Mida ütlevad uued arheoloogilised avastused tänasele maailmale? Intervjuu kreeka arheoloogi Georgia Delliga

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kreeka arheoloog Georgia Delli. Autor/allikas: Marion Maksimov

Kreeka tähistab neljapäeval iseseisvumise 200. aastapäeva, mille puhul avaldame pika intervjuu kreeka arheoloogi Georgia Delliga, kes rääkis usutluses Aldo Maksimovile, kuidas ta aitab oma tööga Samose saarel Kreekas panna väikestest tükkidest kokku suuremat ajaloopuslet ja miks see piirkonna jaoks laiemalt oluline on.

Ühel augustikuu õhtul oli mind kutsutud mu Lääne-Samosel elava ameeriklasest tuttava Johni villasse. Õhtu ametlikus osas pidi kõnelema noor naine Peloponnesoselt, kes on oma elutööks võtnud Samose saare ajaloo, kultuuri ja arheoloogilised uurimused.

Hea sõber Stavros Kondilis, misantroop, kes kutset vahendas, on selle noore arheoloogi oma hoole alla võtnud, aidates tollel Samosel kohanduda, kattes osa tema elu- ja uurimistöö kulusid jne. Kreeka riik ülearu raha sellesse sektorisse raha ei suuna. Nagu riigid mujalgi.

Sumedas õhtus, 30-kraadises tuuletus tsikaadisurinas jõime külmi jooke ja kuulasime lummatult Giorgia äärmiselt sisukat ja kontsentreeritud ettekannet meile kõigile nii armsa ja koduse Samose kohta.

Miks peaks see olema meile oluline? Neile, kes ei ela Samosel, Kreekas?

Ma jäin sellele mõtlema ja ma usun, et on. Meie eestlastena peame end eurooplasteks ja oleme – valdavalt – omaks võtnud euroopalikud väärtushinnangud, traditsioonid, kultuuri.

Lääne-Samose maastik. Autor/allikas: Marion Maksimov

Aga kui palju me sellest teame? Ning kas me ei peaks natuke rohkem teadma? Kreeka, kulunud väljendi kohaselt "Euroopa kultuuri häll", on valmis neid vastuseid ja avatusi pakkuma tänagi. Ainult tule ja korja üles ... Nii ka Samos, kus elasid Pythagoras, Herodotos, Aesop, Epikuros, Aristarchus, Rhoecus jt.

Kust meie eurooplasest eelkäijad tulid, mida üle elasid, kuidas elasid ja mis neist sai? Kuidas nad üldse araablaste ja teiste agressioonide tõmbetuules kestma jäid?

Ses intervjuus vaatame tagasi aega enne meie aega ning keskendume Bütsantsi perioodile. Ajale, mil Ida- ja Põhja-Egeuse saartele jõudis ka n-ö rahuaeg, võiks isegi öelda, et hilisbütsantsi järgne hiilgeaeg.

Me näeme selles loos, kuidas kreeklaste ning samoslaste kultuur, inimeste traditsioonid ja elutahe kestis, pidas vastu, arenes ja kulges. Ning elab ja kulgeb senimaani.

Giorgia on võtnud oma elutööks avastused ja leiukohad just Samosel. Tööpõld on lai, töö otsatu, ta on oma kaaslastega juba kaardistanud üle 40 koha Samosel, millest põnevamad on vist kõigi eest saladuses – minagi tean vaid kaht-kolme neist salajastest. Siin on tõelisi lugusid.

Lääne-Samose maastik. Autor/allikas: Marion Maksimov

Kreekas elades ei saa kultuurist, arheoloogiast ja minevikust üle ega ümber. Jalutasime 2019. aasta talvel siin resideerunud Jaan Kaplinskiga laugetel mägiradadel ning Stavrose juhatusel korjasime sisuliselt inimeste viljapuuaedade-oliivide vahelt 3500 aasta vanuseid potikilde. Kreeka mõistes väärtusetut risu ...

Ometi, siin hakkad mõtlema kõige selle olnud üle sügavamalt. Ka selle üle, miks Samosel on olnud nii tugev filosoofide, matemaatikute, füüsikute, skulptorite koolkond läbi ajaloo. Nende erialade esindajaid on ebaproportsionaalselt palju tänapäevani siinse elanikkonna seas. Olgugi et pealtnäha tegeleb enamus tomati- ja oliivikasvatusega.

Meie aiamaja näiteks asub mereäärses Velanidia hajakülas. Tundub esmapilgul tavaline agraarmaa põldude, aedade, oliivisalude ja harvade majadega. Aga Giorgia ettekandest sain teada kaks olulist asja:

A. Vähemalt 5. sajandil oli siin Velanidias mereväesadam, ning seda ajal, mil enamusel Kreeka saartel polnud isegi mereväge. B. Aastast 665–666 (sic!) on siin kindlusepaik, mis rajati esimese araablaste (Palestiina, Süüria) rünnaku eel ja ajal.

Inimeste elujärg jätkub samas kohas ning siin pole muuseumivaremeid peaaegu mitte kusagil, Kreeka riigil poleks selleks võimalustki. Samose suurim vabaõhumuuseum on Pythagoreio lähedal Ireonis, kus asub suurel maa-alal Hera tempel.

Samosele maja ehitades võid olla üsna kindel, et sama koha peal on elatud tuhandeid aastaid, kui mitte rohkem. See teadmine annab isegi turvatunnet.

Kõige rohkem huvitab aga see, kuidas inimesed siin elasid, millega töövälisel ajal tegelesid ja kui õnnelikud nad selles maapealses paradiisis olid näiteks 500. või 1000. aastal m.a.j. Midagi sellest saab teada järgnevast intervjuust Giorgia Delliga.

*****

Sa oled noor arheoloog, kes on tulnud Peloponnesoselt Samosele elama. Kas sa oled oma valikute ja eluoluga rahul?

Väga. Kui sa pead silmas Samosele tulemist, siis vägagi. Arheoloogilisest vaatepunktist olen siia tulemisega suutnud tõestada infot, millele varem mõtlesin, kuid milles täiesti kindel olla ei saanud.

Ma sattusin siia juhuslikult, otsides midagi, mida saaksin uurida. Siin leidsin selle täpselt enda eest. Ma hakkasin sellega tegelema ja see on toonud mind nii kaugele, kui täna olen. Olen õnnelik, et hakkasin bütsantsiaja Samost uurima.

Kui kaua sa Samosel olnud oled? Mida sa arvad sellest saarest ja kas sa oled siin õnnelik?

Ma olen siin käinud alates 2012. aastast, ehk kaheksa aastat. Mis mulle enim meeldib, on selle saare mitmekesisus. Saare põhja- ja lõunaosa on teineteisest nii erinevad. Rannas ja mägedes avanevad täiesti erinevad vaatepildid.

Tõepoolest, siin olen ma õnnelik.

Nii, et sa tunned ennast siin mugavalt?

Jah. Praegu rohkem kui kunagi varem.

Kus sa sündinud ja õppinud oled?

Ma sündisin Ateenas, aga isa äri tõttu kolisime Kalamatasse, kui ma olin 8-aastane. Esmased ülikooliõpingud lõpetasin sammuti Kalamatas, kuna sealses ülikoolis on arheoloogia osakond.

Aastal 2015 tegin eksamid Ateena riiklikus ja Kapodistriaani ülikoolis [National and Kapodistrian Univeristy of Athens – A. M.], et jätkata magistrikraadiga. Kui ma sellega lõpetasin, hakkasin tegelema oma doktorikraadiga. Kõikide nende aastate jooksul oli põhiline teema nii minu elus kui ka õpingutes alati olnud Samos.

Millest sa oma magistritöö kirjutasid?

Mu lõputöö on hetkel jätkuvalt töös, aga ka see on Samose kohta. Ma tegin magistrit umber 2,5 aastat, paberid sain kätte 2018. aastal ja 2018 oktoobris alustasin lõputööga.

Kui see saladus pole, siis mis äriga su isa tegeles?

Ei, see pole saladus. Mu isa tegeleb rauaäriga. Nad ehitavad raudtarasid ja teevad üleüldist metallkonstruktsiooni.

See on sinu erialast üpris erinev. Kas keegi sinu peres huvitub veel ajaloost?

Jah, tegelikult huvitub sellest kogu mu pere. Mu isa on alati olnud suur ajalooentusiast, aga ta ei käinud ülikoolis, kuna pidi varakult tööle hakkama. Kuid isa on lapsest peale mind ja minu õdesid-vendi julgustanud ajalooga tegelema. Õhtusöögilauas arutasime tihti ajalooliste teemade üle.

Ma olen tahtnud arheoloogiks saada täpselt niikaua, kui ma ennast mäletan. Ma pole kunagi midagi muud tahtnud.

Kreeka kui arheoloogiline, kultuuriline sihtkoht. Milliseid väljakutseid näed sa siin tänapäeval ja üleüldiselt?

Kreeka on arheoloogiliste vaatamisväärsuste suhtes üks mitmekesisemaid riike. Valitsus üritab viimasel ajal teha samme selles suunas, et arheoloogilisi vaatamisväärsusi täiustada, teha neid avalikkusele kättesaadavamaks ja juhtida neid paremini 21. sajandisse.

Siiamaani on meil palju arheoloogilisi vaatamisväärsusi, mis on lihtsalt kivid ja liiv, mille kohta pole mingit infot. Me oleme hakanud seda muutma. Meil on veel pikk tee minna, et oma plaanid reaalusesse tuua, aga me liigume selles suunas.

Kuidas kasutatakse Kreeka valitsuse antud ressursse ja millised on riiklikud prioriteedid selles valdkonnas?

Ressurssid, mis on antud kultuuriministeeriumile, peaks olema valdkondadele võrdselt välja jagatud. Kultuuriministeeriumil on aga nii palju erinevaid protsesse, et tihti peavad nad prioritiseerima olukordi, mis on olulisemad ja parasjagu rohkem päevakorras. Tänu sellele jääb uute väljakaevamiste rahastamine tihti tahaplaanile.

Kreeka arheoloog Georgia Delli. Autor/allikas: Marion Maksimov

Praegu rõhutame me valdkonnas hetkel pooleliolevaid väljakaevamisi, sest me tahame päästa monumente ja vaatamisväärsusi, mis on nähtavad ning seisavad. Pärast seda jätkame uute projektide uurimise ja väljakaevamistega. Niisiis – kõigepealt peame päästma need projektid, mis meil juba on ja siis saame hakata uusi avastama.

Nii et kui tekib uus leid, siis on võimalik, et see ei leia piisavalt toetust?

See leiab toetust, aga me ei hakka selle konstruktsiooniga kohe tegelema. Kõigepealt tegeleme selle väliuuringuga, kirjutame pabereid ja kogume informatsiooni. Kui ministeerium pole võimeline selle väljakaevamisega tegelema, siis on võimalik, et mõni instituut või ülikool huvitub sellest ja võtab üle.

Kas ka praegusel hetkel on kuskil Kreekas toimumas mõni suurem väljakaevamine?

Neid on, aga väga vähe. Näiteks eelajalooline asustus Despilio külas Kastoria linna juures, mis on hetkel jätkuvalt uurimisel. Veel on mõned konstruktsioonid Attika alal Ateena lähedal, millega tegeleb Ateena Kapodistriani ülikool.

Ühtlasi on üks väljakaevamine Kosi saarel ja üks suurem Elefternas, Kreetal. Nii et meil on mõned, aga mitte eriti palju.

Millega nad näiteks Kosil täpsemalt tegelevad?

Seal on asju põhiliselt vanematest aegadest. Eelajaloolisest, klassikalisest ja ka bütsantsi ajast.

Aga mis vajaks sinu arvamusel praeguses Kreeka arheoloogias rohkem tähelepanu?

Sellele on tõesti keeruline vastata. Me peaksime rohkem julgustama noori inimesi arheoloogiliste uurimistega tegelema ja sellest huvituma. Meil on Kreekas nii palju kohti, mida pole korralikult uuritud. Lihtsalt vali saar või koht ja jaluta ringi ning märka asju enda ümber. Vaata, kas seal võiks olla midagi, mis tõestaks elu minevikus.

Meil ei ole fonde, mis noortele avastajatele selliste asjade eest maksaks, aga see on oluline idee, mida mõelda. Me püsime arheoloogidega kogu aeg samade, juba tuntud asjade juures.

Muidugi peame me tähtsust suunama väljakaevamistele ja konstruktsioonidele, aga me peaks rohkem tähelepanu pöörama uurimisele ning täitma lünki ajaperioodides, mis on meie jaoks tänapäeval veel häguseks jäänud.

Nende perioodide all pean ma silmas näiteks Bütsantsi ja Osmanite ajastut. Meil on küll infot ajastute kohta, aga meil ei ole palju füüsilisi tõendeid näitamaks, kus nad elasid, kuidas nad elasid, kuhu nad oma ausambaid ehitasid jne.

Su isa oli küll ajalooentusiast, aga kas arheoloogiamet on üleüldiselt midagi sellist, mida vanemad tänapäeval oma lastele soovitaks?

Jah, ta oli küll suur entusiast, aga ta ei tahtnud kunagi, et minust saaks arheoloog. Vanemad ei poolda seda, kuna see on töö, mille eest eriti ei maksta. Hetkel ei ole näiteks mul stabiilset sissetulekut ja ma teen kõike ise.

Selle töö raske osa ongi see, et meid ei toetata rahaliselt piisavalt. Seoses majanduskriisiga [algas Kreekas 2009 – A. M.] on ära kadunud ka stipendiumid ja toetused, mida ülikoolid varem jagasid. Nii, et me peame ise ots otsaga kokku tulema ja samas jätkama ka oma uurimustöödega.

Vanemad ei toeta seda ametit tihti ka sellepärast, et arheoloogid liiguvad palju ringi ja kolivad mõnikord ka pikemaks ajaks kaugele, et uurimustööga tegeleda. Kreeka vanematele ei meeldi, kui lind pesast kaugele lendab.

Ühtlasi käib selle tööga alati kaasas pinge ja ärevus seoses sellega, kas tööd on võimalik saada ja kes seda rahastab.

Eemalt vaadates aga võib tunduda, et arheoloogia on Kreekas midagi, mida paljud õppida tahaks – sest esiteks, töö ei saa kunagi otsa. Saksa ja Briti arheoloogid said väljakaevamisteks Kreekas toetust juba 150 aastat tagasi.

Kreekas on palju inimesi, kes alustavad arheoloogia õpingutega, aga suur osa neist jätab selle pooleli, kui nad saavad aru, kui palju on vaja lugeda ja õppida ning oma isiklikku elu ohverdada ning sellesse aega panustada. Arheoloogia ei ole üldsegi lihtne ametiala, õpingud on äärmiselt keerulised ja aeganõudvad.

Ühtlasi peame suviti palava ilmaga veetma päevi põldudel töötades. Selles ametis on enamasti nii, et talved pühendame teoreetilisele osale ehk uurimistöödele ja suved praktilisele osale ehk konstruktsioonidele.

Millised on selle ameti põhilised probleemid ja igapäevased küsimused, millega kokku puutute?

Üks suurimaid probleeme on vaidlus teemal, et inimesed erinevates piirkondades on äärmiselt põnevil ja uhked oma ajaloo ja kultuuri üle. Kui neilt aga küsida, et "Mis teil siis on? Kas te olete kunagi leidnud midagi huvitavat või märkimisväärset?", siis on vastus on tavaliselt see, et nad leiavad küll kive ja luid, aga need on nende arust tähtsusetud ja nad viskavad need minema.

See on probleem, sest nad väidavad, et armastavad oma ajalugu ja on selle üle äärmiselt uhked, kuid tegelikult ei tea nad sellest suurt midagi. Nii et nad ei saa meid aidata ja meie ei saa neid aidata, kuna nad ei kuula meid.

Sa võid ju öelda, et hoolid oma ajaloost, aga kas sa tegelikult üldse tead sellest midagi? Kas sa saad aru, miks sa ei peaks mõnda kunstiteost ära viskama või mõnda monumenti ära lammutama? Sest kõik need väiksed näiliselt tähtsusetud asjad on osa sellest ajaloost, mida nad nii väga kiidavad.

Üleüldiselt on see üks arheoloogia põhilisi probleeme. Meie arheoloogidena jagame omavahel palju infot ja teadmisi, aga kuna arheoloogia on siiski inimkonna arheoloogia, peaksime rohkem sellist infot suunama ka väiksematesse kogukondadesse. Täpsemalt just infot selle kohta, mida meie kui arheoloogid siin ja seal täpsemalt teeme ja miks see on nii oluline, et me seda ka jätkame.

Stavros (küsib kõrvalt): Georgia peab siinkohal silmas eelkõige tüüpilisi küla- või maainimesi. Linnainimesed on sellistel teemadel veidi rohkem haritud.

