Henessi Schmidt: ükski roll pole kunagi lõpetatud ega ükski esitus täiuslik

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Näitleja Henessi Schmidt. Autor/allikas: Taavi Muide

Kuigi eesmärk on teha laval alati perfektne sooritus, pole ükski roll kunagi lõpetatud ega ükski esitus täiuslik, tunnistas Henessi Schmidt intervjuus Sirbile. Lõpetamatus ongi pigem põnev, alati on võimalus kasvada, usub ta.

Peale osatäitmise filmis "Talve" (režissöör Ergo Kuld) mängis noor vabakutseline näitleja Henessi Schmidt äsja lõppenud aastal VAT-teatri kahes uuslavastuses: septembris esietendunud "Romeos ja Julias" (lavastaja Aare Toikka) oli tema kehastada Julia ning novembris lavale jõudnud "Tallinnville'is" (lavastaja Helen Rekkor) viis erilaadset rolli.

Õppisid näitlemist Viljandi kultuuri­akadeemias Kalju Komissarovi viimases lennus. Kui võrdled omavahel EMTA lavakunstikooli – midagi oled selle kohta kolleegidelt ikka kuulnud – ja Viljandi teatriõpet, siis mille poolest need koolid erinevad? Mulle on jäänud mulje, et Viljandi kooli näitlejad on maisemad ja avatumad.

Eks juba linnade erinevus mängib siin rolli. Tallinnas on elutempo palju kiirem ja rohkem on segajaid, Viljandi on aga omamoodi väike muinasjutumull. Seal on väga armas ja hubane atmosfäär, palju rohelust ja pingikesi, millel kirikukelli kuulata ja mõtiskleda. Ja palju vaikust. Tallinnas ei saanuks ma ilmselt nii põhjalikult õpingutele keskenduda ja olla südamega asja juures.

Teine erinevus on ilmselt see, et Viljandis leiab rohkem võimalusi teha koostööd teiste teatrierialade inimestega, näiteks tantsijate, muusikute, butafooride või valgustajatega. Side lavastustervikuga on tihedam ja loomulikum, tundub mulle. Aga ma ei ole lavakas käinud, nii et see on kõigest oletus. Viljandis on palju koos nikerdamist ja väikeseid projekte, põlve otsas ühist loomist – vahest see annab ka tegemistesse veidi rohkem maist suhtumist. Aga mina õppisin Komissarovi käe all ja teda enam pole, nii et ega ma ju ei tea, kuidas Viljandis nüüd on.

Mis oli see kõige olulisem, mida Komissarov sulle õpetas?

Alandlikkust. Seda, et ma ei käiks pea püsti ega arvaks, et mul on õigus kõike teha ja et kõik mind vajavad. Alandlikkust teiste inimeste töö ja aja ees. Kalju õpetas meile väikeseid asju, teretama näiteks. Kui ta rääkis, et keegi ei oota meid ja meid ei ole kellelegi vaja, siis see ei tähendanud seda, et me pole olulised, vaid et me peame tegema tööd ja väärima seda, et meid vajatakse – tuleb ise end vajalikuks teha. Viljandis õpetati ise vaeva nägema. Kalju õpetas eelkõige inimene olemist, tänapäeval on see väga vajalik – sellest on paljudes kohtades puudus, keskendutakse professionaalsusele, selle asemel et õppida, kuidas olla hea inimene.

Olla hea inimene – mida see tähendab?

See algab minu arvates sellest, kuidas suhtuda eksimustesse ja vigadesse, nii enda kui ka teiste omadesse. Kui eksimist alati karistada, siis on raske eeldada, et keegi julgeb või tahab tunnistada, et ta on eksinud, midagi valesti öelnud või valesti elanud. Aga kõik eksivad ja sageli, ning asju, mille suhtes eksida, on tänapäeval palju. Eksimine on inimlik ja kui me eksimist ei tervita, siis karistame inimlikkust. Olen alles 25aastane, ma pole jõudnud kõiki maailma asju läbi seedida ning võin täna rääkida midagi sellist, mille kohta ülehomme arvan teisiti, aga see ei kahanda kuidagi minu väärtust. Sama kehtib ka 75aastase kohta. Mu maailmavaade ongi minu eksituste kogum. Kui eksimine ära keelata, siis pole ime, et inimesed klammerduvad oma kivistunud kuvandi ja vaadete külge.

Hea inimene olemine algab iseendale oma eksimuste andestamisest. Kui keegi tuleb meie juurde ja pakub mingit teist vaatenurka, siis on eksimishirmus raske vastu võtta uut infot, arvamust, teiste vaadetega inimest. Raske on terveks jääda, sest tundub, et eksimine kahandab meie väärtust. Isegi andestava käitumise korral oleme küll õppinud, et andestada tuleb teistele, endale aga ei osata sageli andestada. Usun, et huumor aitab tervena püsida, eriti enese kohta tehtud huumor. Aitab asju kergemalt võtta, lasta lahti mingist sisemisest klammerdumisest.

VAT-teatri lavastuses "Tallinnville", kus praegu mängid, on erakordne liftistseen: te kehastate Piret Krummiga samasoolisi armunuid. Kuigi te vist isegi suudlete selles stseenis, siis mulle läks südamesse, kui loomulikult, inimlikult te seda stseeni mängite. Seal puudus vähimgi epateerimistaotlus ja soov provotseerida. Selles oli midagi väga vabastavat, mis lubas puhata praegu käimas seksuaalkodusõjast. Minult võeti meie ühiseludebattide haiglase üleseksualiseerituse paine. Kuidas sulle tundub, kas kunstiteosel peab olema mingi didaktiline, kasvatuslik sisu?

Kunst saab ja ehk seetõttu peabki midagi olulist õpetama, panema üht-teist uut moodi vaatama, aga see ei saa kindlasti sündida labidaga pähe lajatades, et iva inimeseni jõuaks. Palju mõjusam on asju edasi anda pehmuse ja huumori kaudu – hea, kui nii suudetakse sundimatult esitada ka keerulisi teemasid. Minu arvates näitab see kunstiteose väärtust, kui teatrisaalist väljudes leiab inimene äsja nähtust mingi tõuke oma käitumismustri muutmiseks, nõiaringist lahkumiseks, tervenemiseks. Aga kunsti kasvatuslik pool peab olema kaudne, kavalalt komponeeritud-doseeritud ja viiteline, vastasel juhul ei pruugi vaataja seda vastu võtta.

Palusin sul intervjuu ettevalmistamiseks lugeda Armin Kõomäe jutukogu "Perifeeria kangelased", mille puhul on ka märgata kasvatuslikku või rahvavalgustuslikku taotlust. Kuidas on sinu arvates tal see plaan õnnestunud?

Kõomägi on just kasutanud sellist sooja pehmet huumorit ja minu meelest õnnestunult. Huumor loob seal maailma, kus väikesed argised olukorrad (praamisõit, puhkusereis) ja parajasti poliitiliselt kõrvetavad teemad on omavahel kergelt ja humoorikalt seotud ning seeläbi tekib samastumisvõimalus. Kui kirjutada lihtlausetega, et Süürias on sõda ja meil lasub selle eest kaasvastutus, siis ei jõua see kohale nii hästi, kui näiteks Kõomäe jutus, kus Eesti pere läheb kodusõjas Süüriasse seikluslikule paketiturismireisile, või seal, kus pagulasteema kaaperdab Kuivastu-Virtsu praami. Kui inimene ka ei muuda selle põhjal oma suhtumist, siis huumor loob vähemalt võimaluse saada olukorrast teadlikuks. Huumor laseb asjadest ausalt rääkida. Palju probleeme tuleb sellest, et inimesed ei räägi ausalt ega oska kuulata. Kõigest peab saama rääkida.

