Arvustus. Teater kui rock-kontsert ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Lehman Brothers" Autor/allikas: Draamateater

Lehman Brothers kerkis miljonitele huulile üle maailma aastal 2008. Ühe ettevõtte nimi sai üleöö sünonüümiks perioodile, mis paistis silma ennenägematu majanduskrahhi, ahnete investpankade, riuklike finantsskeemide ning American dream'i keskel laiutava ebavõrdsusega.

Lavastus

"Lehman Brothers"

Draamateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr
Kunstnik Laura Pählapuu
Kostüümikunstnik Kärt Ojavee (külalisena)
Valguskunstnik Priidu Adlas
Videokunstnik Alyona Movko (külalisena)
Helikujundaja Lauri Kaldoja
Dramaturg Ene Paaver
Liikumisjuht Üüve-Lydia Toompere (külalisena)
Tõlkinud Margus Alver

Osades Mait Malmsten, Guido Kangur ja Priit Võigemast (külalisena)
Muusikud Joel Remmel, Heikko Remmel või Mihkel Mälgand, Ahto Abner (külalistena)

Esietendus 9. septembril.

Mitmete dokumentaalnäidenditega tuntust kogunud Itaalia lavastaja Stefano Massini võttis Lehmani kollapsi järel ette kolm aastat uurimist ja kirjutamist, mille tulemusena esietendus 2013. aastal Prantsusmaal "Lehman Trilogy". Mõnes riigis üle viie tunni kestnud mammut jõudis pärast koroonaviirusest tingitud hilinemist septembris lõpuks Draamateatri lavalaudadele "Lehman Brothersina" ning võtab ette tohutu väljakutse – käia läbi krahhi pooleteisesajandine eelmäng, mis pole mitte ainult ühe panga ja ühe suguvõsa, vaid õigupoolest Ameerika kapitalismi lugu.

Pankureid on kujutatud muidugi rohkelt, sageli kaasaja kelmide, seadustatud kurikaeltena. Finantskrahhi tuules valmis näiteks hulk sellest rääkivaid linalugusid nagu dokumentaal "Sisetöö" ning mängufilmid "Riskipiir", "Suur vale" ja "Wall Streeti hunt". Greed is good, ütles juba 1987. aastal Gordon Gekko filmis "Wall Street", mida näiteks tosin aastat hilisema "Kuidas teenida miljon dollarit" noored ärihaid motivatsioonivideona kasutasid. "Lehman Brothers" püüab anda finantsmaailma niiditõmbajaile märksa inimlikuma ilme, kiigata kaugemale nii ajas kui tegelaste motivatsioonis.

Sündmused algavad aastal 1844, kui Heyum Lehman teeb läbi selle, mida miljonid enne ja pärast teda – pooleteisekuuse meresõidu Euroopast mängutoosi nimega Ameerika, kus ta saab piiriametnikult nimeks Henry. Welcome to America and good luck! Järgnevad kaks venda, Emanuel ja Mayer. Lehmanite nime all asutatakse Alabama osariigis Montogomerys kanga- ja rõivaäri, millest saab puuvilla kokkuost, siis pank.

Lehmanite lugu ristub laval pidevalt Ameerika ja kogu maailma ajalooga, ehkki vaade pole enamasti niivõrd suurte sündmuste keskelt, vaid kõrgelt elevandiluutornist. Tulekahjud orjade tööjõule rajatud istandustes, kodusõda, maailmasõjad on taustmehhanism, milles Lehmanid leiavad üha uusi võimalusi. Kõigest saab äri, kõigest saab kasum, igas kaotuses terendab võimalus. Näidendis kõlavat kirjeldust laenates on Lehmanid ja nende äri kui kristallklaas, mis rusudehunnikus terveks jääb. Ikka ja alati. "Kes rikkaks saada tahab, peab lihtsate asjade peale tulema veel enne, kui neist lihtsad asjad saavad," nagu lausub üks kuuest peategelasest, Philip Lehman.

Niigi üksjagu kärbitud stsenaarium annab ühes kahe vaheajaga materjali neljaks tunniks. Esimene vaatus hõlmab umbes 25, teine 60, kolmas juba 90 aastat. Aeg kiireneb üha, vahetuvad tegelased, tegevuspaigad, maailm muutub peadpööritavalt, tõotatud maast saab vendade mängulaud, ahnusest uus religioon, New Yorkist Olümpos. Sinna kolitud Lehmanite äri ajab võrseid üha uutes ja uutes valdkondades – raudteed, kinnisvara, filmiäri, nafta, sõjatööstus, lennundus, kohtusüsteem, poliitika. Barúh hašém!

Laval on "Lehman Brothersis" vaid kolm näitlejat – Guido Kangur, Mait Malmsten ja külalisena Priit Võigemast. Teksti tuleb neil ette kanda sedavõrd tööstuslikus koguses, et kõiki detaile on võimatu ühe vaatamise jooksul jälgida. Ka pärast lühendamist võtab Margus Alveri vapustavas tõlkes käsikiri enda alla ligi kolmsada lehekülge, rullub lahti rütmiliselt justkui biitluule ning kõlab kohati kui kuulipilduja.