(Georgia jätkab) Haritud inimesi on kokkuvõttes ju ikkagi vähem. Nad mõistavad teemade tähtsust, kuid tavaliselt ei saa nad meid aidata.

Põhiline probleem on siiski küladest ja väiksematest linnadest pärit inimestega, kes ei mõista arheoloogide töö väärtust. Nad ei saa aru, et see nende elu otseselt mõjutab, näiteks tuues neile turistide kaudu raha. Neile on vaja seda protsessi täpsemalt seletada, et nad teaksid, mida oodata.

Kui me näiteks mõnele kogukonnale ütleme, et me hakkame nende alal väljakaevamisi tegema ja tulemusi võib oodata viie aasta pärast, siis on see nende jaoks vastuvõetamatu ning ületamatult pikk periood . Nad ei mõista meie viie aasta plaani ega seda, kuidas see viis aastat võiks neile tulevikus kasu tuua. Nad tahavad tulemusi ja kasumit kohe näha. See aga pole lihtsalt võimalik.

Kas inimesed Kreekas annavad sellest tavaliselt teada, kui nad oma maa pealt mõne arheoloogilise väärtusega eseme leiavad?

Sellega on probleem. Arheoloogid teevad oma tööd nagu nad peavad, et ükski osa olulist infot kaduma ei läheks. Enamus inimesi ei saa aru, et ükskõik milline väljakaevamine tähendab turvaliselt maa all oleva info mõjutamist.

Kui me kaevama hakkame, siis me liigutame objekte ja sellega moondame ka sellest tulenevat infot. Kui sa leiad maa alt näiteks taldriku, siis sellel on põhjus, miks see täpselt selle koha peal on. Kui sa selle välja võtad või selle asukohta muudad, siis muudab see ka tõenäoliselt põhjust, miks see seal oli. Niimoodi asju ümber tõstes lähebki palju teavet kaduma.

Arheoloogide korraldatud väljakaevamised võtavadki väga kaua aega sellepärast, et me peame tegutsema väga aeglaselt ja ettevaatlikult. On võimalik, et keegi leiab midagi näiteks majale vundamenti kaevates. Sellisel juhul on oluline, et kohale kutsutaks arheoloogiateenistus, kes määraks kindlaks, kas leiul võib olla oluline väärtus.

Meil kui arheoloogidel on sellistes olukordades kindlad toimimisjuhendid ja inimesed on seaduslikult kohustatud juhuslikest leidudest märku andma. Nii et on olemas viisid, kuidas inimesed saavad meid aidata ja vastupidi – meie inimesi.

Too palun mõni näide.

Hea näide on Plaka regioon Ateenas. See on ala, mis asub täpselt Akropolise juures ja kui sinna maju hakati ehitama, leiti palju klassikalise Ateena aja jäänuseid.

Majaomanikud jõudsid arheoloogidega õnnelikul moel kokkuleppele ning pärast seda, kui väljakaevamised lõppesid, ehitati kõigi nende majade esimesed korrused klaasist, et oleks näha jääke sellest, mis maa alla alles jäi.

Seega, kui on keegi, kes uurimustöö põhiselt tahab nende jääkidega tutvuda, siis peavad majaomanikud ta sisse laskma. Sellisel moel saame kaitsta oma ajalugu ja selle jäänuseid, lastes inimestel samal ajal ka ehitada.

Me ei saa arheoloogia pärast kogu Kreekas ehitamist keelata, muidu oleks kogu riik nagu üks suur vaatamisväärsus. Kuid inimesed võiksid mõista, et me oleme võimelised looma kompromisse nende elukvaliteeti liialt häirimata. Nad ei peaks arheoloogiateenistust kartma, vaid meiega kaasa töötama. Sellest saavad kasu mõlemad pooled.

Nagu ma mainisin, on meil kindlad toimimisjuhendid ja tegelikult peaks need üle vaatama ja veidi muutma, et inimesed saaksid oma maju kiiremini ehitada. Et inimesed ei peaks leide varjama jne.

Küsimusi kirjutades pidasin nõu oma Dublinis elava sõbraga ja palusin tal esitada ühe küsimuse noorele arheoloogile. Pooltõsine küsimus – ütleme, et sa üksi leiaksid praegu Velanidiast hunniku kulda. Kas sa võtaksid pool endale või annaksid kõik muuseumile?

See pole üldsegi rumal küsimus. Tõsine küsimus. Ma annaksin kõik ära, sest see teoreetiline kullahunnik ei kuulu ei mulle ega kellelegi teisele. See kuulub kogu riigile.

Aarde leidmine tähendab seda, et keegi on selle meelega ära peitnud. Seega on oluline, et see kõik dokumenteeritaks ja üles kirjutataks. Selline leid räägib oma loo ja pärast, kui see lugu on kätte saadud, on vaja see panna muuseumisse või kuhugi, kus kõigil on sellele ligipääs.

Selline kullahunnik on riiklik väärtus ja ei kuulu indiviididele, vaid kogu riigile. Ka see on midagi, mida enamus inimesed teavad, aga ei taha aktsepteerida.

On sul äkki selleteemaline lugu rääkida?

70. ja 80. aastatel oli siin Samosel üks arheoloogiaõpilane, kes käis Vathy lähedal Megali Lakka rannas ujumas. Sealt leidis ta täiesti juhuslikult liiva seest väikse poti, mille sees oli 300 kullast münti. Need mündid olid kolme keisri omad ja pärit 7. sajandist.

See oli imeline leid. Nagu seadus ette näeb, viis ta need kohe politseisse. Politsei edastas need kahele teadlasele, kes neid uurisid ja pärast seda saadeti need Pythagorio arheoloogiamuuseumisse. Aukohale. Ma usun, et see tänaseks juba pensionil arheoloog ei veeda selletõttu unetuid öid, vastupidi ...

