Pealgi algava PÖFFi põhivõistlusprogrammis esilinastub režissöör Peeter Simmi mängufilm "Vee peal". See põhineb Olavi Ruitlase samanimelisel raamatul, Ruitlane on ka stsenaariumi autoriks. Peeter Simm iseloomustab seda kui kasvamise lugu, mis on sarnane Lutsu "Kevadele".

Ruitlase "Vee peal" leiab aset väga konkreetsel ajahetkel, aastal 1982. Režissöör usub, et ajastu on filmis taastatud küllalt usutavalt. Teadlikult on välditud punaseid loosungeid ja kipskujusid, mis tegelikult enam tollesse aega ei kuulunudki. Peeter Simm lubab, et isegi "Luikede järve" filmis ei lasta.

Raamatu ja stsenaariumi autor Olari Ruitlane filmi valmisse suurt ei sekkunud. "See toimus meil täieliku usalduse alusel," rääkis Simm. "Kohe alguses rääkisime stseenariumist ja vajalikest kärbetest, sest pool raamatust on üks lõputu kalapüük. Kedagi ei huvita ekraanil visklevad kalad," seletas režissöör.

Näitljate leidmiseks toimus kaks castingut — et filmi tootmine jäi aasta aega hiljaks ja poiss, kes esialgu välja valiti, oli juba välja kasvanud, tuli leida uus osatäitja, kelleks sai Rasmus Ermel.

Täiskasvanuid mängivad filmis tuntud Eesti näitlejad, kes aga Simmi väitel astuvad üles ootamatutes rollides. Näiteks filmi üht peategelast kehastab Marko Matvere, kes on retsidivisti osas. "See on aja märk, et eluaeg vangis istunud inimene on poisi parim sõber ja peaaegu ideaal," rääkis Simm.

Võrreldes filmide tegemist täna ja 1980ndatel või 1990ndatel aastatel, tõi Simm välja, et ülesvõtmise käik ise on muutunud teistsuguseks. "See on minu jaoks esimene mängufilm, mis on filmitud digitaalselt," rääkis Simm. "Isegi digiajastul tehtud "Üksik saar" on filmitud kodaki peale. Filmile salvastamine on olnud väga kallis, aga nüüd saime vabalt improviseerida," tõi režissöör tänapäevase filmitootmise positiivseid külgi esile.

Samas usub Simm, et filmi teha on alati raske ja seetõttu paljud inimesed pärast esimese filmi tegemist loobuvadki. "Inimesed peavad liiga palju nõuandeid kuulama," rääkis ta. Ometi tõdes Simm, et Euroopas on produtsendi survet vähem kui Ameerikas. "Euroopas on režissööri suhtes respekt suur," kinnitas ta.

Üldiselt on viimaste aastate Eesti mängufilmid režissöörile väga hea mulje jätnud. "Need kõik on erinevad ja huvitavad ning neil on hea järelmaitse," kiidab ta.

Filmi "Vee peal" kirjeldab Simmi kui vaatajasõbralikku filmi. "Mul on selline teooria, et 1970ndatest läks filmitootmine kahte teed — tekkis vaatajasõbralik suund ja festivalisuund. Enne seda olid filmid mõeldud kõigile. Mul on hea meel, et film "Vee peal" läks festivalilile, ta on ikkagi vaatajafilmiks tehtud. Kui veel Moskvas õppisin, korrutati meile ühtelugu: ärge üritage Tarkovskit teha! Kui hästi läheb, katab film mõlemad suunad," rääkis Simm festivalil osalemisest.

Tulevikus on režissööril plaanis teha film baltisakslastest. "1920. ja 1930. aastate vältel toimus pidev 700-aastase orjapõlve sõimamine, aga Eestis oli 19. sajandi lõpus kõrgem haridustase ja kirjaoskus kui Saksamaal! Need olid saksa mõisnikud ja kirikuõpetajad, kes rahvale tähed selgeks õpetasid," rääkis Simm. "Nad vajaksid meie poolt mingisugust mõistmist," avas Simm uue filmi tagamaid. 

PÖFFi põhivõistlusprogrammis võistlev film "Vee peal" jõuab avalikku kinolevisse 2021. aasta jaanuaris.