"Gogol": Joosep Susi eesti nüüdisluulest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Laura Raudnagel/ERR

Luule üldpildi kirjeldamisel võib arvesse võtta palju erinevaid tegureid: võime rääkida algupärastest luulekogudest, luuleuurimusest, luuleõpetusest, tõlgetest ja nõnda edasi. Kõige lihtsam sissepääs nüüdisluulesse oleks aga ette võtta minu enda jaoks empiirilise lugemise toel kõige enam silma torganud autorid või luuleraamatud.

Esimene, kes viimastel aastatel silma on torganud ja kes, vaadates ka erisugused auhindamisi, on tähelepanuväärselt tagaplaanile jäänud, on Tõnis Vilu. Vilu on minu arvates üks isikupärasemaid autoreid üldse eesti luuleväljal. Kui vaadata eesti luulelugu, siis selliseid autoreid, kes seitsme aasta jooksul kuus väga tugevat luulekogu avaldanud oleks, just üleliia palju ei leidugi. Mullu ilmus "Tundekasvatus", mis on osutus Gustave Flaubert'ile, olgugi et Flaubert'i siit raamatust üleliia palju ei tasu otsida. Vilu temaatiline kihistus on ühelt poolt pidevalt jäänud sarnaseks, samas on iga tema luuleraamat poeetilist dimensiooni silmas pidades radikaalselt erinev. Mõned aastad tagasi ilmunud "Libavere" oli selles mõttes hoopis midagi muud kui "Tundekasvatus". Empiirilise autori positsioonist vaadates on kõik väga isiklikud kogud, "Tundekasvatus" isegi väljapoole suunatud pidev "poindi ladumine", aga samas ei ole see kuidagi sarnane sellega, mida tehti näiteks nullindate luules.

Vilu kaudu võib vaadata paljusid teisi, eeskätt uusi tulijaid. Viimase viieteistkümne aasta jooksul on oluliseks saanud Värske Raamatu sari, kus on debüteerinud paljud väga omapärase ja isikupärase käekirjaga noored autorid, kes tulevad luuleväljale väga teadlikena sellest, mida teevad. Nullindate luulest rääkides tuleb tihtipeale jutuks selgelt ründavam sotsiaalkriitilisus. Ühendav printsiip noorte autorite luules on jätkuvalt sotsiaalne kihistus, aga kindlasti on see allutatud n-ö luule enda autonoomsusele ja luulekogud on tihtilugu väga terviklikud.

Näiteks möödunud aastal ilmunud Joosep Vesselovi debüütkogumik "Linna laul" on ilmselt võrdlemisi palju mõjutusi saanud Hasso Krulli kunagisest suurepärasest raamatust "Kui kivid olid veel pehmed". Vesselovi kogu on terviklik, oma selge kontseptsiooniga, läbinisti ühte liini minev luuleraamat, kus üksikluuletuse, olgugi et autonoomse, erisugused semantilised kihistused tulevad välja just siis, kui vaatame luulekogu tervikuna. Terviklikke kogusid on aga teisigi.

Eelmisel aastal avaldas oma viienda luuleraamatu Kristjan Haljak – "Illuminatsioonid". Juba pealkiri osutab haljaklikult tagasi prantsuse luuletraditsioonile, 1870. aastatele ja Arthur Rimbaud'le. Kui Haljak luuleväljale tuli, oli ta osutus rohkem eesti kirjandusruumi sisene, Heiti Talviku "Palavikule". Aga viimased kaks luulekogu, "Verlaine'i revolver" ja nüüd "Illuminatsioonid", on tugevalt intertekstuaalsusest laetud ja see on jällegi omakorda väga põnev – läbimõeldud mängud tsitaatidega, mängulisus jne. Need on Värske Raamatu sarjast välja kasvanud autorid ja mulle meeldib nende kõigi puhul see, et nad usuvad luulesse. Nad on sellised autorid, kes väärtustavad luulet.

Kui üritada veel tuua mingisuguseid üldistusi (olen Vikerkaare palvel teinud ülevaate ka teistkümnendate luulest ja võrrelnud seda nullindate luulega), võib lihtsustades öelda, et Eesti kirjanduses vahelduvad luule- ja proosakümnendid. Sellistel kümnenditel, kui luule on esiplaanil, kirjandusvälja sisesel dominantsel positsioonil, muutub see keerukamaks ja mingitel hetkedel, kui luule ei ole nii populaarne ja peab ennast justkui tõestama, ligipääsetavus suureneb. Nägime seda nii kaheksakümnendate lõpus kui ka eriti üheksakümnendatel, mil taotlus ligipääsetavuse suunas oli väga suur, tehti näiteks ka paratekstuaalseid tempe. Praegu võiks öelda, et vähemalt uutel autoritel on jällegi luuleusk väga, väga tugev. Võib-olla läheb kuidagi pateetiliseks, aga mul on tunne, et nii see on.

Tegelikult on Eesti luuleväljal praegu palju selliseid huvitavaid autorid, kes eelmisel aastal ei avaldanud ja kelle luulekogusid mina pikisilmi ootan. Kasvõi Aare Pilv, Mart Kangur, Kalju Kruusa, :kivisildnik, Triin Soomets jne.

