Lauri Eesmaa: Ungari kirjandus püüab vabaneda Lääne turuootuse maigust

Foto: Erakogu

Tõlkija ja toimetaja Lauri Eesmaa andis Klassikaraadio kirjandussaates "Gogol" ülevaate Ungari nüüdiskirjandusest, selgitas, kuidas ja kas saab võrrelda meie, väikeste soome-ugri rahvaste (kirjanduslikke) kogemusi, tutvustas tõlkijaid ja soovitas lugemiseks parimat ungari kirjandust eesti keeles.

Milline on ungari kirjandus praegu, 21. sajandi esimesel veerandil?

Väga mitmepalgeline. Ungari kirjanduselu on juba ammusest ajast teravalt kaheks jagunenud. Ühelt poolt räägitakse linlikust, teiselt poolt rahvalikust kirjandusest. Mingil hetkel lisandus veel parem-vasak skaala: linlik kirjandus on vasakpoolsem ja rahvakirjandus pigem parempoolne. Siis tulid mängu liberaalsuse-konservatiivsuse ja muud sellised skaalad. Minu meelest pole enam sisulist eristust, aga poliitilise meelsuse tõttu on kahe erineva kirjanike grupi suhe väga terav. Kirjanikke, kellest mõlemad pooled lugu peaksid, on suhteliselt vähe.

Kui sajandivahetusel kirjutati väga palju nõukogude aja kogemusest ja perekonnaajaloost ning püüti tuua välja enda suhet möödunud korraga, on see teema end praeguseks veidikene ammendanud. Ungaris kõneleb muidugi kaasa poliitiline olukord. 2010. aastal tuli võimule Fidesz ja hakkas kiiresti oma poliitikat ellu viima. Sellele tekkis Ungaris paari aasta jooksul väga tugev vasakpoolsete kirjanike vastureaktsioon. Oli isegi oodata, et see tekib – kiiresti reageeriv luule, poliitiline laul ja reaktsiooniline kirjandus –, aga ka see on nüüd vaibunud.

Ungari kirjandus on ühelt poolt uuesti suundunud sissepoole, psühholoogiliste küsimuste juurde, teiselt poolt püüdnud leida väljapääsu ja alternatiive Ida-Euroopaga kaasas käivast ohvrimentaliteedist. Palju on selliseid kirjanduslikke katsetusi, mis püüavad ühiskonnast välja astuda ja tuua sisse teistsuguseid vaateid.

Kui algasid Balkani sõjad, hakati kiiresti kirja panema sõjakogemust ja selle kirjeldamine oli alguses seotud kirjanduslike otsingutega. Aga aastatega omandas see klišeelike jooni ja võttis ühe teatava suuna, millele oli Läänest nõudlus. Sellest kirjutab ka Péter Esterházy kogus "Sõnade imelisest elust. Kolm loengut keelest ja kirjandusest" (Loomingu Raamatukogu, nr 36/2020). Lääne ootus Ida-Euroopale või Nõukogude liidule on see, et kõneldakse enda traumaatilistest kogemustest. See muutus väga kiiresti millekski, millel ei olnud enam kirjandusega pistmist.

Samamoodi läks ungari kirjanduses perekonnalugudega. Need avasid alguses uue välja, kus oli võimalik leida oma keel ja nägemused. Mingid küsimused oligi vaja kirjanduslikus vormis läbi kirjutada ja spetsiifiline kirjanduslik kogemus nendest välja tuua. Aga seegi sai mingil hetkel külge turuootuse maigu ja ma arvan, et sellest maigust lahtisaamisega just praegu tegeletaksegi.

Viimaste aastate jooksul Eestis ilmunud Ungari kirjandus kõlab kaasa ja tundub väga tuttavlik. Kas Eesti ja Ungari kogemusi on võimalik võrrelda?

Jah, aga meeles tuleb pidada, et sarnasus tekib alles pärast sõda. Eestis viimastel aegadel ilmunud teosed kujutavad peaaegu eranditult sõjajärgset kogemust.

Peter Nadas ("Mälestuste raamat", tõlkinud Lauri Eesmaa, toimetanud Triin Kaalep, Iselugu, 2015) kirjutab kuni 1956. aastani lapsepõlvest Budapestis, varateismeliste sirgumisest, nende kehalisest eneseleidmisest, üksteise kehatajust. Samas toob ta sisse vanemate ja vanavanemate kogemust, kus peategelase vanemad on sõdade vahelisel ajal põrandaalused vasakpoolsed, kellel on olnud päris palju probleeme võimuladvikuga ja kujutab ka seda, milline oli nende vasakpoolsete saatus viiekümnendate aastate stalinistlikus keskkonnas.

Esterhazy kasutab samamoodi ära keelt ja kummalist poliitilist retoorikat, mis alates 56. aasta revolutsioonist on kaotanud igasuguse jalgealuse. Ta kujutab keelelist keskkonda, kus parasjagu elatakse. See võib tunduda aktuaalse keelekogemusena, mis on tegelikkuses tänaseks väga palju muutunud, aga kujutamise viis ja keeletehnikate ning -kihistuste esiletoomine kõneleb kaasa sellele, kuidas mõelda enda keelest just praegu.