Näitlejail tuleb sõnalist tulevärki ette kanda mõnikord dialoogina, vahel monoloogina, siis jutustaja rollis. Vormivahetustele ning kuue Lehmani kehastamisele lisaks tuleb näitlejail pendeldada veel tosinate rollide vahet. Kordamööda tuleb mängida naisi-lapsi-vanureid ning nende vahetustega saadakse enamasti eeskujulikult hakkama.

Kolmiku tüpaažid täiendavad teineteist hästi. Kanguri päralt on rahvamehelik robustsus, Malmstenilt tuleb torisev skepsis, Võigemastilt poisikeselik entusiasm. Samas näidatakse ulatust, igaühel tuleb mängida üsna mitmes võtmes, valgumata sellest samas nii kõrvale, et tervik vappuma hakkaks. Mõne maitse jaoks võivad paljud rolli- ja stseenilahendused olla pisut jantlikud, ent näitlejate mängulust nakatab. Naerdagi saab kõvasti – võrratult on kirjutatud ja välja mängitud näiteks süsteemse Philipi viis endale 200-punktise hindamisskaala abil abikaasat valida.

Kogu sisulise pompoossuse ja ajalise haarde juures on lavakujundus lihtne, ei tõmba tegelastelt tähelepanu. Lavale on ehitatud puidust lisalava, kerkivaid kõrghooneid või nõupidamislauda sümboliseerib aeg-ajalt langev või kerkiv nelinurk. Taustal paiknevale ekraanile kuvatakse kaadreid ajaloost, maitsekas värvilahendus pakub pidevalt efektset kontrasti näitlejate figuuridele.

Lavaliikumine on korraldatud nii hästi, et kogu selle ulatus täidetakse kolmekesi hiilgavalt. Lavateose naturaalseks osaks saab ka muusikutekolmik Joel Remmel, Ahto Abner ja Heiko Remmel või Mihkel Mälgand, kelle jazz annab tekstile pideva, elava saate. Näitlejate ja muusikute vahel tekib dialoog, sümbioos.

Henrik Toompere juuniorit tuleb Draamateatri kunstilise juhina tunnustada niigi linna ühe esindusteatri kava päevakohastamise eest. "Väljaheitmise", "Metsa forte" ja "Võrguga" on ta näidanud end ka võimeka lavastajana, kes suudab lava tõeliselt elama panna, segada filmilikult uhkeks tervikuks tosinate näitlejatega massistseene, dünaamilisi vormivõtteid, rohkelt helisid, efektseid kunstilisi lahendusi ja palju muud. "Lehman Brothers" võtab stiili osas šnitti vodevillist, 1920date filmikunstist, Ameerika muusikateatrist. Väsitavana näida võiva nelja tunni jooksul energia tänu sellele oluliselt ei rauge. Pigem mõjub viimane vaatus võrreldes eelnevaga rutakalt, ehkki tvist – sõna otseses mõttes – kollapsi suunas on taotluslik.

Problemaatilisem on juudi rahvuse kujutamine lavastuses. Originaaltekstis on tähtis roll Lehmanite juurtel, heebreakeelsetel väljenditel, kultuuril. Saab teada, mis on haméts ja mis kiš-kiš. Märksõnu tutvustatakse ka muljetavaldavalt põhjalikus kavavoldikus. Laval tähendab ristand jantlike stseenidega aga flirti antisemiitlike stereotüüpidega. Kes tahab juudi kultuurist rohkem teada, siit ka ühtteist kõrva taha saab. Kes tahab aga kinnitust konspiratiivsele arusaamale, et maailma raha- ja võimukoridorides valitsevad ahned Siioni targad, võib sellegi leida.

"Lehman Brothers" ei eelda enda kuigi tõsiselt võtmist. Paljud keerulisemad ajaloolised seosed orjandusest sõjakaoseni on pigem markeeritud, mitte põhjalikumalt peegeldatud või analüüsitud. Nagu öeldud, nõudlik materjal on lahendatud jantlikult, laiale publikule söödavate sketšide katkematu jadana. Tegemist on sarnaselt Toompere juuniori eelmiste lavastustega suure, võimsa, laiale publikule suunatud tööga. Mis pole iseenesest halb, ent, kui kasutada Meelis Oidsalu Postimehes ilmunud arvustuse sõnu, muudab laval toimuva turvaliseks, ka pangaliidu juubelietendusele sobivaks.

Kuigi etendust saadab jazzmuusika, meenutab "Lehman Brothers" rock-kontserti. Energiline ja haarav, mõne vana hitiga, mõne mitte nii hea looga põimik on lõpuks sedavõrd raju ja kütkestav, et raske on marulise püstijalu aplausiga mitte ühineda. Kerge on seevastu tekkima tunne, et oled osaline millestki enamast kui lihtsalt järjekordsest teatrietendusest, et tegemist on tõelise kogemist vajava sündmusega.

Küllap saaks sarnase saaga jutustada Euroopa näitel samuti juudi päritolu Rothschildidest või Ameerikas saksa juurtega Rockefelleritest. Lehmanite loole lisab aga mõjusa lõpunoodi just 2008. aasta pankrot. Tõsi, selleks ajaks oli panga loojate klann ammu ettevõtte juhtimisest taandunud või taandatud. Kristallklaas purunes. Lehman langes, sellest põhjustatud majandusšokk levis üle maailma, ning enne, kui teised suurpangad jõudsid sama teed minna, saabusid üüratud päästemeetmed ja käibele läks kirjeldus too big to fail. Tvist jätkub.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: