Harry Liivrand sarjast "Babülon-Berliin": see on erinevate liinide omamoodi labürint
Harva juhtub nii, et seriaalide maailma tekib midagi niisugust, mida ei ole inglaste ega ameeriklaste tehtud, aga mis ometigi vallutab kulutulena kõigi eurooplaste südamed. Sakslaste kõigi aegade kalleima seriaaliga "Babülon-Berliin" on just nii läinud. Kunstiteadlane Harry Liivrand märkis, et sari tabab Berliini atmosfääri väga hästi, kuigi tõdes, et stsenaristid on sarja tahtnud kokku panna liiga palju erinevaid süžeesid.
Kunstiteadlane Harry Liivrand, kes on pikka aega Berliinis elanud ja töötanud, tõdes, et sari tabab linna atmosfääri väga hästi. "Loomulikult, see aeg on 1929 ja tollasest Berliinist on säilinud nendest paikadest, kus filmitegevus toimub, tükati."
Ta selgitas, et sõjaaegset Berliini hävis nii palju, et kesklinna kvartalitest, näiteks Friedrichstraßest, Charlottenburgist ja Kreuzbergist jm kuulsatest asupaikadest, kus käib sarja tegevus, on alles ainult kohamütoloogia.
"Hoonet olemas ei ole. Aga tänu pildimaterjalile, mida on Berliinist säilinud väga palju, võime ette kujutada, et nii see linn täpselt välja nägigi," märkis ta. "Filmi stsenograafia, selle keskkonna konstrueerimine. See 1929. aasta Berliini atmosfäär tuleb linnaliselt väga hästi esile."
Ta tõdes, et seal on ka mõned vead. "1929 ei olnud valmis saanud veel Alexanderplatzi kaks kuulsat märgilist hoonet, mis on säilinud tänaseni – Berolinahaus ja Alexanderhaus, need valmivad alles 1932. Aga filmis me neid juba näeme."
Liivrand märkis, et "Babylon Berlin" on erinevate liinide omamoodi labürint.
"Sa ei saa väga täpselt alguses aru, millest selles filmis täpselt räägitakse. Seal on nii palju hargnevaid teid, aga kokkuvõttes on selles olemas väga palju tõenäolist, millega ühineb fantaasiamaailm – näiteks, kuidas oli võimalik, et Berliinis tegutses nii võimas põrandaalune trotskistide organisatsioon, kes valmistuvad 4. internatsionaaliks ja oma revolutsiooni tegemiseks."
Viimane on fantaasiamaailm, millesse tuleb tema sõnul suhtuda kriitikaga ja mis tema meelest tõmbab filmi usutavust natuke alla ja näitab, et stsenaristid tahtsid Berliini aastal 1929 kokku panna väga palju erinevaid süžeesid. "Need hakkavad kokku jooksma, aga traagelniidid on läbinähtavad ja aeg-ajalt on need üsna brutaalsed."
Liivrand tunnistas, et üks, mida talle sarja juures väga meeldis, on saksa rahvusliku ja matsliku käitumiskultuuri esiletoomine.
"Selline uusasjaliku naturalismi demonstreerimine olmetasandil, inimsuhete tasandil. Selline jõhker kameraadlus või jubedates elutingimustes olevad korteristseenid, kuidas inimesed üksteisega suhtlevad ja käituvad – see on väga saksalik ja annab filmile õige pipra, et nad tõesti tabanud saksalikku olemust."
Selle juures on olemas aga ka hämmastav saksa südamlikkus, tõdes ta. "Vastutulekud, ikka on keegi, kes sind aitab, selline omamoodi ausaksjäämine. See vastaspoolte tõukumine ongi minu arust saksa iseloomu juures väga hea," märkis Liivrand.
Sarja "Babülon-Berliin" saab vaadata ERR-i veebikanalist Jupiter.
Toimetaja: Merit Maarits, intervjueeris Margit Kilumets
Allikas: "OP"