Kriszta Toth ütles ajakirjas Tõlkija Hääl nr. 7, et Ungaris eesti kirjanduse väljaandmine on sama riskantne kui Eestis Ungari kirjanduse väljaandmine. Kuhu vaatavad Eesti Ungari tõlkijad praegu?

Seda on raske öelda. Ungari kirjandusel on praegu väga palju häid tõlkijaid, kellest paljud ei ole veel jõudnud suurte tõlgeteni.

Oma osa kindlasti mängivad ka Ungari Instituut ja Ungari tõlkemaja.

Jah, selle taga oli esiteks Kriszta tõlkehuvi ja teiseks meie noorte punt, kes olid tõlkimisest väga huvitatud ja otsisid, kuidas läbi teha see ime – ühest keelest tuua teosed oma emakeelde. Ja kolmandaks ka Keele Instituut Budapestis.

Seal on alates 2005. aastast eraldi tõlkeosakond, kus päris paljud eesti tõlkijad on õppinud ja kus neid on juhendanud Piret Toomet, kes on paljusid meie tõlgitud teoseid toimetanud. Meil on vedanud suurepäraste toimetajatega. Triin Kaalep on suurepäraselt ja mahedalt viidanud, kuidas võiksime mingeid asju teha. Samamoodi on Piret Toometi tööd raske üle hinnata.

Tulemas on huvitavaid teoseid. Seni on Eestis väga vähe ilmunud Ungari naiskirjanike teoseid. Paari aasta eest avaldati Alaine Polczi "Naine rindel" (tõlkinud Reet Klettenberg, toimetanud Hedda Maurer, Koobakene, 2017), mis on uskumatult tundlik ja aus vaade ühele põgenemisele 1944. aastal Kolozsvárist ehk Clujist Rumeeniast sõja eest ja rindele jalgu jäämisest. Viimase kümne aasta jooksulgi on ilmunud veel Eva Janikovszky lastekirjanduse teoseid. On veel mõned Magda Szabo teosed ja see ongi kõik.

Ungari Instituudil on parasjagu koostamisel uuema põlvkonna naisautorite kogumik, kus on väga põnevaid autoreid. Ungari kirjanduses on esimest korda naiskirjanike looming tõepoolest kesksuunaks saamas. On nii Krisztina Toth oma luulekogemusega ja selle pinnalt tõusva sotsiaalse proosaga kui ka minu jaoks üks kõige põnevamaid autoreid – Edina Szvoren – kelle loomingut võiks võrrelda Maarja Kangro novelliloominguga. See on musta huumoriga pikitud ühelt poolt terav ja samas äärmiselt must maailm, kus autor mängibki satiiriliselt kõige minekule halva teed. Sellest kogemusest sündinud kirjanduslik nägemus ja keel on üks põnevamaid, mille eest ta pälvis paar aastat tagasi ühe oma novellikogumikuga Euroopa kirjandusauhinna. On tulemas erinevaid, tõesti väga põnevaid autoreid.

Milline on aastal 2021 Ungari kirjanduse positsioon Eestis?

Meil ilmub umbes kolm-neli Ungari kirjandusteost aastas. Arvestades seda, kui palju teoseid eesti keelde tõlgitakse, siis (kui need on tõesti head teosed!) on see täiesti piisav. Viimastel aastatel on ilmunud väga erineva näoga teoseid, nagu on sellesama Alaine Polczi meenutused. Reet Klettenberg ja Piret Toomet on vahendanud esimese teose Vilmos Kondori krimisarjast "Patune Budapest", mis on toonud juurde teistsugust lugejaskonda. Ilmunud on isegi Lajos Kassáki avangardpoeem "Hobune sureb ja linnud lendavad välja" (tõlkinud Lauri Eesmaa, toimetanud Helena Läks, Elusamus, 2017). Mul on väga hea meel, et Maarja Pärtna leidis sellest kirjastamislusti. Ja Esterházy keelekogemus ning loomulikult Lázló Krasznahorkai oma lagunemise poeetikaga. Teiselt poolt ilmuvad teosed ikkagi ainult väikestes kirjastustes ning suuremad kirjastused avaldavad üliharva Kesk-Euroopa teoseid.

Nõnda jääbki kirjastamistöö tõelistele fännidele, kellel on väga selge siht, mida nad soovivad teha, nagu Mathura Allikaäärse kirjastuses või Mari Laan Toledo juures või Leelo Märjamaa, kes andis välja György Dragománi romaani "Tuleriit", rääkimata Hendrik Lindepuu suurest tööst Poola kirjandusega. Kui meil neid ei oleks, ei oleks ka kuskil avaldada. Mul on hea meel, et kirjastused siiski meie mõtetega kaasa tulevad.

"Gogol" on Klassikaraadio eetris laupäeviti kell 10, kordub esmaspäeviti kell 14.

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Allikas: "Gogol"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: