis on selle aasta veebruarist, kui Mari meenutas kohtumisi Jaan Krossiga raadiomajas ja väljaspool raadiomaja seinu. Nende aastate sisse jääb rohkem kui 40 aastat raadioajakirjaniku ametit, mis algas Mari jaoks pärast Tartu Ülikooli lõpetamist 1963. aastal.  

Mari Tarand alustas raadios laste- ja noortesaadete toimetajana. Juba tema toimetatud "Kooliraadio" saatesarjas analüüsiti tihti luulet. Üks varasemaid allesjäänud salvestusi ongi luulesaade. See on intervjuu, kus Karl Ader meenutab Juhan Liivi. Mari Tarandi luuletundmine ja luuletunnetus on legendaarsed.

Maril oli haruldane mälu, kes teab, kui palju luuletusi tema peast mäletas. Südamlik raamat nooremast vennast Juhanist, "Ajapildi sees", annab Mari detailimälust, meelde sööbinud ajamärkidest ja nende märkamisest hästi aimu. Nagu ka oskusest üldistada isiklik kujundlikuks. 

Mari Tarandi lugemus ja huvi kogu ümbritseva maailma vastu äratasid lugupidamist. Ka siis, kui silmad enam lugeda ei näinud, oli ta kirjanduse ja kogu eluga paremini kursis kui nii mõnigi nägija.

Eesti kirjandus ja eesti keel on olnud Mari Tarandi missioon, hool, loominguline pärisosa. Marist jäävad meile sajad väärissaated: keskööprogrammi luulekavad, kirjandussaadete sarjad ("Motiivi sünd ja ränd eesti luules", "Eesti luuletajad esitavad oma loomingut", "Eesti ballaade").

Ja muidugi elutöö mõõtu põhjalik sari "Keelekõrv", mille esimene saade kannab kuupäeva 5. jaanuar 1994. Viimane saade enne pensionile minekut, 25. juunil 2005, kannab järjekorranumbrit 568.

Mari valutas südant emakeele pärast, andis nõu, parandas. Mari vastutas. Ta hoidis emakeelt ja õpetas hoidma. Mari andis hea meelega nõu: vajaduse korral ka teravalt, aga targalt ja huumoriga. Erksa vaimu ja terase kõrvaga kuulajana elas raadiosaadetele alati kaasa ka raadiokuulajana.

Mari on juba saatekülalisena Vikerraadios esinedes öelnud: "Oli päris raske, aga ka väga hea istuda jälle raadiomajas selle laua taga, kus ma nii palju kordi olen istunud ja kus inimesed, siin raadiomajas, olid minu vastu head. Mul on üldse vedanud, ma olen palju headust tunda saanud teiste inimeste poolt. Ja ma tahaksin ise kogu südamest teistele inimestele seda vastu anda."

Mõeldes Marile hakkavad  helisema luuleread Betti Alveri poeemist "Leib":

"Teised vaagigu su vilju,

sa ent sirbi tasahilju

pistad räästapilusse.

Kandes elu sirvilaudu,

lähed kõrge ukse kaudu

ära mätaste vilusse."

Aitäh, Mari. Aitäh kõige eest, mis Sa meile andsid!

Eesti Rahvusringhääling

Kultuuriministeerium