Arvestades, millise sügisese melanhooliaga on täidetud DND muusika, on keeruline ette kujutada sobivamat pealkirja kui "Sel aastal jõudis sügis pisut vara". Just sellist nime kannab bändi värske albumi "Kesköine" avalugu ja esiksingel oma kurbliku palvega aja peatumiseks. Kellad ja buñuel'ilikud silmad annavad tooni ka albumi kujunduses, evides lähtemotiivina inimeste kulgemist, muutumist või endiseks jäämist armutult omasoodu tiksuvas ajas.

Kui albumit avavale sügisehümnile üldse midagi ette heita, siis seda, et salvestusse kaasatud Sibyl Vane'i solisti Helena Randlahti märkimisväärsed vokaalsed võimed jäävad vaid aimatavaks taustaks. Külalismuusikuid on seekord kasutatud mujalgi. Viiul ja trompet on lugudel "Vahel kui sa kaotad kõik" ja "Ainult üks minut" maitsekateks detailideks, mis täiendavad bändi helipaletti, kuid ei tõmba samas nõnda palju tähelepanu, et mõjutada kitarristide Andreas Sepa ja Eddie Darko, bassisti Rainer Rob Sireli ning trummar Raido Kitsi kõlalt kompaktset ja äratuntavalt meloodilist kokkumängu.

Raskemaid sisulisi teemasid on bänd läbi oma kolme eestikeelse albumi – 2013. aastal nägi ilmavalgust "Tulede säras" ja 2017. aastal "Kõikide haiguste ravi" – tasakaalustanud tempoka muusika ning reibaste kitarrikäikudega. DND nukruses on enamasti ka tubli killuke lootusrikkust, nagu illustreerib albumi teine lugu, otsemat teed bändi parimate palade sekka paigutuv "Tüdruk on ära".

"Helistasin Jumalale" kõlab oma kiireneva rütmiga juba lausa pungilt. Tegemist on ehk kõige rajuma energiasüstiga, mida bänd täispika Dead Next Doori nime all ingliskeelsena esinemise aegadest saati salvestanud. Laulja ja peamise sõnadekirjutaja Sepa muidu mahe vokaal muutub loo refrääniks peaaegu röögatuseks. Mässamise või raevu asemel valitseb DND muusikas aga pigem otsivus, elu moraalse ja materiaalse ebakindlusega hakkama saamine: "... talle rääkisin sinust ja elust ja rääkisin rahast / mida mul pole ja pole ka tulemas näha / mida õnneks ehk polegi vaja / kuid veidike tahaks".

DND sõnad on valdavalt lihtsad, räägivad pealtnäha lihtsatest hetkedest lihtsate inimeste lihtsates eludes. Sarnasusi võib leida Mait Vaigu eksistentsiaalseid küsimusi esitavate tekstidega. Sarnane vainolalik lihtsus läbib ka muusikalisi seadeid, mistõttu oleks DND-d laisalt kerge võrrelda Vaigu ja Vainola bändide Sõpruse Puiestee või veel enam Metro Luminaliga. Peamine mõjutaja on siiski kunagine vene rockansambel Kino eesotsas legendaarse varalahkunud laulikpoeedi Viktor Tsoiga.

Selline lihtsus võiks näida labanegi, kui tekstid ja esitus ei mõjuks läbitunnetatult ja sügavalt isiklikult. Tänu Sepa täpselt parajalt tundeid reetvale vokaalile ei kõla read nagu "sõbrad, mu hing on te päralt" või "ma loodan, et sinuga homme on päriselt parem / kui aastate eest, eile või tund aega varem" pelgalt poeetiliste sõnakõlksudena, vaid siiraste soovidena.

Nii omandab DND muusika korraga spetsiifilise ja universaalse mõõtme. Väheste vahenditega suudab bänd maalida kujutluspilte kustunud kaminast, Toomemäe nõlvast või õlale nõjatatud peast. Konkreetsest olustikust olulisem on aga kaasnev seisund. Küllap on igaüks olnud ööpimeduse saabudes vahel vastakuti sarnaste tundmuste ja mõtete, soovide ja aimustega, iseendaga keset ebakindlust ja kaduvust.

Kuigi samale pretendeerib "Kesköiselt" õige mitu lugu, peegeldab nii albumit kui DND hetkeseisu laiemalt ehk kõige paremini suurepärane "Lugu vinüülilt". Seda nii meeleolu, sõnade kui viite tõttu vinüülplaatidele. DND on parimas mõttes analoogansambel digiajastul, kes ei püüa kaasa joosta järjekordse moeröögatusega muusikas ega end elust suuremaks turundada. Endaks saamine ja endaga hakkama saamine ongi üks tähtsamaid ülesandeid elus. DND näib olevat viimase kahe albumi kaudu endaks saanud.