Kätlin Kaldmaa: Mu kodu on Euroopa ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kätlin Kaldmaa
Kätlin Kaldmaa Autor/allikas: Tomi Kontio

Igor Kotjuh intervjueerib ajakirjas Looming kirjanik Kätlin Kaldmaad, kelle kodu on Euroopa ja elu tähtsaim kolmnurk Island, Kreeka ja Eesti.

Kätlin Kaldmaa on kirjanik, kes palju reisib ja palju kirjutab. Samuti on ta konkreetse ühiskondliku agendaga mõtleja: naistel ja meestel peaksid olema võrdsed õigused ja võimalused, näiteks võrdne palk. Ja see kehtib ka sõnaloome puhul: siin rakendab Kätlin kirjandussotsioloogiat, numbrite keelt. Milline on naiste/meeste osakaal ajakirjanumbris, antoloogias, festivalil, komisjonis, žüriis, laureaatide seas?

Augusti lõpus tähistas Kätlin Kaldmaa 50. sünnipäeva. Ta värvib juuksed kord punaseks, kord siniseks, naeratab pidevalt, on sundimatu nagu Pipi Pikksukk ja see 50 paistab tema tragi oleku juures absurdse naljana. Tema välimus ja vanus ei ole omavahel tasakaalus, nagu pole tasakaalus tema vanus ja kogemuste pagas. Ta näeb oma vanusest palju noorem välja ja ta on kirjutanud-tõlkinud-korraldanud palju rohkem kui mõnigi sellesse ikka jõudnud autor.

Septembris kohtasin Kätlin Kaldmaad musta laega saalis Veronika Kivisilla tekstide põhjal lavastatud etendusel "Kuni armastus peale tuleb". Pärast etendust vahetasime muljeid. Ütlesin Kätlinile, et lavastaja Jaanika Juhanson oskas minna teksti sisse, et see on väga peenelt tehtud lavastus, kus isiklik ja üldine põimuvad ja avavad naise sisemaailma. Ta oli minuga nõus, kuid ühe mööndusega: see lavastus avab lihtsalt ühe loomingulise inimese sisemaailma, mitte "naise sisemaailma". Selles fraasis väljendub Kätlini olemus.

Kuna Kaldmaa on aktiivne eri valdkondades, jääb siinkirjutajal mulje, et kriitika ei jõua keskenduda tema loomingule, kuigi seal on ainest, mida saaks n-ö luubiga lugeda: viited maailmakirjandusele, tõlgitud autorite mõju, kõnekeele kaasamine, ta proosa rütm ja poeetilisus…

Siinne intervjuu toimus meili teel tänavu kevadel ja suvel. Sõna "koroona" on seejuures mainitud vaid ühes kohas ja lausa meeldivas kontekstis! Mind huvitas, kuidas Kätlin elab oma erinevate "minade" keskel, kuidas temast sai kirjanik ja kuidas ta mõistab kirjandust. Me peame rääkima Kätlinist!

IGOR KOTJUH: Oled universaalne kirjandusinimene, kes teeb palju ja jõuab palju. Oled hinnatud luuletaja, proosakirjanik, lastekirjanik, tõlkija, toimetaja, kirjandusürituste korraldaja, kirjastaja, eesti kirjanduse eksportija ja väliskirjanduse importija, enda ja teiste autorite loomingu esitaja, kirjanike koolitaja ja nõuandja, rahvusvaheline sekretär kirjanike organisatsioonis PEN International, vangistatud kirjanike ja naisautorite eestkõneleja ja kaitsja… Loodetavasti said kõik olulised tegevusalad mainitud. Mis kutsub sind ennast proovile panema eri kirjandusvaldkondades? Kas see on mingi isiklik challenge? Või tänapäeva autor ei saagi enam olla klassikaline kabinetikirjanik?

KÄTLIN KALDMAA: Minu jaoks ei ole kirjandusel piire — iga teema nõuab oma vormi ja kuju. Minu puhul, kes ma kirjutan pilvi, on isegi nii, et ühe teema iga külg võtab oma kuju ja vormi, ja nii juhtubki, et tuleb kirjutada kõiksugustes žanrides. See, mis ma kirjutan, tuleb ühekorraga seest ja väljast ja mul ei ole omaenda loomingu üle rohkem kontrolli, kui anda sellele aega, ja viimastel aastatel on see ka võimalik olnud.

Ma tahan, et maailm oleks parem koht. See kõlab banaalselt, ma tean. Mulle tähendab see esmajärjekorras, et vaikusele tuleb anda hääl. Mehi ja naisi on maailmas enam-vähem sama palju, ometi ei ole naisi eriti ei kuulda ega näha ega lugeda. Ma seisan alati tüdrukute ja raamatute poolel. Sel aastal alustame näiteks rahvusvahelises PEN-klubis ülemaailmse PEN/VIDA loendusega, et välja selgitada kirjandusväljal valitsev tegelikkus. Numbrite vastu ei saa.

I. K.: Siiski sooviks teada, milline sinu tegevustest on sulle eriti südamelähedane.

K. K.: Minu südameteema on kirjandus. Kirjandusega vaikuse vastu astumine. Ma näen — ja mitte ainult Eestis —, et kõige vähem häält on praeguses maailmas tüdrukutel ja LGBTQ+ esindajatel. Naised ja tüdrukud ei ole vähemus, ometi on nad kogu maailma kirjanduslugudes marginaliseeritud, kõrvale lükatud. Tegutsen meeleldi selle nimel, et tüdrukutel oleks söakust ennast väljendada ja oskust seda teha. Tuleviku muutmine on praeguste laste kätes, nii et kõige kindlam viis selleks on anda julgust praegustele tüdrukutele. Seda tahan ma teha nii oma raamatute kui ka ülejäänud tegevusega.

Inimesena on mulle kõige tähtsam vabadus.

I. K.: Ütlesid, et kirjutad pilvi. Tean, et oled teinud post-it-kleepsudega oma raamatute sisuskeemi. Kas see on sama asi? Palun kirjelda, kuidas see töötab.

K. K.: Oojaa, mu eelmises kodus olid maast laeni aknad ja need olid nii mõnigi kord maast laeni märkmepaberitega kaetud. Üldiselt käib mul tõesti kirjutamisega kaasas suur skeemitamine ja käsitöö: süžeed läbi mõeldes joonistan skeeme, panen juurde fotosid, pilte, lisan kõrvalharusid, kuhu vaja. Mul on tugev visuaalne mälu, niimoodi suudan tervikut ühe pildina haarata ja mälupildina kogu aeg kaasas kanda. See on kirjutades vajalik.

Pilvede kirjutamine tähendab seda, et ma ei kirjuta mitte ühte raamatut, vaid mitut korraga. See tähendab, et teema, millega ma parasjagu tegelen, võtab mitu kuju ja vormi: sellest võib sündida luuleraamat, novellikogu, romaan, lasteraamat, mis tahes. Mul ei ole piire. Olen oma elus selle pärast muretsenud, aga kokkuvõttes on see kõik üks ja seesama kirjutamine nagu ookeangi.

Kui ma ühe teema sisse lähen, siis kõigepealt mõne nädala jagu lihtsalt kirjutan, seda ma nimetan ise vabakirjutamiseks. See on vajalik nii mõtte, keele kui ka käe lahti saamiseks. Kui on kogunenud teatud hulk materjali ja hakkavad mingid suunad tekkima, korjan sealt sobiliku materjali välja ja jagan raamatutesse laiali. Sealt edasi kirjutan asju korraga ja kordamööda, täiendan oma skeeme ja tabeleid, ja kui üks raamat mõttes lõpule jõuab, siis ka kirjutan selle lõpuni, ja siis järgmise ja järgmise, ja nii need õunad viimaks puu otsast alla potsatavad. See on muidugi väga lihtsustatud versioon. Tegelikult on asi mõnevõrra keerulisem ja peaks hakkama skeeme joonistama.