See mündileid on huvitav eelkõige sellepärast, et nagu ma mainisin, kui keegi midagi leiab, siis järelikult on see meelega ära peidetud. Aarde algne omanik ei saanud münte endaga kaasas kanda, kuna see polnud mingil põhjusel turvaline. Järelikult pidi midagi toimuma ja tal oli põhjust karta.

Lääne-Samose maastik. Autor/allikas: Marion Maksimov

Kuna meie need mündid sajandeid hiljem leidsime, siis järelikult omanik kas suri või ei tulnud enam kunagi oma varandusele järele. See on esimene info, mis me sellest olukorrast teada saame.

Teine info on see, et järelikult pidi nende kolme keisri valitsusajal 7. sajandi    alguses toimuma saarel mingisugune rünnak. See on selline osa ajaloost, mida kirjutised ei näita, aga arheoloogilised tõendid kinnitavad.

Ka siin saareosas on juttu leitud varanduste kohta, aga me ei tea, kas see on tõsi või lihtsalt folkloor. Inimesed on alati aaretest vaimustuses olnud ja tänu sellele on palju erinevaid lugusid varanduse leidmisest või aaretejahist. Räägitakse mitmeid rahvajutte sellest, kuidas inimesed oma rikkust varjasid ja seda peitsid. Tegelikult pole see üldse nii levinud asi, kui me arvame. See on väga haruldane ja veel haruldasem on nende asjade päriselt üles leidmine. Neid on vähe ja nende leidmine on väga juhuslik.

Kuidas on lood Kreeka aaretega, mis on eksponeeritavad teiste riikide muuseumites?

Ma usun, et sa pead silmas Parthenoni marmorit, mis on Briti muuseumis?

On arheoloogilisi leide, mis on pärit mitte ainult Kreekast, aga ka Egiptusest ja mujalt ning mille reisivad teadlased ja arheoloogid on endaga kaasa võtnud ja oma muuseumidesse viinud.

Mina isiklikult ei usu, hoolimata riikide retoorikast, et me oleks võimelised neid asju enam tagasi saama. See ei ole midagi, mis saaks lihtsasti juhtuda.

Mõnikord on sellised esemed ka seaduslikult muuseumile antud, nii et ma ei usu, et me saaksime hakata neid asju tagasi võtma lihtsalt sellepärast, et need on algselt Kreekast pärit.

See on väga õiglane mõte, et kõik sellised esemed peaks tagastatama nende kodumaadele, aga ma ei usu, et see oleks kerge protsess. Ma ei arva, et me peaks seda tegema, kuna lõppude lõpuks kuuluvad kõik arheoloogilised leiud maailmale, sest nad on sealt pärit.

Me tuleme sellega inimtsivilisatsiooni rahvusliku omandi mõiste juurde. Nii nagu meil on ligipääs India, Ameerika, Egiptuse ja teiste tsivilisatsiooni omanditele, riikide ajaloole, nende muuseumidele ja eksponaatidele, peaks neil samamoodi olema ligipääs ka meie omadele.

See on rahvusvaheline küsimus ja meil kõigil on selles valdkonnas samad õigused. Kultuur kuulub kõigile, kuulub rahvale. Ajalugu ja sellega seonduvad esemed ei kuulu tegelikult meile. See on ajalugu ja kuulub kogu maailmale.

Mõistan. Seega ...

… seega rääkides sellest marmorist, võib see olla seal, kus see praegu on, Londonis, New Yorgis jm. See peab olema kättesaadav kõigile, mitte ainult meile.

Meil on seadused ja mitmed konverentsid 21. sajandil, kus on otsustatud, et kõik arheoloogilised leiud ei kuulu ainult riigile või rahvusele, vaid need on ülemaailmsed väärtused.

See nägemus muuseas ei käi ainult arheoloogiliste, vaid ka kultuuriliste ja folkloorsete asjade kohta, näiteks vanade eluviiside kohta, mis on nüüdseks kadunud.

Leian, et vaidlused nendel teemadel võiks lõppeda, sest kokkuvõttes pole meil neist mitte mingit kasu. Me peaksime oma energia ja panuse suunama teistele tsivilisatsiooni aspektidele.

Naaseme Samose juurde. Millal on olnud Samose kuldaeg? Kas see jääb peamiselt just selle põhjalikult uurimata perioodi juurde, 9.–11. sajandisse?

Samosel, nagu mitmelgi teisel kohal, on olnud võidukaid ja rikkaid perioode ning samas ka laastavaid ja vaesid aegu. Samose parim või tähtsaim periood oli ilmselt ajal, kui Polykrates seda valitses [ning ka Pythagoras siin elas – A. M.] – ehk umbes 2500 aastat aastat tagasi. Ma usun, et see aeg on n-ö Samose süda. See oli antiikajal ja Polykrates tegi Samosest väga võimuka koha Egeusel. Nii rikkuse, laevastiku kui ka jõu ja mõju poolest.

Need asjad, mis siia sellel ajal ehitati, olid imelised ja tänapäeval ei suudaks keegi enam midagi sellist järgi teha. Näiteks Hera tempel, mis on hämmastav arhitektuuriline saavutus.

Seega ma olen kindel, et see oli Samose kuldne aeg. Muidugi on ajaloo jooksul olnud perioode, kus Samosel on käinud mitmeid tähtsaid inimesi, näiteks Kleopatra, Markos Antonios, Julius Caesar – kes käis lausa kaks korda – ja keiser Hadrianos.

Need on aga inimesed, kes käisid siit n-ö lihtsalt läbi või korraks puhkamas, tuues sellega saarele kuulsust.

Aga hilisbütsantsi aeg?

Samos oli taas tähelepanu keskpunktis 9.–11. sajandi paiku, kui Rooma impeerium seda sõjategevuseks kasutas, mängides sellega suurt rolli võitluses Egeuse mere piirkonnas olevate moslemite vastu.

Seejärel sai Samosest taas provints ning meil ei ole palju infot sellest, mis toimus Samosel Osmanite ajal, 450-aastase türklaste ikke all. Seda perioodi oleks vaja kindlasti rohkem uurida. Sest osmanid valitsesid sajandeid, aga nad ei jätnud siinsele elukorraldusele pöördumatut jälge, kreeklased hoidsid oma kultuuri ja traditsioone sirgeselgselt.

Kokkuvõttes on meil kõige rohkem infot siiski antiikajast.

Kas vastab tõele, et mingil ajal kasutas Ateena koorekiht, elektoraat Samost suvekoduna?

Taolisel juhul me räägime sellest, kuidas ateenlased Samost hävitasid, ehk kui Samos Ateena liidust lahkuda tahtis? [4.–5. saj eKr – A. M.]

Samos hävitati Peloponnesose sõja alguses, kuna pärast Pärsia sõja võitmist otsustas Ateena luua liidu, et pärslastele vastu astuda, kui nad kunagi tagasi peaks tulema.

Selles liidus oli mitmeid linnu ja saari, Samos üks nendest. Kreeka esimese kodusõja ehk Peloponnesose sõja ajal ei tahtnud Samos enam selle liidu osa olla, aga ateenlased ei olnud nende lahkumisest huvitatud.

Seega ateenlased tulid ning hävitasid Samose linna. Sellega sai Samosest ka esimene näide sellest, mis juhtub, kui keegi tahab Ateena loodud liidust lahkuda.

Ehitati maju, residentse. Seda aga leebelt suveresidentsiks nimetada oleks ajalooline moondus. Oli seda ja teist, üks ei välista teist.

Ma usun, et lugejad võiksid olla huvitatud ka Kleopatra ja Marcus Antoniose visiitidest Samosele.

Kleopatra perekond ehk Ptolemaios valitses Egiptust Aleksander Suure ajast saati. Ptolemeios oli Aleksander Suure kindral ning pärast valitseja surma ja impeeriumi jaotamist sai ta suure ja väga rikka ala Egiptusest enda valitsuse alla.

Kleopatra oli Ptolemaiose esimene järeltulija. Sellel perekonnal oli tavaks käia teistes piirkondades puhkamas. Nad käisid Küprosel ja mingi hetk käisid nad koos Markos Antoniosega ka siin. Nad peatusid Pytghagorio lähedal, kuid see oli lihtsalt puhkuseks, mitte millekski oluliseks. Aga nad olid siin, nende jalad puudutasid Samose maad.

Milline võis puhkusereis sellisel ajal väja näha? See võttis ju palju rohkem aega, et siia jõuda ja pärast tagasi minna.

Sellepärast olid sellised reisid ka rohkem väärtustatud. See võttis palju aega ja kunagi ei teatud, milliste probleemidega peab teel silmitsi seisma. Mööda merd tulles oli see ilmastiku ja meretormide tõttu kindlasti väga ohtlik.

Nad ei saanud kunagi kindlad olla, kas jõuavad kohale elusalt ja ka tagasi elusalt. Seega oli sellel ajal reisimine väga riskantne. Kindlasti valisid nad Samose puhkamiseks ka selle looduse pärast, mis oli mõnede teiste kohtadega võrreldes täielik paradiis.

Ilmselt tahtsid nad näha ka Samose imesid, nagu Hera tempel ja Eupalinose tunnel. Me ei saa selles täiesti kindlad olla, aga võimalik, et nad külastasid ka Artemise templit, mis asus Samose vastas, tänapäevasel Türgi alal. See tempel oli üks Kreeka seitsmest antiikaja imest.

Marcus Antonios ja Kleopatra käisid teadaolevalt palju mööda Samost ringi, ujusid randades, ronisid mägedes ja tutvusid üleüldiselt kohalike eluoludega, nii et on tõenäoline, et nad jõudsid ka Artemise templisse. See ei ole väga eriskummaline, et nad teadsid, et Samos oli äärmiselt ilus koht. Info liikus.

Kuidas te saate tänapäeval kindlad olla, et nad siin käisid? Milliseid leide või tõendeid teil on?

Pythagorio lähedal asub üks termide kompleks, mis on pärit 2. sajandist. Selle kompleksi all on jäänused paleest ning me usume teadvat, et see on palee, kus Kleopatra ja Markos Antonios peatusid.

Sellel teemal on meil pigem kirjalikke tõendeid vanadest kirjutistest, kus on mainitud, et nad siin käisid. Seoses nende külastustega on Samosel ka mitmeid hotelle ja restorane, mis on Kleopatra järgi nime saanud. [Ka Kampose rannakülas on Kleopatra restoran ning kõrval Ormoses hotell Kleopatra – A. M.]

Mis on sinu arust põhjus sellele, et mitmed kuulsad filosoofid, suured mõtlejad, andekad kunstnikud ja skulptorid on pärit just Samoselt?

Me teame andekaid inimesi ka teistelt saartelt, näiteks naispoeet Sappho Lesboselt, kes elas samal ajajärgul.

Aga tõepoolest, Samosel on meil Aristarchus, Pythagoras, Epicurus ja teised ning ma usun, et kui ühes piirkonnas on palju andekaid inimesi, siis peab see olema seotud nende ümbruskonnaga. Sellepärast toon ma näiteks ka Lesbose, kuna Samos ja Lesbos on mitmes mõttes väga sarnased ja erinevad täielikult ülejäänud Egeuse mere saartest.

Inimese ümbruskond ei mõjuta mitte ainult seda, kuidas ta mõtleb, vaid ka seda, kuidas ta asju tajub, kuidas ta mõistab inimese ja looduse vahelist suhet, kuidas ta otsib vastust suurtele küsimustele ja nii edasi.

Kreeka arheoloog Georgia Delli. Autor/allikas: Marion Maksimov

Samosel on öösiti taevast väga selgesti näha, nii et nad said uurida tähti, Kuu faase, kuu- või päiksevarjutust ja muud. Nad said mitmeid asju jälgida ja kui ma ütlen, et keskkond mõjutas neid, siis ma peangi silmas täpselt seda.

Jälgimine pani neid ka mõtlema ja nii hakkas Aristarchos rääkima planeetide liikumisest ja Pythagoras sfääride muusikast. Seal on palju põhjuseid ja ma usun, et kui sa elad Samosel ja ka ise neid asju jälgid, siis saad sa nende suurte mõtlejate mõtteviisist ja filosoofiast palju sügavamalt aru.

Millised uued leiud Samosel on sinu arust kõige olulisemad?

Kas üleüldiselt või minu uurimustöö piirides? Kuna minu teada ei toimu Samosel praegu teisi uuringuid peale minu oma.

Mõlemad vastused oleks huvitavad.

Viimane oluline leid Samosel oli peidetud varandus Megali Lakkas, millest ma enne rääkisin. Probleem on see, et Samosel pole palju töötavaid arheolooge.

Asja teeb segaseks ka see, Samos on läbi aegade kuulunud erinevatesse saareliitudesse. Kõigepealt kuulus see Küklaadide alla, Bütsantsi ajal aga Hiose kompleksi ja nüüd, alates 2015. aastast kuulub Samos samasse halduskompleksi Ikaria ja Fournoiga. Nii et viimased viis aastat on meil organiseeritud panus, et päästa arheoloogilisi tõendeid nendel kolmel saarel [Samos, Ikaria ja Fournoi – A. M.][.

Selle viimase aja jooksul pole tehtud olulisi avastusi, kuna me pole korraldanud uusi väljakaevamisi ega midagi muud seesugust. Ma usun, et viimane väljakaevamine Samosel toimus 2012. aastal Ireonis, mida korraldas Küprose ülikool. Nad tegelesid eelajaloolise aja tõendite otsimisega, aga minu arust pole nad siiamaani sellel teemal mingit infot väljastanud.

Räägime siis pigem sinu tegemistest.

Minu viimase aja leidudest on huvitavaim ilmselt jäänused elamutest, mis hävitati 7. sajandil araablaste poolt [asukohta reetmata – A. M.]. Allikate kaudu me teame, et araablased tulid Kreekasse, hävitasid Küprose, Rhodose ja Kosi. Samos oli nende teel järgmine, siis Hios, Lesbos ja siis jätkates mööda kaubateed kuni Konstantinoopolini välja.

Araablaste plaan oli need saared hävitada, et kaubatee Konstantinoopolisse katkeks ja neil oleks seetõttu lihtsam selle üle võim saavutada. See plaan ei läinud küll kreeka tulejoone pärast läbi, aga sellest hoolimata said saared omaks vägivaldsetele rünnakutele.

Allikad ütlevad meile ainult nii palju, et toimus Samosele suunatud rünnak. Ei mingit infot selle kohta, kui suur oli Samose populatsioon tollel ajal, kus asulad paiknesid, kas neil oli veel sadamaid peale Pythagorio ja nii edasi. Sest kui öeldakse, et saart rünnati, siis mõeldakse pealinna, mitte kogu saart.

Suuremad asulad on sellest ajast aga puutumata.

Me teame, et Samos oli väga jõukas paik otsese ühendusega Konstantinoopolisse ja selle põhiline füüsiline tõend saarel on varase Bütsantsi aja kirikud Pythagorios. Nende kirikute kaunistused on väga kallid ja sarnanevad täpselt Konstantinoopolis asuvate kirikute omadega.

Seega mis siis täpsemalt juhtus? Tundub imelik, et nad ründasid ainult Pythagoriot ja siis lahkusid, eriti pärast selle rikkuse nägemist. Aga nii tundub. See ongi see, millele mina leian vastuseid.

Milline oli laevaliiklus Samose ja Konstantinoopoli vahel?

Samos saatis Konstantinoopolisse eelkõige veini, kunstnikke ja töömehi, kes seal kirikuid kaunistasid ja ehitasid. Tolle aja kirikukaunistusi tehti mosaiigist ja väga täpse tehnikaga ning neid kaunistusi leiame nii Samoselt kui ka Konstantinoopolist. Seega saame olla kindlad, et nende kohtade vahel toimus kaubandus, tööliste suunamine ja arvamuste jagamine.

Samos oli äärmiselt jõukas saar ja võimalik, et seda tänu veini müümisele. Samose vein on midagi, mida on mainitud mitmetes kirjutistes. Eriti kuulus oli Samose magus vein, mida toodetakse siin praegugi mitmel pool ja mis läheb hästi kaubaks isegi Prantsusmaal.

Siis aga tulidki araablased ja selline eluviis sai jõhkralt hävitatud. Ma olen äärmiselt huvitatud sellest, et mis siis ikkagi juhtus? Kuhu inimesed põgenesid, kui araablased Samose vettesse jõudsid? Kas nad põgenesid, andsid alla või võitlesid enda eest?

Allikad tõestavad meile ainult hävitamist, aga mitte seda, kas toimus ka lahinguid. Sellepärast ongi tolle aja asulate leidmine minu jaoks väga oluline. Sealt saaksime me leida infot, mis vastaks nendele küsimustele.

Mida leiud Samosel ja Kreekas maailmale ning inimestele annavad?

See on väike osa väga suurest ajaloopuslest. See osa on küll väike, aga see aitab meil ülejäänud pilti kokku panna ja seega ei saa me seda ignoreerida. Lähemalt vaadeldes aitab see meil mõista, kuidas kaks erinevat piirkonda omavahel suhestusid. Ühel pool kristlased ja Bütsants, teiselt poolt moslemid ja araablased. Seega pole asi ainult piirkondades, vaid tegelikult aitab see meil paremini mõista kogu tolleaegse maailma pilti.

Samost on okupeeritud mitmeid kordi. Mida sa arvad, millist elu elasid kohalikud siin vähem või rohkem kui kümme sajandit tagasi?

Esiteks saame me täielikult kindlad olla ainult selles, et osmanid seda kunagi okupeerisid ja et Samos on alati olnud asustatud. Me teame rünnakute ja ohu kohta, aga meil pole kindlaid tõendeid sellest, et keegi enne osmaneid Samost okupeeris.

Osmanitega on nii, et nad küll omasid Samost, aga tundub, et nad ei avaldanud saarele erilist rõhku ega mõju. Samos oli sellel ajal väga omapärases seisukorras. Osmanite võimu oli maismaal tunda tunduvalt rohkem kui Samosel.

Probleem modernse aja samoslastega on see, et 16. sajandi paiku hakkas saare populatsioon eelkõige piraatide ja merekonfliktide tõttu langema. Osmanid hakkasid tegelema sellega, et populatsioon taas tõusma hakkaks ja saatsid siia kreeklasi teistest piirkondadest. Kokku tuli palju erinevate vaadetega inimesi erinevatest kohtadest ning keegi nendest ei üritanud sisse sobituda või oma vaateid muuta. Tänu sellele muutus saar väga mitmekesiseks ja see väljendub veel tänapäevalgi.

Kui sõita mööda Samost ühest kohast teise, muutuvad ümbrus ja inimesed, nende mõtte- ja eluviisid märgatavalt. Ma ei usu, et türklased saart selles vallas mõjutada võisid, kuna neid ei olnud siin, et oma eluviise demonstreerida.

Kui kaua sa iseennast siin töötamas näed?

Loodetavasti kogu elu, ma ei soovi Samoselt lahkuda. Eriti praegu, kuna olen selle uurimisega tegelenud nii kaua ja mul on mitmeid uusi asju, mida ma leidnud olen.

Teadlasena pean ma tutvuma ka teiste kohtadega, aga ma tean, et Samos jääb alati minu karjääri stabiilseks keskpunktiks. Mul on sellega oma plaanid ja ma tahan tulevikus luua koos teiste teadlastega projekte, et koos töötades esitleda selgem pilt keskaegsest Samosest. See on hetkel minu unistus.

Milline on Samose tähtsus?

Aga miks on mõni teine saar oluline? Saared on alati teede ristumispunktid. Eluerve kreeka mõtteviisi ja kultuuriga saared – nagu kõik Egeuse mere saared – on olulised, kuna nad on osa meie minevikust ja ajaloost. Nad on panustanud meie rahvusliku mentaliteedi loomisesse.

Kui sa ütled "Kreeka", siis läheb su mõte kohe mere, saarte ja randade peale. Seega on Samos sama oluline, kui ükskõik milline teine Kreeka saar.

Minul ja minu perel käib siin mitmeid eestlastest külastajaid. Nad küsivad alati selle kohta, milliseid ajaloolisi paiku meil siin on. Turismivoldikud ja brošüürid soovitavad põhiliselt aga kolme kohta, üht ja sama. Millised oleks aga sinu soovitused?

Esiteks peaks kõik, kes Samost külastavad, käima Pyhtagorios ja selle ümbruses, eelkõige kindluses ja Eupalinose tunnelis. Sealt edasi minema Ireonisse, Hera templisse.

Kui rääkida ajaloolistest vaatamisväärsustest, on huvitav ka Potami piirkond [Karlovasi taga, juba meie alualadel – A. M.], kus on klooster 11. sajandist ning mis on väga hästi säilinud. Ühtlasi soovitaksin minna Karvounise mäele, kus asub Lazarose kindlusloss. See loss on vanim bütsantsiaegne kaitserajatis Egeuse meres ning ehitatud 7. sajandi teises pooles. See on väga hästi organiseeritud rajatis, mis toimis väikse linnana. Ühtlasi on see esimene näide n-ö uuest eluviisist, mida hakati harrastama pärast seda, kui esimene mereoht mööda läks. See on midagi, mida peaks igaüks nägema.

Kuna Lazaros on kõrgel, siis avaneb sealt suurepärane vaade kogu saarele. Ühtlasi on saarel mitmeid giide, kes oskavad turiste viia õigetesse kohtadesse, et nad mõistaksid saare mitmekülgsust.

Milline on sinu lemmikküla Samosel? Pean seda küsima, sest see määrab paljuski sind siin saarel.

Ma ei sa öelda, et mul oleks lemmik, aga kui ma peaks, siis ilmselt Drakaei. Mulle nii meeldib see, kuidas sa saad hommikul oma akna lahti teha, kõrgelt mäe pealt näha merd, Ikariat ja Fournit. See vaade näeb välja nagu maal. See on väga eriline koht. Sealt alla vaatamine on nagu kogu maailma nägemine.

Tegelikult on tõesti keeruline ühte kohta valida, kuna kogu Samos on imeline ja mulle meeldivad kõik saare erinevad nurgad.

Aitäh, ja ilusat, toimekat elu siin Samosel!

Aitäh sullegi.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: