"Mu elu on olnud õnnelik, sest olen leidnud tasakaalu elukutse ja pereelu vahel," rääkis Kivilo. "Ma olen reisinud Antarktikast Arktikani, olen filme teinud igasuguste kuulsustega, lavastajate ja filmigruppidega on olnud suurepärased loomingulised koostööd. Mul on tunne nagu lapsepõlves sünnipäeval, kui oled hästi palju kinke saanud, torti ja kringlit söönud ja nüüd libistatakse sulle veel magusat jäätist ette. Nii et aitäh, PÖFF!"

"Ilma operaatorita oleks film raadio," selgitas Kivilo oma elukutse rolli filmis. "Minu asi on filmi lugu visuaalselt esile tuua, et näitlejad, kel on kinomaailmas kõige tähtsam koht, saaksid ennast väljendada." Näitlejatest on Kivilo töötanud Bruce Willise, Sandra Bullocki, Donald Sutherlandi, Keanu Reevesi ja teistega.

Kivilo tõi kõigist oma filmidest välja ühe siinpool ookeani vähem tuntu, "Taking Chance'i" (2009), kus peaosas Kevin Bacon, sest see on puudutanud enim, rääkides sellest, mis sõda meile maksma läheb.

Alar Kivilo on sündinud Kanadas, Eestist põgenenud peres. "Kui Eesti okupeeriti, siis vanemad põgenesid Rootsi ja sealt läksid nad Kanadasse," rääkis Kivilo, kes esimest korda käis Eestis 1971. aastal. "Pilt oli hall ja igal pool võtsid vastu püstolkuulipildujatega kutid. Tänavad olid loosungeid täis."

Filmihuvi tuli kaasasündinud soovist asetada elu kunstipäraselt raami. 16-aastaselt hakkas ta pildistama, filmioperaatoritöö muutus aga kireks, mis pole kadunud siiani.

Hollywoodi elama kolis operaator perega paugupealt ja riski võttes, ent koostöö Sam Raimiga, "Simple Plan" (1998) tegi rohkem uksi lahti. Kivilo ise peab oma trumpideks ausust ja alandlikkust.

"Ma ei proovi silma paista. Hea operaatoritöö respekteerib näitlejaid ja lugu ja ei jää ette. Lihtne oleks hakata oma pildiga suurustama ja teha vägevaid kaadreid, aga kui need ei lähe sisuga kokku, siis see pole õige. Minu lähenemine on tagasihoidlik ja sealt tulebki luuletaoline ilu, kus pikad värvikad laused ütlevad vähem kui paar sõna, mis omavahel klapivad."

Alar Kivilo on enda sõnul aastaid maadelnud probleemiga, kuidas leida tasakaalu ruttu tarbitava meelelahutuse ja kõrge kunsti vahel. "Olen kogenud seda kiirtoidumaailma ka, üks tuttav operaatori palus end viis nädalat asendada "Viiskümmend halli varjundit" II ja III osa juures," sõnas ta.

Vahel Kivilo kahtleb filmis, siis püüab ta leida sellest mingit oma nüanssi. "Üks selline oli "Frequency" (2000, peaosades Dennis Quaid ja Jim Caviezel), kus poeg saab kadunud isaga kuidagi raadio teel ühenduse. See tundus mulle totter. Siis sain kokku režissööri Gregory Hoblitiga ja välja tuli, et see on südamlik isa-poja film väikse ulmega."

Tööle annavad särtsu juurde pisikesed kaadritagused stseenid. "Mul on võtetel alati kitarr kaasas, mulle meeldib vahepeal tinistada. Kui me tegime "Pimedat nurka" ("The Blind Side", 2009) Sandra Bullockiga, siis ta palus, et mängi midagi. Ma siis mängisin "Ipanema tüdrukut" ja Sandra hakkas tantsima. Ma olen Sandraga palju töötanud ja tal on huumorimeelt."

Saatejuht Joonas Hellerma märkis, et praegu pole Hollywoodis ilmselt parimad ajad. "Koomikseid, arvutimänge, "Kiired ja vihased" 9, 10, 11, seda kõike on, aga seda päris kino on vähe. Miks me ei saa enam "Ristiisasid"?"

"Kunagi ei saa öelda, et kõik on läbi, aga sul on õigus, et 70. aastad oli kuldaeg," lausus Kivilo, kelle sõnul mõeldakse praegu liiga palju kassale. "Aga aeg-ajalt tuleb väga häid filme ja see annab lootust."

Eesti kinost kiidab Kivilo Tanel Toomi "Tõde ja õigust".

Kultuurisoovitus. "Minge Tartus vaatama Tiit Pääsukese näitust "Nostalgiata". Tema maalid on peaaegu kinolikud."