I. K.: Oled rahvusvaheline kirjanik, mis väljendub su elustiilis, lektüüris, suhtluses ja ka raamatutes. Kas hoidmine üksnes juurte juurde (lihtsustades: laulu­pidudel osalemine, maakodu nautimine, eestimaiste toodete eelistamine jne) kingiks meile teistsuguse kirjaniku Kätlin Kaldmaa?

K. K.: Me kõik oleme oma kogemuste summa. Ausalt öeldes ei ole ma sellest juurte teemast kunagi päris hästi aru saanud. Elasin esimesed kaheksateist aastat parajat kolhoosiaja "Tõe ja õiguse" elu maakohas, kus lapsed tegid varasest lapsepõlvest peale põhimõtteliselt niisama palju tööd kui täiskasvanud ja suvised tööpäevad olid vähemalt kaheksa tundi, heinaajal kõvasti üle. Hektar aeda, suur köetav kasvuhoone, tonnide kaupa heina, peedipõld, seakartulite tampimine, iga päev mitu tundi loomade talitamist. Kaks last kolmest aitasid igal õhtul vanematel loomi talitada ja küll siis see kolmas õhtu, kui sai jääda koju raamatut lugema, oli alles hea aeg, tõeline puhkus, home alone.

Mu ema oli viisteist aastat traktorist ja isa juhatas kõiki kolhoosi lautasid, nii et ma tean väga täpselt, milline see maaelu tegelikult oli. Praegu räägitakse palju sellest, kuidas see inimeselt midagi ei nõua ja igaüks võiks seda teha. Mul on lüpsja paberid ja ma olen seda tööd ka mõne kuu jagu teinud. See on väga raske töö. Füüsiliselt ja kellaajaliselt. Lüpsjal ei ole mingit vabadust. Isegi haigeks ei saa jääda, praegu ei ole asendajat kuskilt võtta. Mu vanaema oli kolhoosi laudas lüpsja veel sel ajal, kui seda tööd tehti käsitsi. Oleks sa ta käsi näinud. Iga paitus oli kõva nagu puutüvi.

Peale meeletu töö mahtus selle elu sisse õhtune raamatu lugemine ja ega seal suurt midagi muud ei olnud. Tänu füüsilisele tööle on maainimese 60 aastat ja linnainimese 60 aastat kaks täiesti erinevat asja. Maal elamine ja hakkama saamine ei ole kunagi olnud mingi nauding. Enne praegust aega muidugi, mil järjest rohkem on näha hiigelsuuri tarastatud muruplatse, kus toimetavad niidurobotid. Sellest murust ei hakka ma parem rääkimagi. Maailma kõige invasiivsem liik — kelle leviku põhialus on olla nunnu — on kass ja kõige laiemalt levinud taimestik on muru, mõlemad on keskkonna seisukohast äärmiselt kahjulikud. Kassid tapavad miljardite kaupa linde ja pisiloomi ja on juba saari, kus peale kasside ei olegi enam teisi loomi. Muru tõttu kaob igal aastal meeletus koguses putukaid ja mutukaid.

Seda juurte asja ma eriti tõsiselt ei võta. Ma ei ole käinud ühelgi laulu- ega tantsupeol. Küll aga kolisin pärast mitmeaastast laias ilmas elamist tagasi maale, aga mitte lapsepõlve Kesk-Ida-Eestisse, vaid Põhja-Eestisse mere äärde, kus muru asemel on sammal ja talved on ootamatult soojad. Globaalses plaanis on planeedile kõige parem eelistada kohalikku, nii et tšiiaseemneid ei söö ma kusagil peale Peruu. Sellest aastast on mul ka kasvuhoone ja koroonaaed, nii et suvikõrvitsatega võiksin tervet restorani varustada. Adru vägi on ikka meeletu!

Ma olen lapsest peale tahtnud näha maailma, kogeda teistsuguseid kultuure, ja mul on olnud see võimalus. Tänu neile kogemustele ma tean, et mu kodu on Euroopa. Mu järgmise luuleraamatu pealkiri on "Mu tiivad on mu juured". Praegu vastab see tõele. Mis on viie aasta pärast, seda ma ei tea.

I. K.: Ütlesid, et kolisid Põhja-Eestisse, mere äärde. Tundub, et hüüd "Thálassa, Thálassa" vormib su argielu ja loomingut. Vesi, meri, ookean on su raamatute üks motiive. Miks suured veekogud sind nii väga paeluvad?

K. K.: See on tõesti huvitav, et oma elu kolmnurgas — Eestis, Islandil ja Kreekas — elan mere ääres. Lapsepõlve lähima veekogu ehk Peipsi järvega kohtusin umbes täpselt kaks korda. Õnneks on elu ootamatusi täis ja õnneks on meil võimalik oma elu rohkem iseenda soovide järgi sättida kui meie vanematel.

Thálassa, thálassa, jah, on üks mu elu suurtest teetähistest. Seda on väga keeruline sõnadesse panna. Ookean on. Thálassa on. Kas tead, et thálassa, kreeka keeles meri, on tundmatu päritoluga sõna — kui vanakreeklased kohale jõudsid, oli thálassa juba ees. Vahemeri on minu kõige lemmikum asi maailmas üldse. Värvi, tekstuuri, temperatuuri poolest. See tunne, kui end vaikselt varahommikusse thálassa'sse libistad, et vett võimalikult vähe segada, see on sõnulkirjeldamatu. Seda inimene kas tunneb või ei. Ma tean veel ühte thálassomaani. Ka tema on eestlane. Kreeklastele endile on see thálassa nii tavaline, et tean inimesi, kes suve jooksul ainult mõne korra vees käivad.

Kui isikliku nautimise tasandilt edasi minna, siis seda ookeanivärki ei jaksa üks inimene läbi mõeldagi. Kõik vesi on üks. Ja missugune aja ja inimese lugu kõik sellega veel kaasas käib. Kust üldse alustada? Nii et ma parem ei hakka. Loetagu raamatuid.

I. K.: Olen nautinud su romaani "Islandil ei ole liblikaid", mis avab suure hulga interpreteerimisvõimalusi. Algallikad, sõnum, vorm, keelekasutus. Äärmiselt rikkalik ja variatiivne teos, mis kõneleb muu hulgas inimesest ja loodusest, võimust ja ühiskonnast, mehest ja naisest, traditsioonist ja innovatsioonist. Varsti on seda romaani võimalik lugeda juba mitmes tõlkes. Mind huvitab aga selle suurepärase raamatu retseptsioon. Kui hästi sind mõistetakse, ollakse valmis astuma dialoogi, kui tähelepanelikult ja tundlikult loetakse?

K. K.: See on tõepoolest lugu, mis ulatub üle terve XX sajandi ja on väga laia haardega. Ütlen seda julgesti, sellise raamatu ma ju ise kirjutasin. Huvitav on täheldada, et romaani vastuvõtt käib äärmusest äärmusesse. Esiteks muidugi see kurb lugu, et Eestis ei tunta eriti ära romaani läbivaid "Odüsseia", piibli või islandi saagade motiive — see kehtib enamasti meessoost lugejate kohta, naised paistavad olevat tähelepanelikumad ja laiema lugemusega. Kui ma aga räägin sellest sõpradele ja kirjastajatele mujal maailmas, löövad neil kohe silmad särama ja nad saavad aru, millest ma räägin. Need on mulle kui kirjanikule väga rõõmsad hetked. Ka vastuvõtt on mujal maailmas olnud väga tundlik ja on kirjutatud täiesti imetlusväärseid käsitlusi. Soomes näiteks seda muudkui loetakse ja loetakse ja sellest kirjutatakse ja kirjutatakse ja raamatust tuli välja teine trükk.

"Islandil ei ole liblikaid" on naise lugu läbi XX sajandi ja ma lihtsalt pidin selle paigutama Islandile, sest ma otsisin kohta, kus naine saab areneda ja muutuda ilma Teise maailmasõja halvava puudutuseta. Ja see ei ole raamat Islandist, Island on vaid koht, kus romaani tegelased elavad. Vastuvõtt Eestis ei jõudnud tihtipeale Islandist kaugemale. Teisalt jälle on tänu selle raamatu lugemisele mitukümmend nii Eesti kui ka Soome inimest Islandile läinud ja sinna käima jäänud, nii et Islandi majandust olen sellega tublisti turgutanud.

Praegu elan ma Eesti rannakülas Viinistul ja mõtlen ikka, millise raamatu Viinistu naistest saaks. See oleks midagi hoopis teistsugust.

Olin kord üritusel, kus oli kohal enam-vähem sada raamatute ja kirjandusega seotud inimest. Palusin tõsta käe neil, kes on kunagi elus lugenud "Odüsseiat". Tõusis kuus kätt. Järgmiseks küsisin, kes on seda lugenud viimase kolme aasta jooksul. Tõusis kaks kätt, üks neist minu ja teine minu tütre oma.

I. K.: Millest tunned puudust eesti kirjanduses? Ja mida erilist võib pakkuda meie kirjandus välismaisele lugejale?

K. K.: Kõige rohkem tunnen eesti kirjanduses puudust naishäältest proosas. Seda tuleks rohkem soodustada. Rahvusvahelisest vaatenurgast on luule meil väga tugev, eriti naisautorid, kellel on lai haare ja vägi, aga proosat on lihtsalt vähe. On olnud mõned lootustandvad hääled, aga nad kaovad kusagile ära. Naisautorid saavad muidugi ka palju karmima kriitika osaliseks, nii et ega see lihtne ei ole. Paks nahk peab olema. Seda ma küll ootan, et oleks rohkem naiste kirjutatud proosat. Nagu ka naiste tehtud filme.

I. K.: Oled kirjutanud südamliku raamatu "Õnn on otsuse küsimus" (2013), mille pühendasid oma tütrele, kellest on sirgunud andekas autor. Kas eesti kirjanduses on naisautoril raskem debüteerida kui mehel? Ning sealt edasi — uued raamatud, arvustused, igasugused tunnustused…

K. K.: Debüteeritakse praegu Eestis enamasti "Värske Rõhu" vahendusel ja ma loodan, et sel teekonnal koheldakse noori inimesi võrdselt. "Värske Rõhu" aastaauhinnad lähevad sageli noortele naisautoritele, mistõttu ma usun, et debüteerida ei ole raske. Ka raamatut avaldada ei ole Eestis kuigi keeruline. Edasi aga läheb keeruliseks. Kõigi järgmiste auhindade puhul on Eesti väga tugevalt meesautorite poole kreenis. Kogu iseseisvuse ajal on vähem kui 30% kultuurkapitali auhindadest läinud naiskirjanikele, XXI sajandi senise paarikümne aasta jooksul veel vähem. Naiskirjanike raamatuid arvustatakse harvem ja märksa hiljem. Loodame sel aastal uuendada Eesti PEN/VIDA andmeid, siis on täpselt näha, kuidas see statistikas kajastub.

I. K.: Kuidas kommenteerid asjaolu, et eesti kirjandus on olulisel määral usaldatud naiste kätte? Mõned näited: Rahvusraamatukogu, Tallinna Keskraamatukogu, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeeriumi kirjandusvaldkond, Eesti Kirjanduse Teabekeskus, Eesti Lastekirjanduse Keskus, Tallinna Kirjanduskeskus — loetleda võiks veelgi —, nende asutuste eesotsas on naisterahvad.

K. K.: See ei ole nii ainult Eestis, see on nii kogu maailmas. Käin palju raamatumessidel ja kohtun kirjanduse vahendajatega ja olgu need kirjanduse teabekeskused või agendid, kuuest töötajast viis on naised. Mehed müüvad teistele meestele jalgpallurite ja vormelisõitjate raamatuid. Mida kõrgemale tasandile kirjastusmaailmas ja mida suurematesse süsteemidesse liikuda, seda rohkem aga tuleb ette mehi, kes tahavad kirjastada eelkõige meeste raamatuid, mille reklaami peale kulutatakse pööraseid summasid. Eestis on selle poolest suhteliselt hästi, naistel on otsustusruumi. Naised on ka väikeste kirjastuste omanikud ja Eesti on nii väike, et nende kirjastuste välja antud raamatud on poodides ja leiavad tähelepanu.

I. K.: Oled mitmekülgne inimene, kelle arvamust ei leia aga meie meediast. Oma ekstravertsusest hoolimata ei avalda sa artikleid ega kolumne lehtedes-portaalides. Mida lugeda, mustade-riiete-mood, naeratuse olulisus, #MeeToo head ja vead, reisimine — hea meelega tutvuksin su mõtetega nendel ja teistel teemadel, ent seda saab (praegu?) teha vaid eraviisiliselt.

K. K.: Ma olen ikka omajagu kirjutanud, enam-vähem kõigest alates Heliosest ja lõpetades koduvägivallaga. Tuleb küll tunnistada, et 2016. aastast peale, mil mind valiti rahvusvahelise PEN-klubi välissekretäriks, on mul olnud palju vähem aega niisama mõtisklemiseks ja Eesti elus osalemiseks. Maailma parandamine võtab suure osa ajast ja ülejäänud aja kirjutan omaenda raamatuid, neid on mul alati mitu korraga käsil, et ei oleks mingit võimalust toppama jääda. Aga ma loodan, et hakkan jälle kõiksugustel teemadel kirjutama.

I. K.: Praegu on ilmumas su luulekogu, mis võib olla eesti lugejale mõne­võrra — jälle! — üllatav. Selles raamatus avaldad armastust lähedaseks saanud paikadele ja inimestele Kreeka ja Islandi maapiirkondades. Palun selgita, kuidas Eestis sündinud inimene avastas, et Kreeka ja Islandi külad on saanud talle tähenduslikeks paikadeks, veel üheks koduks.

K. K.: Mu kodu on Euroopa ja mu elu kõige tähtsam kolmnurk ühendab tõepoolest Islandi, Kreeka ja Eesti. See raamat on armastusavaldus mu Islandi ja Kreeka küladele, need on sellised… eluminiatuurid. Muidu ma ütleksin reisiminiatuurid, need tulevad ka, maailm miniatuuris — sellest saab üks teine raamat, aga Islandi ja Kreeka paigad ja sealsed inimesed, need on mu kodud.

Islandist olen seoses liblikaraamatuga palju kõnelnud. Islandi-armastus sai alguse mu emast, kes rääkis ikka, kuidas Island paikneb kahel mandril korraga ja seal on kõik looduse imed ühes kohas olemas. No ja see vähene, mis nõukogude ajal lugeda oli, see ainult innustas takka. Õigupoolest tahtsin juba 1992. aastal sinna minna ja seal oma tütre sünnitada, et ta saaks nimeks Hanneleele Kätlinsdóttir ega peaks seda Kaldmaa nime kandma. Tegelikult veetsin suurema osa raseduse ajast haiglas ja sellest trikist ei tulnud midagi välja. Ja siin me nüüd oleme, Kaldmaa-tüdrukud eluks ajaks, nagu mu tütar ütleb.

Ja kui ma sinna lõpuks läksin, keset polaarööd, sinna vampiiride ideaalmaailma, siis olid seal inimesed, kes võtsid mind nii omaks, et nõnda nüüd lihtsalt on. Islandil hoolitakse inimestest, isegi väga. Seal ei ole sellist inimeste läbikulutamist ja hoolimatust nagu Eestis. Inimesi on vähe ja iga inimene on varandus. Ma ei ole Eestis kunagi kuulnud öeldavat: "Ta on nii väärtuslik inimene, teda tuleb hoida. Me ei taha, et ta ära läheks." Seal küll. Mitu korda. Iga inimene on väärtus. Ja looming on töö. Kirjutamine on töö.

Minu külas Islandil, Siglufjörduris, on maailma ainuke heeringamuuseum. Selle toonane direktor aitas mind väga palju, kui ma oma romaani tarbeks taustauuringuid tegin. "Islandil ei ole liblikaid" räägib eelkõige rannaküla naistest. Kui ma hakkasin küsima ja uurima, kuidas elasid naised, kui mehed olid aastate, kuude või nädalate kaupa merel ja teab kus maailmas, tuli välja tõsiasi, et selle kohta ei olnud neil mingeid materjale. Kõik ikka meeste seikluslikust ja vaprast elust. Õnneks jõudsid nad teha paar intervjuud veel väga vanade naistega, kes kunagist heeringaaega mäletasid, ja tõepoolest — kangelaslikud heeringamehed ei olnudki sealtpoolt vaadates enam nii kangelaslikud, kui nad paar korda aastas maale tulid, raha maha jõid, naised läbi peksid, ringi hoorasid ja tagasi merele läksid. Muidugi ei kehti see kunagi kõigi meeste kohta. Aga mul on üüratult hea meel, et ma aitasin naise hääle ka Islandi ajaloo uurimusse.

Kreeka algas esimesest hilissügisesest paketireisist, mis on siiani mälestusväärne selle poolest, et sõbrad olid samal reisil nädal varem ja jätsid meile igale poole salakohtadesse salakirju selle kohta, kuhu minna ja mida teha. Tõelised Kalle Blomkvisti väärilised seiklused Rhodose vanalinnas ja saarel.

Thálassa ja minu tõeline suhe algas sel suvel, kui me tütrega esimest korda kahekesi täiesti tundmatusse kohta läksime, Amorgose saarele, kuhu lennukid ei vii. Üldiselt ma käingi saartel, kuhu lennukid ei lenda, või mis on nii suured, et leiab turistivaba koha. Seal me õppisime ujuma. See esimene tõeline kohtumine thálassa'ga — seda ei saa sõnul kirjeldada ega laulus jutustada. See. Lihtsalt. On. Kreeka inimesed on muidugi sootuks teistsugused kui Islandi inimesed. Nemad näiteks petavad sind suure laia naeratusega. Mina naeratan vastu ja mõtlen: "Olgu, see on mu esimene päev. Mõtle pealegi, et ma olen rumal turist, kes ei oska arvutada. Homme sa seda enam teha ei saa."

Nüüd on mul seal thálassa, sõbrad ja oma kohad, kuhu ma ikka tahan tagasi minna. Ja siis kõik need teised saared, kus ma veel käinud ei ole. Kreeka on ammendamatu. Tom Hanks ja Ruth Wilson said just Kreeka kodanikeks. Ja Victoria Hislop Kreeka aukodanikuks.

Thálassa't armastan ma nii väga, et mõnikord ütlevad mu Kreeka sõbrad: "Kätlin, näita oma sõrmi. Ma tahan näha, kas sul on juba ujulestad kasvama hakanud." Igal hommikul on esimene asi — thálassa. Ja siis Kreeka kohv lähimas kafenion'is. See on seotud ka tervisega. Eesti suve niiskus ja vihmad tähendavad mulle pidevat valu. Kreeka ja thálassa annavad heal juhul valuvaba nädala või paar. Ja ma ei kujuta ette, kuidas saaksin hakkama nende pikkade arvuti taga istumise kuudega, kui suvel ei saa oma õlgu ja keha lahti ujuda. Nii et tervisepagulane võib minust lihtsasti saada.

I. K.: Kas võid öelda enda kohta, et oled seitse päeva nädalas ööpäev läbi kirjanik või sul on elu ka ilma kirjanduseta?

K. K.: Mõnikord ma ütlen lihtsalt, et ma olen raamat. Ma tean raamatutest kõike ja oskan igasuguseid raamatuid teha, algusest lõpuni, seest väljapoole ja väljastpoolt sissepoole. Teen siiski ka muud. Näiteks mõtisklen jumala olemasolu teemal, rajan aeda või õmblen. Metsas käin ka. Ja thálassa's.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Looming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: