"Koertepargi" süžee saab lühidalt kokku võtta. Ühes Helsingi pargis istub Olena (Olenka), umbes 40-aastane ukrainlanna, endine munarakudoonorite ja surrogaatemade vahendaja, nüüdne koristaja. Ta võtab oma elukäigu lühidalt kokku. See on olnud masendav ning on alust karta, et muutub veel masendavamaks. Samas pargis jalutab poiss, kes on sündinud Olenka munarakust. Samale pingile istub veidi noorem ukrainlanna Daria, Olenka endine sõbratar, kes on poisi noorema õe munarakudoonor, pealegi Olenka vahendatud. Areneb huvitav, ehkki perspektiivitu diskussioon. Seejärel naaseme aastasse 2006, kui Pariisis modellina läbikukkunud Olenka naaseb oma kodukülla Mõkolajivi oblastis.

Perspektiivi puudumine, häda ja allakäik ongi raamatu tähtsaimad tunnused. Kõik oli halvasti Ukrainas, kõik läks halvasti Pariisis ja ilmselt läheb ka Helsingis, ehkki põnevus säilib viimase lauseni. Ainult Tallinnas oli kõik hästi, aga seal elades oli Olenka veel laps. Vahepeal läks karjäär ju ülesmäge ning ilmus ka suur armastus. Aga need teemad on kõrvalised, esinedes vaid perspektiivituse võimendamiseks kontrastiprintsiibiga. Allamäge on läinud ka Daria elu, ehkki erinevalt Olenkast surmahirmu ta ei põe.          

"Koertepark" on kummaline segu halastamatust ratsionaalsusest ja totaalsest stiihiast. Ratsionaalne on romaani kirjutamise meetod, lugeja hoidmine suurel määral teadmatuses, kuid siiski pidevalt teed juhatades nagu taskulambiga koopas. Lõppsiht jääb küll teadmata, kuid marsruut on kindel ja selge. Umbes nagu Tallinnast väljuval rongil, mille peale on kirjutatud "Tartu", kuid mis tegelikult sõidab Narva. Tekst on selge ja informatiivne. Lk 33: "Hammustasin keelde ja lasin tema pilgul mõõta minu veninud kaelust, koristaja küüsi ja värvimata, ilma pikendamata ripsmeid." Lk 38: "Põgenemine on kallis, põranda all elamine veel kallim." Lk 60: "Ma ei taibanud, kuhu ta tahtis välja jõuda või kas see jutt pidi üldse kuhugi välja jõudma." Lk 195: "Mul ei olnud suhteid, mille abil tekitada probleeme Sokolovidele, polnud tutvusi ei maksuametis, politseis, riiklikus julgeolekus ega võimukoridorides." Lk 289: "Ma ei tahtnud olla naine, kes veedab oma päevad abieluettepanekut oodates ja ometi märkasin, et olen."     

Stiihia valitseb peategelase hinges ja peaaegu täiel määral ka tema ümber. Ehkki on tunda, et see on täpselt organiseeritud ja planeeritud stiihia, mis kõige selgemalt avaldub vastuolus Olena selgete mõttekäikude ja formuleeringute ning tema kaootilise tegevuse vahel Helsingi-päevil. Olena on ju ukrainlanna. Ukraina aga on ise üks stiihiline ja etteaimamatu riik, lõputus kõikumises lääne ja ida vahel, suur, mitmepalgeline ja lõhestunud.

Kõik see kajastub ka raamatus. Lk 13: "Pärast oranži revolutsiooni oli hakanud elektripostidele ilmuma kuulutusi, et otsitakse demonstratsioonidel osalejaid. Millega täpselt tegu oli, seda ei öeldud. Kõige olulisem peibutis oli aga tasu ja see oli alati kirjas." Lk 30: "Meil on ausad inimesed vanglas ja sulid parlamendis." Mis siin veel muust rääkida, kui ühte romaani tähtsat tegevuspaika Mõkolajivi oblastit tunti Eestis kogu nõukogude aja Nikolajevi nime all, teine – Snižne – aga oli Snežnoje! (Ja on nüüd Venemaa poolt okupeerituna seda vist taas.)   

Daria muretseb Helsingis oma Donbassi jäänud vendade pärast. Kas nad sõdivad? See mure on arusaadav. Kui sõdivad, siis kas Ukraina või Vene poolel? See mure on eesti lugejale juba arusaamatu, ehkki ilmselt täiesti tõsine. Spetsiifiline on ka ukrainlannade aktiivne tegelemine munarakkude vahendamisega. Igatahes sattusin google`is kohe uudisele, et 50 lääne lapsevanemat ei pääse koroonakeeldude tõttu Ukrainasse oma surrogaatemade ja beebide juurde.

Tegevusajad on "Koertepargis" segi paisatud, aga kuna iga uus lõik on pealkirjas aastaarvu ja tegevuskohaga varustatud, ei muuda ka see võte teost segasemaks. Vastupidi, nii on palju huvitavam ja põnevam. Sest "Koertepark" on isikuromaan, aga ka põnevusromaan.

Sofi Oksanen on end tänapäeva Ukraina olukorraga suurepäraselt kurssi viinud, olustiku tundmine ulatub gorilkast (kodus valmistatav kange alkohoolne jook) kopankadeni (ebaseaduslikud kivisöekaevandused). Tõsi, tegevuspaigad on üsna troostitud: Donbass (koos sealse sõjaga), kolkaküla, kus peamiseks elatusvahendiks on oopiumimooni salakasvatus ja -kaubandus, vähemal määral ka ebasõbralikud suurlinnad. Ent miljöö on igal pool usutav, sealhulgas kaheksakümnendate aastate Tallinnas. Rohked pisiasjad muudavad raamatu lugemise õdusamaks kui see peaks sisu arvestades olema. Näiteks koerad. (Lk 18: Isegi rihma otsast lahti lastud šnautseri pöörane karglemine oli stiilipuhas.") Või tähelepanek, et venelased kustuvad Olenkat Aljonkaks.          

"Koertepargi" peategelane on külm, ratsionaalne ja täpne ning hoiab stiihiat kontrolli all. Miks ta kunagi Romani armus ja miks kogu romaan ongi adresseeritud selgitava ja eneseõigustusliku tekstina Romanile, keda ta endiselt armastab, jääb põhjendamatuks. Lk 41: "Jälle võttis igatsus valel hetkel minu üle võimust. Ma igatsesin sinu järele." Tegelikult ei saa me Romanist teada mitte midagi intiimset. Sisuliselt on tegu täiesti armastusvaba raamatuga. Pigem vastupidi. Lk 72: ""Kõik romantilised armastajad muutuvad pärast esimese kire vaibumist puhtaid särke nõudvateks veskikivideks, kes ei luba naist pliidist kaugemale." Samas on tänu Romani tabamatusele teosel kahetähenduslik lõpp. Võimalik, et Olenkat ei jälitagi Roman, vaid tema enda hirm. Võimalik, et Roman küll ilmub Helsingis välja, kuid mitte palgamõrvari funktsioonis, vaid heade kavatsustega. Võib-olla koguni abieluettepanekuga?

Viktor, kelle tapmises Olenkat alusetult süüdistatakse ja kes nii kogu kriminaalse sündmusteahela käivitab, on tunduvalt elulisem ja mõistetavam tüüp. Samuti raamatu ainus mõistlik mees Ivan, Olena sõber ja abiline Mõkolajivis. Elulisemad kui mehed ise on surnud meeste joped, mida Olena ema ja tädi oma ühises kodus varnas hoiavad, et kutsumata külalised usuksid: majas leidub ka tugevama poole esindajaid.

Naiste puhul rõhutatakse nende allasurutust. Eneseteostuse vahenditeks on neil oma keha müümine – kas juba mainitud surrogaatemade ja munarakudoonoritena, modellidena või saladuslikus ametis "eskortteenuse pakkuja", mis tõenäoliselt tähendab ilma kindla töökohata prostituuti. Parim perspektiiv on rikas ja enam-vähem mõistlik abikaasa. Tõsisemad plaanid kukuvad läbi. Üks ei suuda isegi doonori abiga last saada, teine läheb hulluks ja plaanib oma munarakust siirdatud tütre röövida.

Naisi alandatakse pea igal leheküljel – tõsi, sageli alandavad nad end ise, mehed nagu polekski süüdi. Lk 7: "Enamjaolt olid need ajakirjadest välja lõigatud koltunud reklaamid, millega püüti müüa kõike, mida naisekeha vormide abil müüa saab, plekieemaldajatest autovaruosadeni." Lk 10: "Hakkasin käima linnas töökuulutusi uurimas. Samas bussis istus sageli lootusrikast parfüümipilve levitav tüdrukute parv, teel Palace`i, mille konverentsiruumides esitleti välismaaa poissmeestele võimalikke pruudikandidaate." Lk 15: Ka noored emad olid kõik teretulnud, samuti abielus naised. See äratas minu tähelepanu, kuigi ma sain aru, et see ei tähenda veel midagi. Võib-olla oli see ainult nipp värske liha ligimeelitamiseks." Lk 28: "Võiksin otsida helde käega mehe, aga see võtaks aega ja pealegi oli lääne jääradest juba modelliaastatel isu täis saanud."      

Muidugi on üksainus masinlik peategelane tunduvalt usutavam kui see, et neid oleks rohkem. Olenkasse saab suhtuda kui erandinimesse. Või erandliku saatusega tavainimesse.     

Teine tähtis ja tunduvalt loomulikum tegelane on Daria, Olenka andekaim õpilane modellinduses, alluv munarakuäris ja vaenlane Helsingis. Olenka ja Daria isad tapeti konkureeriva kivisöemaffia poolt korraga – ainult selle vahega, et Daria isale jäeti pea otsa. Daria ja Olenka suhe on tunduvalt elavam ja mitmekesisem kui raamatu muu, depressiivne tekst. Selles on särtsu ja mitmekesisust. Lk 35: "Ma polnud Dariaga niimoodi juttu ajanud, ilma ühegi trumbita."   

Aga vähemalt sama palju kui tegelastele, keskendub raamat kahe võitleva tunde kirjeldamisele: hirm ja tahe selle hirmu mahasurumiseks. Nende kahe vahel on õrn, kuid siiski kasutamiskõlblik sild – paberileht, kuhu Olenka paneb kirja kõik positiivsed asjad oma uues, Helsingis Ruslana Toivoneni valepassiga alustatud elus. Ning mis peab teda aitama, kui hirm üle pea kasvab. Seisundite konflikt on romaanis sama tähtis kui inimestevahelised, pealegi palju pidevam. Kahju ainult, et neid seisundeid on ainult kaks. Vaimukus puudub "Koertepargist" täiesti.  Tõsi: seda saab õigustada. Huumoriilmingud tähendavad paratamatult autori üleolekut oma kangelasest, seega ka temast distantseerumist, kasvõi ajutiselt. Nüüd on "Koertepark" aga sama palju Olena kui Sofi raamat.

Sarkasmi siiski leidub. Lk 82: "Minu paariline läks ägedaks ja nimetas ukrainlasi verejanulisteks fašistideks ning mina viskasin teda aknapesuvahendi pudeliga. Meie ülemus sai vahejuhtumist teada ja ma kartsin, et mind lastakse lahti. Soomlased aga avaldasid samuti omal kombel meelt ja paljud andsid firmale teada, et nende kodus ei ole ryssä`d teretulnud. Sain endale venelaste tööotsi ja hoiatuse, et Putinist ei maksa töö ajal rääkida." Lk 279: "Kuulsin sinu häält, selle dokumendilikku veenvust, kuigi me ei teadnud veel, kuidas embrüod hakkama saavad, kuidas otsesiirdamine õnnestub, kas meil õnnestub üldse see kuradi eit rasestada või ootab jälle ees rida katkemisi." Sarkastilised on muidugi ka ukrainlanndelt saadud Helsingi laste nimed Väinö ja Aino – umbes nagu Eesti kontekstis Kalev ja Linda.             

Vähemalt üks faktiviga on raamatus siiski. NSV Liit otse ei seganud Soome telekanalite vaatamist Põhja-Eestis. Lihtsalt helisagedused erinesid. Adapteritega head äri muidugi tehti (nagu Olena isa). Mäletan, et üks Soome plokk maksis 50 rubla. Ja näiteks sekretäride lisateenistus Soome telekavade paljundamise näol eksisteeris samuti. Ebausutav tundub väide võimlemislegendi Nadia Comaneci kategoorilisest väljasõidukeelust Ceausescu-Rumeenias.  Igatahes nägin teda telekast 1984. aastal Los Angelese olümpiamängudel aukülaliste loožis lehvitamas.   .

Oksaneni loomismeetod on rafineeritud, mõte saab sõnaks läbimõeldult ning elegantselt. Iseloomulik omadus on teksti arendamine kahel tasandil: mida Olenka mõtleb ja mida ta teeb, st sise- ja välismaailm. Need on rangelt tasakaalus, ehk isegi liiga rangelt. Põnevusest hoolimata meenutab "Koertepark" suurel määral sotsioloogi poolt diktofonile võetud ja kirja pandud keskealise naise elulugu. (Muidugi Ukraina naise!) Nii loogiline ja kompatne on see – välja arvatud kõik, mis puudutab Romani. Iseloomulik on teksti arendamine kahel tasandil: ühiskondlik ja individuaalne. Lk 44: "Minu uus mõtteviis oli koristaja oma ja see oli vastik." Lk 59: "Valentina Sokolova hääl oli endine ja tuttav, ainult kulunum, nagu eelmise aasta kalender." Lk 275: "Tundsin sinu näol ära ilme, mis oli maailma vanim. See oli ilme, millega mehed on alati naisi vaadanud."

Vastanduvad Ida-Ukraina, eeskätt Donbassi armetud ja ohtlikud olud alates Ukraina iseseisvumisest ning tänane (täpsemalt 2016. aasta) Helsingi igav heaeluühiskond. Lk 82: "Keegi ei tahtnud muuta poliitiliste lahingute tallermaaks oma kodu või maasikapõldu või muud töökohta, kus töötajaskond koosnes ukrainlastest, venelastest ja teistest rohkem või vähem asjaga seotud rahvuste esindajatest. Sarnasele kokkuleppele oli jõutud mujalgi. Ajalehtedes nimetati seda maasikarahuks."

Pisiasju, mis Olenka lootusetut elu natukegi täita aitavad, on palju. Kasvõi liigne kehakaal, mille kohta naine möönab, et see on hetkel tema väikseim probleem. Maniküür, värvist väljakasvanud juuksed, kotirihmad, fotod, telefonikõned, sigaretid, alkohol. Eriline kiindumus on autoril käekellade vastu. Läbiv motiiv on see, kuidas Olenka käed, eriti sõrmeotsad külmaks muutuvad, kui ta midagi päris hirmsat läbi elab.         

"Koertepargi" tõlge on ladus, juba kahel formaalsel põhjusel. Esiteks on proosat – eriti kaasaegset – soome keelest eesti keelde tõlkida nagunii lihtne (vähemalt luulega võrreldes). Teiseks hõlbustab Oksaneni ratsionaalne, täpne ja selge sõnakasutus seda veelgi. Mõningad nurinad siiski tekkisid. Sageli esineb tingivat kõneviisi kohtades, kus see võiks või isegi peaks olema kindel. Mõned Ukraina nimed on tõlgitud, näiteks abielukontor Slaavitar (lk 16), samas esineb Prospekt Lenina (lk 11), ehkki Lenini prospekt oleks loomulikum. Teise peategelase nime olen eesti keeles harjunud nägema kujul Darja. Teose mõistmist need seigad muidugi ei takista.