Üks sellekohaseid näiteid on see, et need, kes näivad seksuaalsest lähedusest kõige vähem teadvat, nõuavad häälekalt ka teistelt füüsilise läheduse teemal samasugust ebakindlust. Puudutasid üht olulist teemat, seda, et kõigest peab saama ühiskonnas rääkida, ei tohi olla tabuteemasid. Kas see reegel kehtib nt ka abordivastaste suhtes?

Vastan tsitaadiga "Tallinnville'ist": "Kas demokraatia tähendab seda, et igaüks võib rääkida seda, mida sülg suhu toob?" Ja samal ajal meenus mõte proovisaalist: just erinevustest sünnib kultuur.

"Tallinnville'i" liftistseenis räägitakse ka naise keha autonoomiast. Peremehetsev käitumine naisekeha suhtes oli eelmisel aastal ka eesti teatri üks teemasid. Kuidas sina oled tundnud, kas su keha autonoomiat austatakse piisavalt?

Jah, mul ei ole sel teemal probleeme olnud. Tunnen, et olen ise piisavalt tugev piire tõmbama, ja ma ei arva, et neist on väga lihtne üle astuda. See ei ole ainult füüsilise üleastumise teema, vaid üldiselt viisakuse ja austuse teema. Instagrami privaatsõnumina võib ju keegi mulle saata veidra sisuga avaldusi, aga ma saan ju tegelikult aru, et selle sõnumi saatja ei mõtle otseselt halba ja ma ei võta seda kuidagi isiklikult ega emotsionaalselt. Kui keegi käitub minuga nii, nagu ma ei taha, et ta minuga käituks, siis ma enam ei suhtle temaga ja ongi kõik. Inimesi on igasuguseid. Kui keegi päriselt kellelegi liiga teeb, siis peavad loomulikult olema seaduslikud piirangud, mis seda teha ei luba.

Mängid "Tallinnville'is" viit rolli. Pidid ühe lavastuse tarvis kasvatama viis rolli ning nüüd tuleb sul iga etenduse käigus end neisse ümber lülitada. Koolis kindlasti õppisite tegelaste analüüsi, räägi, kuidas see käib.

"Tallinnville'i" aluseks oli valmis tekst, seega alustasime tekstianalüüsist, nagu ikka proovisaalis. Arutasime, mis tegelast motiveerib, mis talle meeldib ja mis mitte, millised hirmud ja unistused tal on ning kuidas ta nendega toime tuleb. Miks ta just neid lauseid ütleb, kuidas reageerib teise tegelase avaldustele ja miks just sedasi reageerib? Kooli ABC: kes ma olen, kust ma tulen ja mida ma tegelikult tahan?

Näiteks tüdruk, keda liftistseenis mängin, on just paar tundi tagasi nimetatud tuumaenergia firma asedirektoriks. Oluline on mitte mängida karakterit, vaid püüda see inimene sealt olukorra kesta alt üles leida. Sealjuures võivad väikesed asjad vahel lavalolekut üksjagu nüansseerida ja tegelast mõtestada. Näiteks see, kas on õhtu või on päev. Mul vist alles nädal enne esietendust tekkis heureka-hetk, et selles stseenis on ju õhtu – tegelane on väsinud! Sellised väikesed asjad muudavad ja aitavad vahel väga palju.

Lavastuses tegutseb ka ökoterroristide grupp, kes soovib tuumaenergiavastaste teatraalsete seemnepommiaktsioonidega maailma muuta. Mulle tundub, et sellist aktivismi on lavastuses elutervelt tögatud. Ühismeedias näeb nii uuskonservatiivide seas kui ka liberaalsema poole peal tihti tarmukuse asemel toorest sõjakust – see ei tundu väga mõjusana. Kuidas teha nii, et ühiseluteemalised sekkumised oleksid mõjusamad?

Siin tuleb ilmselt kõigepealt vaadata seda, mille pärast üldse võitlus käib. Päris palju paistab välja, et võideldakse muu hulgas oma tähtsuse tõstmiseks: see teeb must parema inimese, kui üritan maailma päästa, või et olen teistest parem, kui prügi sorteerin ja teistega õiendan, et nemad seda ei tee. Jällegi, kui leida eneses üles headus ja kaastunne, siis saab olla ka eeskujulik vegan, ilma õiendamata iga inimesega, kes sellelt teelt kõrvale kaldub.

Seda on näha ka mitmetes Face­book'i-gruppides, et eesmärk on üllas – veganlus, loomade ja keskkonna kaitsmine ja tervise toetamine –, aga kui sinna jääb alles ainult enda tõestamine ja oma tähtsuse tõstmine, teiste vigade afišeerimine, siis muutub olukord mürgiseks. Olen seda meelt, et kõiges ei pea olema perfektsionist: tuleb innustada inimesi ja tunnustada ka väikseid samme, mitte karistada eksimuste eest.

Kui seista parema tuleviku eest, võiks aatelisusega kaasas käia vastav suhtluskultuur, arusaam sellest, mismoodi selles paremas tulevikus inimesed omavahel võiksid suhelda. Ei saa võtta ainult üht elulist küsimust ja jääda siis selle eest sõdides kõige muu suhtes pimedaks, vaid tuleks ikkagi näha empaatiliselt ka suuremat pilti, mõelda välja ka tugisüsteem oma aatelisusele – mismoodi rääkida inimestega, et nad sind tegelikult kuulda võtaksid, ja mismoodi tagada, et sa ise teisi oma idealismiga ei lämmataks. Muidu on see fanatism. Kui tahta maailma muuta, tuleb leida tasakaal idealismi, pragmatismi ja terve huumori vahel.

Kas näed ühismeedial positiivset ja ülesehitavat potentsiaali?

Näen suurt potentsiaali koos kasvamiseks ja üksteise inspireerimiseks. Kas või see, kui jagad oma raskemaid hetki ja nende ületamise rõõmu. Kui tuleb olla üksinda karantiinis kusagil korteris, siis leiab ühismeediast ikkagi mingi ühisosa ja seotuse tunde, saab jagada oma muresid ja rõõme.

Kui mulle on antud platvorm, kus saan kõneleda, siis tuleb seda kasutada ka millekski väärtuslikuks. Mina näiteks tunnen, et tahan inimestele jagada teadlikkust. Kui on vähegi võimalust inimesi armastama, hoolima ja üksteist kuulama innustada, siis usun, et neil, kellel on ühismeedias tugevam hääl, on kohustus seda võimalust kasutada. Kui igaüks suudaks kas või ühe inimese maailmapilti kuidagi avardada, tema südant soojendada, talle tuge anda, siis juba olekski maailm ilusam paik.

Vahel hoian ka mingitest teemadest eemale, sest kõigega ei jõua süvitsi minna ja teadlikult suhestuda, ning kui tunnen, et ma teemast midagi ei jaga, siis lihtsalt süvenemata seisukohta võtta ei taha. Teadmatusest võib inimestele väga palju haiget teha. Kui inimesed rohkem süveneksid, eriti vastaspoole arusaamadesse ja põhjendustesse, siis oleks ühiskond märksa tervem ja inimesed saaksid vähem haiget. Meis endas on sageli mingi ebakindlus, et nii kui näeme võimalust kellegi teise suhtes üleolekut näidata, siis tunneme rahulolu, aga see pole terve suhtlusviis, ükskõik kui õilsa eesmärgi nimel võitlust peetakse.

Teatrikoolis õppisime tegelasi süvitsi analüüsima ja seda teen ma ka iseenda puhul. Oskan ennast ja oma sisetunnet rohkem jälgida – et kuidas mingis olukorras käitun ja mis on selle põhjus, mis on minu käitumise taga. Inimesed tegelikult saavad aru, kui käituvad valesti, aga sellele jäetakse tihti reageerimata – võib-olla mugavusest, võib-olla hirmust. Mida rohkem oma käitumist jälgida ja oma eksimusi märgata, seda tundlikumaks muututakse. Selline tundlikkus nõuab muidugi julgust ja see julgus saab tekkida ainult siis, kui suudetakse endale eksimused andestada.

Töises elus olen tõdenud pärast nässu läinud koosolekut, et teinekord on selline läbikukkumine hulga kasulikum ja huvitavam, sest näitab kätte kasvamiskohad. Kas ka teatris võivad olla läbikukkumised huvitavamad kui täiuseni lihvitud teosed, mille puhul pole millestki kinni hakata?

Eks ka mina tahan ju laval teha alati perfektse soorituse, aga ükski roll pole kunagi lõpetatud ega ükski esitus täiuslik. Lõpetamatus ongi pigem põnev, alati on võimalus kasvada. Kui palju siis on maailmas inimesi, kelle puhul saab öelda, et ta on ideaalne? Üks kolleeg küsis mult mõni aeg tagasi, kui tihti ma olen enne esietendust tundnud, et see on nüüd ideaalne lavastus ja ideaalne roll, mida kohe etendama hakkan. Alati on enne esietendust tunne, et neetud lugu, see vist ikka ei ole see. Kriitikat ja kahtlusi on palju. Alles siis, kui mitu etendust on möödas ja olen oma ideaalist justkui lahti lasknud, alles siis hakkab kohale jõudma, et tegelikult tuleb päris hästi välja.

Ma ei ole tegelikult siiani teinud ühtki rolli, millega oleksin üleni rahule jäänud. Ideaali poole püüeldakse kogu aeg, aga ma väga kahtlen, kas sinnani kunagi jõutakse (ja kas üldse peabki jõudma) – ise arenedes areneb ju ka meie ettekujutus ideaalist. Nii tekibki pidev rahulolematusetunne, ent see rahulolematus pole see, mille järgi ma iseennast või teisi mõõtma peaksin. Siiras püüdlus on oluline. Ideaal on kõigest täht, mille poole püüelda, miski, mis saab meid teel toetada.

Teatri kaitseks tulebki öelda, et kuigi 90% lavastustest võib näida ebaõnnestununa (eeldagem, et sedasi arvaja seisukoht on tõde – mida see pole), siis on näha, et oma karjääri nimel ollakse valmis järjepidevalt avalikult läbi kukkuma. Selles on tunnustust väärivat söakust. Kuidas sa pideva ebaõnnestumisohuga hakkama saad?

Teatris tuleb tõesti igal õhtul lavale minnes arvestada sellega, et kõik hakkavad sind hindama. Mulle tundub, et kuna näitleja amet on nii tugevalt seotud inimloomuse ja eluga, siis on minu professionaalne teekond käinud käsikäes sellega, kuidas olen inimesena arenenud. Kui kooli ajal olin ebakindel, kartsin eksida ja olin mures selle pärast, mida teised minust mõtlevad, siis sama tundsin ka teatris laval olles. Nüüd olen jõudmas selleni, et endast hoolida ja ennast toetada ning andestada endale eksimused, siis on ka laval selle võrra kergem olla. Julgus eksida on toonud mingisuguse rahu ja rõõmu. Mitte et ma elaksin mullis või usus, et halbu asju ei juhtu ja elus raskusi ei esine, vaid just seesama viis, kuidas ka hirmutavaid ja keerulisi asju oma ellu vastu võtta, annab rahu ja tasakaalu ning ma näen ilusat võimalust seda inimestele lavalt edasi anda.

Kelleks teatris järgmisena kehastud?

1. märtsil tuleb VAT-teatris välja "Juudit" Andrus Kiviräha tõlgenduses. Kiviräha Juudit on just selline idealismi piire kompav tegelane. Kas ja kuidas on seda maailma võimalik päästa?

Raskest ajast hoolimata on ümberringi nii palju elu ja nii palju rõõmustavat ning mida rohkem endale just seda osa teadvustada, seda rohkem on energiat ka teisi aidata ja toetada.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: