Et näitusel on eksponeeritud Egiptuse kunsti argipäevasem pool ning seal ei ole väga suuri staarobjekte, pole Orro kindel, kui palju on näitusel just Egiptuse hiilgust. "Aga näitus on lõpmata äge vaatamata sellele," kinnitab ta. "Lummav salapära ja igavikulisus segatud intiimsuse ja inimlikkusega, mis teeb Egiptuse kunsti nii võluvaks, on seal tugevalt olemas."

Egiptuse kunsti ligitõmbavuse põhjuseid võib kunstiajaloolane vaid oletada. "Tõepoolest, sellised inimesed, kes ei käi väga palju kunstinäitustel, on selle üles leidnud," tunnistab ta.

"Egiptuse kunsti lumm, mis on paljudele ehk meelde jäänud esimestest kunstiraamatute sirvimistest lapsena, nüüd kuidagi taaselustub ning seda tahetakse uuesti kogeda," pakub Orro ühe variandina ning rõõmustab, et näitusel oli publiku hulgas kuulda ka palju vene keelt.

"Võib-olla on see seotud sellega, et Eestis meil suuri Egiptuse püsikollektsioone pole, küll on neid aga Ermitaažis ning Puškini muuseumis Moskvas. Egiptuse kunstiga vahetult suhestumine võib seega kuuluda vene inimeste varasemasse kunstikogemusse, kui neid lapsena näiteks Ermitaaži viidi. Ja kuna seal kunsti kronoloogilises järjekorras vaadatakse, jääb ehk just Egiptuse kunst hästi meelde," oletas Orro.

Ühe võimaliku Egiptuse kunsti erutavuse põhjusena toob Orro ka kauguse ja läheduse vastaspinge. "Need ajad on meist kaugel ning ka kunsti tegemise eesmärk on meie jaoks võõras või raskesti mõistetav. Kõige erilisemad kunstiteosed ei olnud kunagi mõeldud elavatele vaatamiseks, vaid need pandi surnutele hauda kaasa ja neid ei näinudki suurt keegi," seletas Orro.

Teisalt leiab Orro, et teemad, mida käsitletakse, on Egiptuse kunstis ikkagi inimlikud ning selles on miski, mis mõjub ka tänapäeva inimesele maitseka ja kaunina. "See toob Egiptuse kunsti meile lähedale ning toob ka need mitmetuhade aasta tagused inimesed meile lähedale."

"Lisaks popkultuuriline ažiotaaž," ei jäta Orro märkimata. "Egiptus on olnud moes läbi 20. sajandi ja on tänagi."

Näituse esemetest rääkides tõdeb Orro, et just staarobjektide puudumine laseb esile tulla teistel esemetüüpidel, mis toona olid tavalised ja olulised, aga mida me muidu väga ei vaata, näiteks väikesed esemed, ehtekunst või keraamika.

"Need asjad panevad mõtlema ka inimloomuse püsivuse üle. Näiteks kasvõi ušebtid või ušabtid, n-ö asendajad, kes pidid teispoolsuses inimese asemel tööd tegema. Oli selline ettekujutus, et teispoolsuses peavad võib-olla kõik inimesed tööd tegema ja et kõrgklassi inimesi sellest vabastada, pandi neile hauda kaasa sellised väikesed asendajate figuurid. Mida aeg edasi, seda enam hakati lisaks kaasa panema ka töödejuhataid ja järelvaatajaid, kes pidid vaatama, et asendajad ikka teeksid surnu eest tööd. Alati on olnud kogemuslik tõdemus, et inimesed ei tee eriti tööd kui keegi ei valva," mõtiskles Orro.

Lisaks jäi Orrole näituselt silma paljuesinev, groteskse ilmega kääbuse figuur, kes oli üsna tavaline tegelane hauapanusena, ent keda kasutati ka kodudes ehk elavate maailmas. "Tema ülesanne oli tõrjuda haigusvaime, taude ja deemoneid, kes võisid halba tuua. Praeguses olukorras tundus ta olevat väga kohane."

"Ka puitesemed olid põnevad," rääkis Orro. "Seal olid puidust surnukirstud. Nende puhul on võluv see, et kuidas Egiptuse kuivas ja kuumas kliimas puit, mis meile tundub pigem ebapüsiv või kaduv materjal, on säilinud läbi mitme tuhande aasta."

"Siin on küll omaette küsimus, millal me nimetame neid sarkadeks ja millal sarkofaagideks," rääkis Orro, kellel muidu väga professionaalselt koostatud ja tõlgitud tekstide juures küsimus tekkis.

"Sarkofaag tähendaks justkui sarga õgijat või sarga neelajat, see tuleb kreeka keelest, ning tähistab välimist, tavaliselt kivist kirstu, kuhu sark läheb omakorda sisse. Nende puidust kirstude puhul tekkis mul küsimus, kas sinna pidi veel sisse minema sark või juba sidemetes muumia. Tavaliselt on inimesekujulised kirstud sargad ja sarkofaagid on need, kuhu sisse need sargad käivad. Niimoodi matrjoška moodi, mitmekihiliselt neid muumiaid pakiti, vähemalt kõige elitaarsemate matuste puhul," seletas Orro.

Teiseks vaimustas Orrot see, kuidas puit kannab selgelt omaaegse tööriista jälge. "Võib-olla kullasepatöö või keraamika puhul tavainimene ei oska seda nii selgelt näha, aga puidu puhul toob peitli jälg või kirve jälg mitte ainult elitaarse seltskonna, vaid ka käsitöölise või kunstniku meile lähedale," rääkis ta.

Eestisse jõudis Egiptuse esemeid baltisakslaste kaudu, kes ekspeditsioonidel käisid või kunstiesemeid kogusid. "Näiteks Richteri kogu Väimela mõisast oli sellise põhjamaa erakogu kohta küllaltki esinduslik," rääkis Orro. "Aga selle kogu silmapaistvaim osa on Venemaal. Esimese maailmasõja ajal evakueeriti see Tartu Ülikoolist, kuhu kogu hiljem anti, ning asub praegu Voroneži muuseumis. Tartusse tagasi pole seda kunagi antud."

Ülejäänud Egiptuse muistised on Orro sõnul Eestis juhuslikumad ja tagasihoidlikumad. "Neid leidus ka Burhardi kogus, kes üldse kogus erinevaid kurioossumeid."

"Väga teadlikku Egiptuse uurimist pole siin olnud, ent moevooluna Egiptuse vastu huvi tundmine 20. sajandi algul oli meil ka päris tugev," rääkis Orro. "Isegi kui Egiptuse kunsti tunti peamiselt raamatute ja Venemaa muuseumides nähtu vahendusel, on egiptomaania mõjutanud meiegi juugendit."

Orro leidis, et ehk on isegi hea, et meil ei ole suurt Egiptuse originaalmuististe kogu. "Tänapäeval on see keeruline ja valuline teema. Kõik need Euroopa rahvad, kellel sedasorti kogud on, peavad endalt küsima, kuidas on selle kollektiivse koloniaalsüüga. Kõikide nende kogude olemasolu on ju võimalik vaid seetõttu, et Egiptus on olnud koloonia või sõltuv territoorium. Mustalt turult oli võimalik neid asju osta kaua aega, ent tänapäeva muuseumieetika seisukohalt on need kogud kaunis kahtlase päritoluga," rääkis Orro ning tõi välja, et näituse kataloogis on pisut tutvustatud ka näituse museoloogilist poolt.

"Egiptuse puhul on Vana-Egiptusega järjepidevus katkenud ja tänasel Egiptusel, mis on islamimaa, on oma mentaalsuselt või kultuuripraktikatelt suhteliselt vähe ühist Vana-Egiptuse kultuuriga. Seda on kasutatud nii poolt- kui vastuargumendina," rääkis Orro. "Näiteks on öeldud, et seetõttu on Egiptusega asi lihtsam — ei ole olemas sellist jätkuvat kultuuri nagu on näiteks mõnede indiaanikultuuride või munstanahaliste kultuuride puhul Kesk-Aafrikas, kes tunneksid, et need esemed on nende religioossesse konkteksti kuuluvad asjad, mis on täiesti valel viisil eksponeeritud Euroopa või Ameerika muuseumides."

"Sellised on näiteks esemed, mida kohaliku traditsiooni järgi tohiks näha ainult teatud riitustesse pühendunud meesterahvad või vastupidi, ainult naisterahvad," selgitas Orro. "Need on väljaspool igasugust religioosset konteksti, lihtsalt ilusate artefaktidena väljas."

"Egiptuse puhul sellist seltskonda, kes usuks tõsimeeli Vana-Egiptuse jumalatesse või esindaks seda kultuuri nagu see aastatuhandete eest eksisteeris, ei ole olemas." Samas peab Orro tõdema, et seda on nähtud ka vastupidise argumendina — me peaksime olema eriti delikaatsed just seetõttu, et meil ei ole koostööpartnerit. "Me ei saa küsida, mida need inimesed ise arvaksid."

"Põhiliselt puudutavad need keerulised valikud Egiptuse puhul muumiate eksponeerimist. Tartu Ülikoolis on eksponeeritud kaks muumiat ja seda on püütud seda teha viisil, mida tänapäeval soovitakse. See tähendab, et nad ei ole kunstiteoste vahel, nad on eraldi ruumis ning nende kohta on antud võimalikult palju teaduslikku informatsiooni. Lisaks on neile loodud selline hauakambrilik kontekst nagu nad oleksid lihtsalt ümber maetud," selgitas Orro.

"Muumia on aga paljude inimeste jaoks selge ootus, mis peab ühel Egiptuse teemalisel näitusel olema," rääkis Orro muumiate jätkuvast eksponeerimisest.