Üks selgelt teistkümnendate autor luuletajana on Peeter Sauter, kelle eelmise aasta luuleraamat "Plagiaat" mulle väga meeldis, see oli peaaegu sama hea kui tema teine luulekogu "Märkmeid vaeste kirjanike majast". Ja kindlasti Jürgen Rooste, kes samuti eelmisel aastal luuleraamatu avaldas, milles ta lisas roostelikkusele uue kihistuse võrreldes varasemaga, aga ikka selline Rooste, nagu Rooste on.

Palju on autoreid, kes teatud ajavahemiku tagant ikka avaldavad ja on väga kvaliteetsel tasemel. Hasso Krullilt näiteks eelmisel aastal natukene teistsugune vormilahendus, seda võiks nimetada siis proosaluuleks – "Tänapäeva askees". Vaadates näiteks Betti Alveri preemiat, on ka autoreid, kes tegelikult on luulepildis olnud kolmkümmend aastat. Näiteks Taavi Eelmaa, kes on kokku pannud valiku "Electraumur" ja saanud nüüd Betti Alveri preemia.

Näeme, et lähenemisi on erisuguseid, aga mis kõiki mainitud luuleraamatuid minu arvates ühendab, on see, et nende hulgas ei ole ühtegi sellist, mille kohta võiksime öelda, et see on eklektiline. Luulekogu tervikuna mängib välja mingisuguse omaette semantilise tasandi, mis omakorda mõjutab selgelt üksikluuletust, nii et see võib olla eripära.

Tõnu Õnnepalugi on sarnane näide, nõndasamuti Joanna Elmann ja Andrus Kasemaa. Õnnepalu on mingis mõttes sümptomaatiline, päris palju on autoreid, kes lähevad silprõhulise värsisüsteemi juurde tagasi. Kui mingil hetkel tekkis tunne, et eesti luulet määratleb paljuski see, kuidas mängitakse siirdega, siis nüüd otsivad paljud ikkagi uuesti lõppriimilisest luuletusest alternatiivi. See on minu arvates tagasi tulnud tendents, mis lõppenud kümnendi teisel poolel hakkas süvenema üheskoos lüürilisuse tugevnemisega, kehalisuse muutumisega ja millega käis kaasas ka nimelt luuletuse autonoomsuse suurenemine.

Luule ise ja veendumused selle kohta ei ole ilmselt ülearu sünkroonsed, aga siin on ju väga palju erinevaid tasandeid, mida peaks vaatlema: üks on see, kuidas nüüdisluuletajad kirjutavad, siis see, kuidas kirjutavad näiteks vanemad autorid, kes on pikemalt olnud luuleväljal ja kes võib-olla kannavad ka mingisugust teistsugust vaimsust. Lisaks see, millise esteetikaga tulevad uued tulijad luuleväljale.

Siis on võimalik vaadelda näiteks edetabeleid: milliseid luuleraamatuid nüüdisluulest ostetakse ja kindlasti on võimalik minna veel laiemale pinnale ja vaadelda laiemalt, missugune on inimeste arusaam või ka kaugus luulest. Aga ma arvan, et see on otsapidi seotud luuleõppega. Lõpeks jõuame ikkagi selle juurde tagasi.

Küsimus mu meelest on paljuski selles, et nüüdisluule võib paiguti olla harukordselt keeruline, kompleksne, poeetiliselt rikkalik, aga puudub oskus või ka lihtsalt n-ö arhitekstuaalne kompetents, mille abil tekst enda jaoks nähtavaks teha. Minu arvates kirjutas kirjandusõpetuse kujunemisloost suurepärase artikli Katre Talviste ("Traditsioon ja avangard eesti kirjandusõpetuse kujunemisloos", Philologia Estonica Tallinnensis, 4, 2019) ja kirjeldas kirjandusõpet mingis mõttes naiivpositivistlikult. Mis tähendab seda, et teksti ennast oma eri tasanditega ei tehta mitte nähtavaks, vaid kogu eri tasandite informatsioon allutatakse teatud moel ühe tasandi informatsiooniks.

Samas näeme ka seda, et ka nüüdisluules on palju selliseid autoreid, kes on väga populaarsed, ligipääsetavad ja kes on minu arvates väga olulised. Näiteks olen ma ikkagi väga suur Contra fänn – tema panus eesti luules on väga suur. Samamoodi Doris Kareva, keda ostetakse väga palju, Kristiina Ehin on praegu tohutult populaarne, Tõnu Õnnepalu, nõndasamuti see kuulus Rupi Kaur. Ma arvan, et nende autorite tähtsust ei tasuks alahinnata, see on väga oluline, mida nad teevad. Need mõtted sõnastavad midagi, mida lugeja on ehk samamoodi mõelnud, aga pole suutnud ise sõnastada.

Jaan Kaplinskist, luuleõppest ja eesti luulest veel täpsemalt võib kuulata Klassikaraadio saatest "Gogol".

Toimetaja: Kaisa Ling, Victoria Maripuu

Allikas: "Gogol"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: